Tõdemust, et kunst imiteerib elu, omistatakse Aristotelesele. Sestap on tegu ammusest ajast pärit ja aja poolt testitud tähelepanekuga. Sama mõte võib aidata märgata suuremat pilti, kui paistab Sam Altmani hiljutise kommentaari peale puhkenud pahameelest.

OpenAI juht tõdes, et on üsna kohutav, kui igaühe arvutis seisab osa maailma piiratud DRAM-mälust, mida kasutatakse võib-olla vaid viis protsenti ajast. Selle asemel oleks võimalik mälu palju tõhusamalt kasutada suurtes andmekeskustes, kus seda ressurssi saab rakendada palju tulemuslikumalt. Tema tõdemuses on ju terake tõtt. Ent meedias levis palju intrigeerivam sõnum, kuidas Altman tahab maailma arvutite mälu endale. Ka selles tõlgenduses on terake tõtt.

Tehisintellekti andmekeskuste rajamise tõttu tõusid arvutimälude hinnad lakke. Kevadel saatis OpenAI maailma juhtivatele mälukiipide valmistajatele tellimuse, mis moodustab umbes 40 protsenti maailma toodangust. See ei tähenda veel, et nad selle koguse ka kätte said, kuid illustreerib uut ja erakordselt jõulist konkurenti mälukiipe kasutavate ülejäänud tehnoloogiatega.

TI tõttu kiiresti lisandunud mälukiipide nõudlus vedas üles arvutite, telefonide ja mängukonsoolide hinnad. See ei meeldi kellelegi. Koos TI toodud tööhõivet puudutavate hirmudega on pahameel ja kommentaaride teravused mõistetavad.

Ärritus teeb pimedaks. Siit ka mõte rahulikumalt kontrollida, kas kunst, antud juhul inimeste majanduslik disain, imiteerib elu? Eluvormid on läbinud kordades pikema ja karmimate testidega arenguperioodi, kui meie omavahelised katsetused jagada energiat, materjali ja informatsiooni.

Alustuseks tasub võrrelda digitaalset ja bioloogilist mälu. Arvuti dünaamiline muutmälu ehk DRAM hoiab kiiresti kättesaadavana parajasti vajalikke andmeid. Bioloogiast võib tuua lähima funktsionaalse sarnasuse töömäluga, milles hoiame ajutiselt jooksva arutelu ajal vajalikku teavet. Närvisüsteemis pole eraldi mälukiipe, vaid mälu rajaneb närvirakkude aktiivsusele ja omavahelistele ühendustele.

Meie aju moodustab vaid umbes kaks protsenti kehakaalust, kuid tarbib juba puhkeolekus ligikaudu viiendiku organismi energiast. Evolutsioon lasi sellisel kulukal organil kujuneda, sest võime koondada ja töötleda keerukat suurendas ellujäämise potentsiaali. Tegemist pole ainult energia kokkuhoiuga. Keskne juhtimine pidi õigustama suurt energiakulu organismi parema toimetulekuga. Alternatiiviks oli jätta väärtuslik, ent kulukas aparatuur koormama perifeerseid kudesid.

Samas ei loovutanud rakud oma teabealast autonoomiat. Mõned erandid kõrvale jättes leiab kõigist rakkudest ühesuguse DNA. Selles hoitava teabe kasutust juhitakse vastavalt rakutüübile. Maksarakk ja närvirakk loevad bioloogiliselt mälulindilt mõneti erinevat teavet. Lisaks talletuvad sooritatud tegevuste jäljed mõneks ajaks raku ainevahetuse muutuvates seisundites. Seega on evolutsioon hajutanud mälu eri vormid üle kogu keha laiali.

Bioloogilises rakus leidub ka midagi organisatsiooni töökultuuri laadset. Rakusisesed regulatsioonivõrgustikud ja ainevahetusrajad määravad, kuidas olemasolevat informatsiooni kasutatakse. Nii nagu ettevõtte tegevus ei sõltu üksnes kirjalikest juhenditest, ei sõltu raku käitumine üksnes DNA järjestusest. Seda reaalsust kajastab epigeneetika.

Ülaltoodu mõttes peegeldab Altmani argument insenertehnilist käsitlust hulkraksest organismist, mis optimeerib termodünaamilist tõhusust ja ressursside jaotust. Kallis ja väärtuslik mälu on tsentraliseeritud ning hästi kaitstud ja see hoolitseb ülejäänud organismi heaolu eest. Kui miljard personaalarvutit, millest igaühes on 16 kuni 64 GB DRAM-mälu, töötavad väikese koormusega, maksab ühiskond tühjalt seisva ressursi tõttu tohutut hinda nii tootmis- kui ka energiakulude näol. Evolutsioon kõrvaldas halastamatult kulukad, kuid vähese kasuga energiamahukad koed. Altman äratas sel teemal arutlema.

Tema mõttes peituv vihje arvutusliku võimsuse totaalsemast tsentraliseerimisest pole samas bioloogiaga kooskõlas. Bioloogias ei koondatud kogu infohaldust ajju. Sealt päringute tegemisele kuluks ohtlikult palju aega. Kui puudutad kuuma pliiti, ei tehta päringut ajju, vaid kohalik, seljaaju segmenti läbiv lühisõnum tõmbab käe ära enne, kui teadvus valust aru saab. Aju pigem koordineerib ja teeb katkematut koostööd kõikide kehaosadega. Aju on demokraat, kes hukkub koos kehaga.

Siin katkeski bioloogiline võrdlus Altmani maailmaga. Ta esindab ettevõtet, mille eesmärk on muuta kallis arvutuslik taristu võimalikult tootlikuks. See on majanduslikult mõistetav. Ent ettevõtte kapitali tootlikkus ei pruugi kattuda kogu ühiskonna heaolu, iseseisvuse ja töökindluse eesmärkidega.

Suures pildis läbis bioloogia tapvate õppetundidega arengutee. Teatud mõttes peegeldab Sam Altmani kommentaar seetõttu kohmakal moel bioloogias väljenduvat loogikat. Evolutsiooni kogemuse taustal ta ei paku toimivat lahendust, vaid meelitab tegema saatuslikku viga. Loodetavasti inspireerib see vaid diskussioone. Kunst imiteerib ju elu ja me võiks arvestada rohkem meie kehades toimuvaga.

Esmaspäevast neljapäevani võib Kristjan Porti tehnoloogiakommentaari kuulda Raadio 2 saates “Portaal”.