Nii mõnigi on juhtunud nägema suvist sipelgate pulmalendu. Tiibadega emased ja isased sipelgad lahkuvad siis pesast uut elupaika otsima. See on üürike lennuhetk sipelga elus: pärast uue paiga leidmist heidab ta tiivad seljast ning elu jätkub tiivutuna nii maa all kui ka peal. Värske uuring näitab, et sipelgate pulmalendude uurimisel võib abi olla piiritajast, rääkis linnuökoloog Marko Mägi aasta linnu teadusloos.
Pulmalend on sipelga paljunemise oluline osa, kuid selle aega ja tingivaid tegureid on keeruline kindlaks teha. Hispaanias Barcelona lennuväljal loendasid teadlased sipelgate lennuaktiivsuse jälgimiseks lennuliikluses hukkunud piiritaja (Apus apus) ning alpi piiritaja (Tachymarptis melba) suus ja kurgus olnud putukaid.
Kuna piiritaja püüab putukaid õhust, võivad suhu või kurku jäänud putukad anda teada enne hukkumist õhus olnud putukatest. Korjused koguti tavaliselt vähem kui 15 minuti jooksul pärast kokkupõrget – nii oli võimalik seostada leitud sipelgaid konkreetse ajahetkega.
Kokku tuvastas töörühm 16 sipelgaliiki või -rühma. Mõnel linnul oli suus mitut liiki sipelgaid – ühel isendil koguni kaheksa erinevat. Sellest saab järeldada, et sipelgaliikide pulmalennud toimuvad samaaegselt ja samas piirkonnas ning piiritaja kasutab seda võimalust toitumiseks.
Andmed näitasid, et sipelgate pulmalennud olid sagedasemad hiliskevadel mai lõpus ja juuni alguses, päeva vaates aga hommikul ja õhtul. Kõige rohkem sipelgaid leiti piiritajate kurgust hommikul vahemikus kell 9–10, kuid üks nardlaseliik Tetramorium forte oli aktiivne nii varahommikul kui ka õhtul kell 20. Ilmselt väldivad sipelgad pulmalendu keskpäeval, mil temperatuur on kõrge. Seda seaduspära kinnitavad ka varasemad vaatlused.
Kuigi senised uuringud on näidanud, et ilm võib sipelgate pulmalendu mõjutada, ei leidnud teadlased pulmalennu seost temperatuuri, õhuniiskuse, tuule, õhurõhu ega sademetega. Võimalik, et olulist osa mängivad ka sipelgakoloonia-sisesed tegurid ja kohalik mikrokliima.
Lennuväljal kogutud andmete usaldusväärsuse kontrollimiseks võrdlesid teadlased toidujäänuste koostist harrastusteadlaste kogutud andmetega. Nardlaseliigi Tetramorium forte piiritajate abil saadud lennuandmed klappisid harrastajate vaatlustega. See viitab, et piiritaja toitumisjäänuseid saab kasutada sipelgate aktiivsuse tuvastamiseks.
Siiski on ka sel piirangud, sest piiritaja ei püüa saaki kogu päev ühtemoodi agaralt ning võib eelistada kindla suurusega või kindlat tüüpi saaki. Seetõttu võib keskpäevane sipelgate lend jääda piiritaja toidusedelis alaesindatuks.
Autorite arvates võiks tulevikus piiritaja toitumist uurida ka DNA abil, tuvastamaks saakloomi, kelle jäänuseid pole võimalik välimuse järgi määrata. Sellest hoolimata näitab uuring, kuidas piiritaja käitumine võib heita valgust teise organismirühma seni veel tundmata elu kohta.
Teadustöö ilmus ajakirjas Scientific Reports.
