Tartu Ülikooli elurikkuse ja ökoloogilise jätkusuutlikkuse nooremteadur Oliver Kalda rääkis, et tegu oli üsna juhusliku leiuga. Piusa koobastes rõngastati 1980. aastate lõpus ja 1990. aastate alguses hulganisti nahkhiiri, sest teadlased uurisid nende kohatruudust, ellujäävust, aga ka vanust. “Kui nahkhiired tulevad samasse talvituspaika tagasi ning käid neid üle lugemas, võidki saada teavet nende vanuse kohta,” ütles Kalda. Teadlased saidki nüüd 1990. aastate alguse rõngastamise vilju maitsta. 

Kalda käis möödunud aasta veebruaris koos kolleegidega koobastes tegemas keskkonnaagentuuri tellitavat nahkhiirte talvist seireloendust, mille eesmärk on jälgida nahkhiirte arvukuse muutuseid erinevates talvituspaikades. Piusa koopaid seiravad teadlased iga kolme aasta tagant. 

“Kui leiame rõngastatud nahkhiire, keda on võimalik kätte saada, sest alati ei ole neid mõistlik kusagilt alla upitada, kontrollime rõnga abil, kui vana isendiga on tegemist, kas ta on rõngastatud sealsamas Piusal jms,” rääkis Kalda.

Linnu- ja nahkhiirerõngad on enamasti väga lihtsad: seal on peal rõnga number. Numbrikoodi alusel saab andmebaasist järele vaadata, millal ja kus isend rõngastati, mis liigiga on tegemist ja kui vana ta on. Lisaks on kirjas nahkhiire kaalud ja mõõdud.

Esimene nahkhiir rõngastati Eestis 9. novembril 1947. aastal. Selleks oli Tallinna külje all paiknevates Laagri käikudes talvitunud pruun-suurkõrv (Plecotus auritus). Vahemikus 1947 kuni 1996 rõngastati Eestis üle 16 000 nahkhiire. Viimase kümne aasta jooksul on Eestis rõngastatud umbes paar tuhat nahkhiirt ja viimased paar aastat on Eestis igal aastal rõngastatud mõnikümmend nahkhiirt.

“Viimastel aastatel on see põhiliselt seotud nahkhiirte terviseuuringuga, mida Tartu Ülikoolis teeme. Oleme loomi märgistanud selleks, et teada, milliselt nahkhiirelt oleme juba proovid võtnud ja võimaldada hea õnne korral samalt loomalt erinevatel aastatel tervisenäite mõõta” sõnas Kalda.

Vanima tõmmulendlaseni jõudsid teadlased juhuslikult, kui nad parasjagu nahkhiiri kokku lugesid. Selle isendi puhul oli rõngas lambiga vaadates kohe näha. “Vahel võib juhtuda, et rõngaga tiib jääb kusagile prao poole nii, et seda ei näe, või on nahkhiir sügaval augus. Tema aga oli üksinda, mitte teiste nahkhiirte vahel, ning rõngas torkas kohe silma,” kirjeldas Kalda.

Leitud isendil on vanust vähemalt 36 aastat ja seitse kuud. Kalda selgitas, et nahkhiirte täpset vanust määrata on mõnevõrra keeruline. Suvel ja varasügisel saab vanust hinnata nahkhiire liigeste luustumise järgi. Kui isend sündis käesoleval aastal, on kasvusektorid luu otstes näha.

Rekordi teinud isend rõngastati Piusal talvel, mil ei ole enam võimalik eristada, kas loom oli sündinud sel või eelnevatel suvedel. “Seega saame öelda, et see nahkhiir on vähemalt 36 aastat ja seitse kuud vana,” lausus Kalda. See aga tähendab, et tegemist on maailma vanima leitud tõmmulendlasega. Varasem vanim tõmmulendlane oli 32-aastane.

