Riigikogus teisele lugemisel jõudva 2027. aasta riigieelarvega kujundatakse ka praegu keskharidust omandavate noorte õppimisvõimalusi. Kas suuremale koolilõpetajate põlvkonnale jätkub ülikoolides õppekohti ning kas rohkemate tudengite õpetamisel suudetakse hoida õppe kvaliteeti?

Riigikogu on oma seisukoha juba väljendanud. Avalduses “Kõrghariduse toetuseks” kutsusid saadikud valitsust üles tagama alates 2027. aasta vastuvõtust mitme aasta jooksul vähemalt 1000 täiendavat tasuta õppekohta aastas Eesti arenguhüppeks olulistes valdkondades. Nüüd tuleb see avaldus teostada ka riigieelarves.

Kui 2024. aastal omandas keskhariduse ligikaudu 10 100 noort, siis haridus- ja teadusministeeriumi prognoosi kohaselt ulatub lõpetajate arv 2028. aastal 12 500-ni. See annab Eestile võimaluse kasvatada kõrgharitud inimeste hulka, kuid eeldab, et koos koolilõpetajate arvuga suurenevad ka nende võimalused õpinguid jätkata.

Praeguse arvuka noorte põlvkonna harimisel on eriline kaal. Kui jätame selle võimaluse kasutamata, on hiljem sündide arvu vähenemise tõttu kõrgharitute arvu märksa raskem kasvatada. Kõrgharidusest kõrvale jäämine võib piirata noore võimalusi ning jätta tema võimed ühiskonna jaoks osaliselt rakendamata.

Ka haridus- ja teadusminister Kristina Kallas on hoiatanud, et piisavate õppimisvõimaluste puudumine võib suurendada erialase hariduseta tööturule suunduvate noorte arvu ja pidurdada Eesti majanduse konkurentsivõimet.

Tartu Ülikooli rektor Toomas Asser on rõhutanud, et Eesti liikumine teadmusmahukama majanduse poole sõltub sellest, kui palju on meil selleks vajalike teadmistega inimesi. Tulevaste tippspetsialistide järelkasv eeldab tugevat kõrgharidusteed, mis algab piisavast vastuvõtust bakalaureuseõppesse.

Olen varasemalt kirjutanud, et kõrghariduse mahtu ja erialavalikuid ei saa kujundada üksnes praeguste tööjõuvajaduste järgi. Juba praegu on viie või kümne aasta vajadusi raske ennustada ning tehisintellekti kiire areng suurendab ebakindlust veelgi, seda on näidanud ka viimased kuud ja nädalad tööjõuturu.

Sellises olukorras on akadeemilise ülikoolihariduse tugevuseks laiapõhjalised teadmised, kriitiline mõtlemine, iseseisev õppimisoskus ja võime luua uusi lahendusi. Kõrgharitud inimesed loovad ka uusi töökohti ning aitavad ühiskonnal muutustega toime tulla.

Uued õppekohad vajavad tegelikku lisaraha

Kevadistel halduslepingute läbirääkimistel hindasid nii ministeerium kui ka ülikoolid, et täiendavate õppekohtade loomiseks on järgmise nelja aasta jooksul vaja kokku 146 miljonit eurot. Sellest 2027. aasta vajadus on 19,7 miljonit eurot, sealhulgas kõrghariduse esimese astme õppekohtade jaoks 13,3 miljonit.

Riigieelarve eelnõus kavandatud kõrghariduse rahastuse kasv on vaid 3,67 miljonit eurot. Juba esimese astme õppekohtade rahavajadusega võrreldes on seda ligi kümme miljonit vähem. Puudujääki kavandatakse katta ülikoolide ja rakenduskõrgkoolide senise tegevustoetuse ümberjagamisega. Nii tuleb uute õppekohtade loomiseks vähendada olemasoleva õppe rahastust.

Noortele tähendab see reaalset riski, et uusi õppekohti luuakse praeguste üliõpilaste õppimistingimuste arvelt. Kui sama raha eest tuleb õpetada rohkem tudengeid, võib tulemuseks olla suurem õpperühm, väiksem valikainete valik ning vähem võimalusi saada õppejõult individuaalset juhendamist ja sisulist tagasisidet. Lisaks õppekohtade arvule tuleb küsida, millise hariduse neil kohtadel õppivad noored saavad.

See ei ole esimene kord, kui kõrghariduse rahastamiseks sõlmitud kokkulepped ja tegelikud eelarveotsused lahknevad. 2023. aastal leppisid ülikoolid ja parlamendierakonnad kokku, et aastatepikkune rahastamise mahajäämus tuleb nelja aasta jooksul tasa teha ning töötada välja jätkusuutlik rahastusmudel.

Kavandatud tegevustoetuse kasvu on vahepeal korduvalt vähendatud. Rektorite nõukogu hinnangul jääb kõrghariduse tegevustoetus 2027. aasta eelarvega ligi 50 miljoni euro võrra alla varem kokkulepitud tasemele.

Ülikoolid on samal ajal suurendanud vastuvõttu, parandanud nominaalajaga lõpetamist ja arendanud uusi õppevorme. Ka sel kevadel sõlmitud halduslepingutega võeti kohustus õpetada rohkem noori.

Ülikoolid peavad mõistagi oma tegevust tõhusalt korraldama ja otsima võimalusi olemasoleva rahaga paremini õpetada. Tõhusust tuleb hinnata ka selle järgi, kas üliõpilased saavad õpingutega hakkama ja jõuavad lõpetamiseni. Suurem vastuvõtt ei täida eesmärki, kui õppejõududel jääb õppijate toetamiseks vähem aega ning õpingute katkestamise oht kasvab.

Seetõttu vajavad ülikoolid vastuvõtu suurendamiseks kindlust, et rahastus on olemas kogu üliõpilase õpinguaja. Ühe aasta vastuvõtuotsusega võetakse mitmeaastane kohustus nende noorte ees, kes ülikooli õppima tulevad.

Riigikogul on võimalus olukorda muuta

Riigikogu võttis käesoleva aasta 14. oktoobril 65 poolthäälega vastu avalduse “Kõrghariduse toetuseks”. Lisaks täiendavate tasuta õppekohtade loomisele kutsutakse selles üles jätkama eestikeelse kõrghariduse rahastamise suurendamist, tagama õppejõudude konkurentsivõimeline tasustamine ja parandama õppe kvaliteeti. Seega on riigikogu väljendanud selget seisukohta, et rohkemate noorte õpetamine ja kõrghariduse kvaliteedi tagamine peavad käima käsikäes.

Nüüd on riigikogul eelarve menetlemisel võimalus see seisukoht rahastamisotsustesse viia. Rektorite nõukogu taotlus on, et 2027. aastal lisanduks uute õppekohtade loomiseks kõrghariduse senisele rahastusele kokku 19,7 miljonit eurot. Olemasoleva tegevustoetuse ümberjagamine seda vajadust ei kata.

See summa ei lahenda kõiki kõrghariduse rahastamise probleeme, kuid võimaldaks suurendada vastuvõttu senise õppe rahastust vähendamata. Praegustele koolinoortele annaks see rohkem võimalusi õpinguid jätkata ning kindluse, et õppekoht tähendab ka kvaliteetset haridust.

Riigikogu on täiendavaid õppekohti toetanud. 2027. aasta riigieelarves tuleb nende loomiseks ette näha ka tegelik lisaraha. Meil on praegu võimalus anda kõrgharidus senisest suuremale põlvkonnale noortele. Sellist võimalust ei tule meil enam aastakümneid, kasutame seda.