Briti matemaatik Alan Turing pakkus möödunud sajandi viiekümnendatel välja mängu, milles inimestest küsitleja suhtleb teksti vahendusel kahe varjatud osalejaga, kellest üks on inimene ja teine ​​masin. Kui ta ei suuda kindlalt vahet teha, kumb on kumb, loetakse masin jäljendamismängus edukaks.

Inimese jäljendamise all ei peetud silmas lihtsat matkimist, vaid inimese intellekti imiteerimist. Sõna mäng võib eksitada mõtlema, kas tegemist on nn laste töö või seltskondliku meelelahutusega – kui vaid selle mängu võitmiseks poleks töötanud tuhanded tippteadlased ja sellesse panustatud miljardeid dollareid.

Testi edukat läbimist võis pidada arvutiteaduse aastakümnete pikkuseks unistuseks, kuna oleks tõestanud, et neil õnnestus luua inimesega äravahetamiseni sarnase intellektiga masin. Sellest oleks piisanud, aga 1990. aastal lisas ameeriklane Hugh Loebner motivaatorina rahalise auhinna. Autasu oli määratud arvutiprogrammile, mis suudab veenda kohtunikke, et nad suhtlevad inimesega.

Tosin aastat tagasi veeniski kohtunikke 13-aastane Ukraina poiss Jevgeni Goostman, et ta ei ole arvuti. Õigemini vastas arvuti sedavõrd usutavalt, et jättis osale kohtunikest veenva mulje, nagu oleks tegu maailma asjadest natuke kohmakalt vestleva noorukiga. Kriitikute hinnangul ei läbinud programm seega Turingi testi aga päris õigesti, vaid teadlased mängisid pigem osavalt inimeste psühholoogiaga. Kohtunikega vestlev arvutiprogramm teeskles piiratud inglise keele oskuse ja teadmistega last ning lapsele antakse teadupärast andeks nii mõnigi kohmakus. Sama leebust poleks oodatavalt inseneritööna loodud arvutile laienenud.

Tegemist ei olnud seega arvuti tugevusega, vaid inimeste nõrkusega. Turingi test õpetas, et see ei testigi niivõrd intellekti, vaid seda, kui sarnaselt kõlab masin inimesele. Selles mõttes on masin palju juurde õppinud, aga inimesed pole oma masina äratundmise võimeid parendanud. Tänapäevased vestlusrobotid oskavad jäljendamismängu suurepäraselt. Nad kasutavad inimlike emotsioonide matkimiseks vabas stiilis väljendeid, emotikone ja mõttepause ning pikema vestluse puhul kasutavad osavalt ära varasemate vestluste käigus talletatud personaalseid detaile jne.

Sellest tulenevalt peetakse klassikalist Turingi testi iganenuks ja nõrgaks. Ent vajadust inimest masinast eristada on olulisem kui kunagi varem. Selle nimel on loodud rida uusi teste, mis püüavad tabada erinevaid intellekti tahke.

Argielus on neist vahest tuntuim visuaalne robotikontroll CAPTCHA, mida tuleb mõnikord teha enne veebilehe külastust. Väheke akadeemilisem on 19. sajandil esimese arvutiprogrammi loonud Ada Lovelace’i auks nimetatud test, millega püütakse tuvastada, kas tehisintellektil on tõelise originaalsuse ja loova kavatsuse võimekus. Masin peab etteantud kirjelduse ja piirangute põhjal looma ainulaadse visuaalse, tekstilise või muusikalise kunstiteose.

Paraku on TI loodud tekstid, muusika ja visuaalne kunst jõudnud tavakasutusse, ilma et keegi peaks nende autoriks tehisintellekti. Seda puudujääki püüti ületada nn Marcuse testiga. Selles testis hinnatakse, kas TI mõistab füüsilist ja sotsiaalset maailma ka sisuliselt. Masin peab vaatama videomaterjale, nagu filmi, telesaadet, multifilmi või koduvideot.

Seejärel lastakse sel toimunut kirjeldada, nagu seda teeks inimvaatleja. TI peab vastama küsimustele sündmuste tagamaade kohta, tuvastama sarkasmi, mõistma, miks tegelane naerab, või selgitama, mis on pildil naljakas. Tänapäeva TI-i mudelitel on endiselt raske selgitada, miks mõni stseen on naljakas, millele tegelane vihjab või kuidas ootamatu pöörang süžees seostub varasema dialoogiga.

Ent nii Turingi, Lovelace’i kui ka Marcuse testid lähtuvad suuremal või vähemal määral inimvõimetest ja nendega seotud ootustest. TI võib saavutada aga tulemusi viisil, mis ei sarnane inimese mõtlemisega. Seega võib masin olla mõnes ülesandes inimesest võimekam, ilma et ta suudaks või sooviks inimest veenvalt jäljendada, vaid väljendab meie jaoks hoopis nn tulnuklikku intelligentsust.

Antud fraasi (alien intelligence) kasutab TI arenduse vallas vallas tehtud edusammude eest Nobeli füüsikapreemiaga pärjatud Geoffrey Hinton. TI hiljuti avaldatud edusamme füüsikas ja matemaatikas peetakse geniaalseteks ja paljudel juhtudel inimlikule loogikale võõraks.

Võiks oletada, et masin tunneb teise masina paremini ära kui inimene. Neil on ju sarnane tehnoloogiline päritolu ja vähemalt osaliselt ühine õppematerjal. Järelikult peaks TI ise olema kõige pädevam hindaja, kas esitatud essee või loovtöö autoriks on transistoritest liigikaaslane või inimene.

Hiljuti korraldatigi selline test. Seekord täitsid Turingi testis eksamineerija rolli seitse tuntud tehisintellektimudelit. Nad pidid 20 inimese ja seitsme tehisintellektile rajaneva vastaja hulgast tuvastama, kes neist pole inimene. Kokku korraldati 238 vestlust. Tehisintellektist küsitlejad tundsid 98 masinaga peetud vestlusest teise tehisintellekti ära vaid kolmel korral.

Teadlased leidsid, et erinevatel tehisintellektist vastajatel oli inimesteks pidamise keskmine tõenäosus suurem (0,88) kui tegelikel inimestel (0,78). See tähendab, et TI pidas tehisintellekti sagedamini inimeseks kui päris inimesi. Otsuste põhjendustes viitasid masin-kohtunikud vastaja isiksuse autentsusele ja emotsioonide ehedusele ning osutasid vastajate usutavatele tundeavaldustele, mälestustele ja isikupärale. Paistab, et TI püüdis tuvastada inimesi samade tunnuste põhjal, mida on neile endile õpetatud enim jäljendama.

Alan Turing küsis, kas masin suudab inimest veenda, et ta on inimene. Nüüd hakkame tasapisi jõudma vastupidise väljakutseni, milles inimene püüab masinat veenda, et ta on inimene. Vahest oleme inimestena kaotamas inimlikkust ja tulevikus eelistame koos masinatega nn tõelise inimese imitatsioone.

Esmaspäevast neljapäevani võib Kristjan Porti tehnoloogiakommentaari kuulda Raadio 2 saates “Portaal”.

Loe allikast edasi