Artikli autorid Nele Nisu ning Aleksei Kelli jõudsid töös järelduseni, et kuigi Euroopa isikuandmete kaitse üldmääruse (GDPR-i) reeglid suhtuvad tehisaru kasutamisse teaduses pigem paindlikult, siis autoriõiguste kaitse kohta sama öelda ei saa.

Tartu Ülikooli intellektuaalse omandi õiguse professori Aleksei Kelli sõnul on vahe kahe seadustiku eesmärgis. Kui GDPR-iga kaitstakse inimese privaatsust, näiteks terviseandmeid, siis autoriõigusega autori loomingut, rääkis õigusteadlane.

Loomingu kaitse puhul kaasneb sellega aga laiem arutelu teemal, mis üldse kuulub autorile. Või nagu Kelli sõnastas, siis inimene ei saa olla targem sellest, mida ta kogenud on. “Kui reaalne Mowgli elas huntidega, siis suure tõenäosusega oskas ta ainult uriseda ja temaga ei hakka [Friedrich] Nietzschest rääkima,” märkis ta.

Nii võib ka õigusteadust ja autoriõigust mõjutada kultuuriline arusaam loojast. Kui antiikajal öeldi, et looming tuleb läbi geeniuse vaimu, siis sellise jutuga poleks enam kristlikul keskajas kuhugi jõudnud, selgitas Kelli. Valgustusajaks jõuti arusaamani, et inimene ongi autor ning see kajastub ka autoriõiguste seaduslikus kaitses, lisas teadlane.

Kelli sõnul pakub head paralleeli sellele, kuidas teoste abil tehisaru treenitakse, hiljuti lahvatanud kirjandusskandaal. Nimelt kasutas Mihkel Mutt äsja avaldatud Juhan Viidingu elulooraamatus “Juhani evangeelium” Viidingu hüvastijätukirju pärijate loata.

See puudutab aga nii inimese isikuõiguseid kui ka loomingut. “Seesama kiri on samal ajal ka autoriõiguse alla kuuluv teos. Sõna kui selline ei ole kaitstav, aga autor ju valib sõnu,” selgitas ta. Nii ei ole seaduslikku kaitset näiteks mõttele Mati Karmini kujust “Suudlevad tudengid”, kuid skulptuurile endale on.

Markantse juhtumina tõi Kelli esile, kuidas hiljuti otsustas Itaalia peaminister Giorgia Meloni kaitsta oma häält kaubamärgiga, et seda ei saaks kasutada süvavõltsinguteks. “Kaubamärgi andmebaasis ongi salvestus, kus ta ütleb itaalia keeles: “Mina olen Giorgia Meloni.”

See, et autoriõigused ja GDPR Euroopa Liidus omavahel tehisaru ajastul kokkupõrkesse satuvad, pole Kelli hinnangul aga taotluslik, kuigi EL-i teod pole olnud tema hinnangul parimad. “On üks väljend: kui Ameerikas on innovatsioon ja Hiinas on imitatsioon, siis meie [EL] ainult reguleerime.”

Õigusteadlase sõnul ongi tegemist kahetise küsimusega – ühelt poolt ei taha keegi privaatsuses järele anda. Teisalt, mida rohkem Euroopa kruvi peale keerab, seda kiiremini jooksevad Hiina ja Ühendriikide tehisarumudelid eest ära. “Kogu seda teemat tuleks vaadata konkurentsi seisukohalt,” sõnas Kelli.

Tehisaru seisukohalt on oluline ka eesti keele kontekst, sest väikekeele puhul ei tule hakka keegi tema hinnangul selle digiteerimist riigi eest ära tegema. “Me armastame oma eesti keelt, eesti keel on hästi oluline, aga küsimus on, kas ta on ka majanduslikult konkurentsivõimeline,” lausus Kelli: “Küsimus on, kuidas eraldi eesti keelt soosida. Sa ei taha ju, et ta “päike” kirjutaks kahe G-ga ja nõrga B-ga.”

Kelli pidas positiivseks uudiseks, et EL tahab GDPR-i lõdvendada. Uue Digiomnibussi-nimelise paketiga tahabki liit näiteks lihtsustada tehisaru andmetega treenimist. “Nad on Euroopas aru saanud, et sa ei saa ainult suure innuga regulatsiooni juurde tekitada, kui teised järele ei tule,” selgitas ta.

Seejuures on teema Kelli sõnul ka riigikaitselise mõjuga. “Meil on hästi palju regulatsioone ja hooplemist digitaalse sõltumatusega, aga digitaalne sõltumatus lihtsalt võetaks meilt ära ja siis me lähmegi Vikipeediasse ja ENE-sse [Eesti nõukogude entsüklopeedia] asju vaatama.”

Samal ajal märkis Euroopa Kohtu kohtujurist Maciej Szpunar teisipäeval Ungari meediafirma Like Company ja Google’i kohtuasjas, et kui tehisaru Gemini kasutab ajakirjanduse sisu, võib see teatud juhtudel rikkuda autoriõigust. Teisalt tõi ta välja, et teksti- ja andmekaeve erand lubab kaitstud materjaliga suuri keelemudeleid vabalt treenida.

Uuring ilmus ajakirjas TalTech Journal of European Studies.