Kui vanaks tõmmulendlased tavaliselt elavad, ei ole Kalda sõnul päris täpselt teada. “Kuigi nahkhiirlased võivad elada erakordselt kaua, on uuringutes nahkhiirte oodavataks elueaks hinnatud pigem viis kuni kümme aastat. Kui aga kõik hästi läheb, võib eluiga olla tunduvalt pikem,” ütles ta.

Kalda sõnul võib seda ühtpidi vaadata kui rekordilugu: maailma vanim tõmmulendlane meie oma Piusa koobastes. Teisalt aga avardab see teadmine silmaringi. Nahkhiirte pikaealisus pakub teadlastele huvi, sest need loomad on vananemist käsitlevates uuringutes olulised mudelliigid. Väikese kehamassi kohta elavad nahkhiired erakordselt kaua. Näiteks tõmmulendlane kaalub vaid seitse kuni üheksa grammi, samas kui sama väikesed närilised elavad sageli kõigest paar aastat.

“Kui teame, et nahkhiired nii kaua elavad, siis on teistel teadlastel võimalik nende näitel uurida ja võrrelda näiteks geneetikat ja füsioloogiat, et mõista, miks nahkhiired suudavad võrreldes teiste väikeste imetajatega nii kaua elada. Mingi mehhanism peab seal olema,” selgitas ta.

Nahkhiirte pikaealisus muudab oluliseks ka nende elupaikade pikaajalise kaitse. Kalda sõnul on näiteks Piusa koobastest aastakümnete jooksul korduvalt leitud samu nahkhiiri, kes naasevad sinna talvituma. Ka seda sama rekordvanaks osutunud tõmmulendlast on Piusal täheldatud vähemalt neljal korral. Piusa on üks Põhja-Euroopa olulisemaid nahkhiirte talvituspaiku. Kalda sõnul talvitus seal eelmisel talvel üle 4200 nahkhiire. 

Kalda rääkis, et nahkhiired on sageli üsna konservatiivsed ja oma harjumustele truud: nad naasevad pärast rändeid sageli samasse kolooniakohta, kus sündisid, ning käivad talvitumas tuttavates paikades. Piusa koobastik on nahkhiirtele ainulaadne ja ülioluline talvituspaik: numbriliselt on see üks suurimaid terve Põhja-Euroopa peale.

Talve lähenedes tuletab Kalda meelde, et nahkhiirte talvituspaikades kehtivad liikumispiirangud. Eestis on paljudes suurtes maa-alustes paikades, näiteks Peeter Suure merekindluse käikudes Tallinna lähistel, inimestel viibimine keelatud 1. septembrist kuni 1. maini. Piirangute eesmärk on vältida talvituvate nahkhiirte häirimist.

“Kui nahkhiiri talvel segada ja nad üles ajada, saavad nende energiavarud talve jooksul kiiremini otsa, sest nad ärkavad üles ja enamik energiat kulub talvel just ärkamiste peale,” selgitas Kalda.

Seetõttu soovitab ta hoiduda talvel ekskursioonidest ja matkamisest paikades, kus kehtivad nahkhiirte kaitseks liikumispiirangud.

Nahkhiired on ühed kõige vanemaks elavad väikesed imetajad. Tõmmulendlase (Myotis brandtii) meeliselupaigaks võib Eestis pidada metsi, kuid poegimiseks valib ta peamiselt mõne metsa keskel paikneva maja. Hea elupaiga juurde kuulub ka mõni veekogu. Tegu on paikse liigiga, kes veedab siin nii suve kui ka talve.

Talvitumiseks sobivad hästi suuremad tehiskoopad: maa-alused militaarrajatised ja kaevanduskäigud. Veel 1970.-1980. aastatel oli talvitumiskohtades tegemist haruldase liigiga, kuis praeguseks on nende arvukus koobastes märkimisväärselt kasvanud. On talvitumispaiku, kus on just tõmmulendlane arvukaim liik.

Teadusartikkel avaldati ajakirjas Mammalia.

Loe allikast edasi