Kopenhaageni ülikooli teadlaste juhitud rahvusvaheline töörühm analüüsis kahes teadustöös rohkem kui 5000 muistse inimese pärilikkusainet. Uurijad keskendusid pronksi- ja rauaajale, et lahendada aastakümneid kestnud vaidlus Euroopa peamiste keelerühmade päritolu üle.

Teadlased soovisid välja selgitada, kuidas ja millal jõudsid Euroopa eri piirkondadesse indoeuroopa keeled. Nende levikut kirjeldavad varasemad mudelid toetusid peamiselt arheoloogilistele leidudele, ent rahvaste rändeteed jäid häguseks.

Pärilikkusainet uurinud töörühm võrdles tuhandeid aastaid vanu DNA-järjestusi nii omavahel kui ka tänapäeva inimeste genoomidega. Arvutimudelite abil tuvastasid nad kattuvaid geenilõike, mis andsid aimdust asurkondade sugulusest aastatuhandete vältel.

Meetod võimaldas teadlastel eristada, millised kogukonnad püsisid paigal ja millised rändasid uutele aladele. Vana DNA annab seega vastuse küsimusele, kas uue ainelise kultuuri tõid kaasa sisserändajad või võtsid kohalikud põlisasukad naabritelt kombed ja keele lihtsalt üle.

Germaani keeled saabusid idast

Levinud arusaama järgi jõudis germaani algkeel Skandinaaviasse umbes 5000 aasta eestkoos stepirahvastega. Uued andmed näitavad, et umbes 4000 aastat tagasi liikus Rootsi Läänemere idakaldalt senitundmatu rahvastikurühm. Nende inimeste asuala laienes poole aastatuhandega üle kogu Skandinaavia ja tõid endaga kaasa germaani keelte algkuju.

Autorite sõnul toimus kõnealune ränne ligi 800 aastat hiljem, kui ajaloolased seni arvasid. Just see Läänemere piirkonnast lähtunud laine seob Skandinaavia asukad germaani keelte levikuga. Uurijate sõnul langeb geeniandmetest nähtuv ränne kokku kultuuris toimunud omaaegsete suurte murrangutega.

Rauaaja lõpul hakkasid Skandinaavia elanikud rändama taas ka lõuna poole. Umbes 1650 aastat tagasi jõudsid nad tänapäeva Saksamaale, Poolasse ja Hollandisse, kus kõlasid toona valdavalt keldi keeled. Suure rahvasterände ajal levisid samad geneetilised jäljed ka Briti saartele ja Lõuna-Euroopasse.

Keldid liikusid Euroopa südamest läände

Selleks, et saada ülevaade keldi keelte levikust, kõrvutasid teadlased nelja ajaloolist mudelit. Geeniandmed toetasid neist kõige kindlamalt idapoolset teooriat, mis paigutab keldi keelte algkodu Ida-Kesk-Euroopasse. Sealt liikusid kogukonnad ajavahemikus 3200–2800 aastat tagasi läände ning asustasid tänapäeva Prantsusmaa, Briti saared ja Põhja-Itaalia.

Autorite sõnul haaras Kesk-Euroopast alanud hilispronksiaegne rändelaine kõiki alasid, kus kõneldi ajalooliselt keldi keeli. Töörühma hinnangul seletab see mudel keelerühma levikut kõige loomulikumalt, nõudmata meelevaldseid lisaoletusi. Atlandi rannikult lähtuv hüpotees ei pea sel juhul uute geeniandmete valguses paika.

Uurimistöö näitab pärilikkusaine liikumist ka vastassuunas. Töörühm avastas ulatusliku tagasirände Taani ja Lõuna-Rootsi aladele, mis langes kokku muinaspõhja keele kujunemisajaga. Autorite sõnul vormisid Euroopa keelte tänapäevast leviala just korduvad ja eri suundades kulgenud ränded.

Uurijad ise osutavad töö kitsaskohana, et uute geenivariantidega ei käi tingimata kaasas teine keel. Keeled võisid levida ka ühiskondliku ja kultuurilise mõju kaudu ilma suure rahvasterändeta. Lisaks on pronksiaja rahvastikk raske uurida, ses toona oli mitmel pool kombeks surnud põletada –  mitmest piirkonnast ja ajajärgust pole säilinud seetõttu analüüsiks sobivat pärilikkusainet.

Mõlemad uuringud ilmusid teadusajakirjas Nature.