Vene president Vladimir Putin ütles intervjuus kohalikule meediale, et ei soovi Ukrainaga sõdida, aga Ukraina vallandas sõja juba 2014. aastal.
Järgneb Pavel Zarubini intervjuu Vladimir Putiniga.
Pavel Zarubin: Vladimir Vladimirovitš, viibime praegu kinos, kus suurele ekraanile jõuab uus film „Impeeriumi sünd”. Olen seda näinud – minu meelest on see paeluv ja sobib tõepoolest kõigile põlvkondadele. Kuid jätame minu arvamuse kõrvale; mind huvitab teie oma. Räägitakse, et olete seda juba näinud.
Vladimir Putin: Jah, olen küll, ja film meeldis mulle. Minu arvates on tegemist tõelise kunstiteosega. Esiteks väärivad näitlejate osatäitmised kõrgeimat tunnustust. Ja teiseks – miks ma nimetan seda tõeliseks kunstiteoseks? See viib vaataja ajastusse sisse; tekib tunne, nagu oleksid ise osaline kõigis neis sündmustes, mis ekraanil lahti rulluvad. Kõik selle juures on, teate, teostatud väga kõrgel tasemel.
Soovin tänada näitlejaid ja loovmeeskonda – sealhulgas režissööre ja kõiki teisi, kes selle filmi valmimisse panustasid – nende pingutuste eest. Loodan siiralt, et seda vaatab võimalikult palju inimesi; olen veendunud, et film pakub publikule naudingut.
Muide, seoses minu mainitud sooviga, et filmi näeks „võimalikult palju inimesi” – sellistel puhkudel, ja laiemaltki filmide puhul, mis pakuvad objektiivset ja põhjalikku käsitlust Venemaa ajaloost või Vene riigi arengu teatud ajajärkudest, võiks kaaluda võimalust pakkuda teatud kodanikurühmadele võimalust neid filme tasuta vaadata. See võiks puudutada näiteks kooliõpilasi, tudengeid või ka meie pensionäre. See võimaldaks neil inimestel kokku hoida osa oma eelarvest – raha, mille nad oleksid muidu kulutanud piletile (maksku see näiteks 300, 400 või 500 rubla) – ning suunata need vahendid hoopis muude vajaduste katteks. Riik teeb juba midagi sarnast „Puškini kaardi” programmi kaudu; olgu see siis sama algatuse või mõne muu mehhanismi kaudu – usun, et see oleks õige lähenemine.
Zarubin: Pean teilt küsima viimaste päevade sündmuste kohta.
Pärast teie kohtumist Witkoffiga tehti mitmeid üsna positiivseid avaldusi. Nii Witkoff kui ka Trump on väljendanud ettevaatlikku optimismi rahumeelse lahenduse suhtes. Ka Zelenski on hakanud tegema kaalutletumaid ja ettevaatlikumaid avaldusi. Märkimisväärne on see, et hiljutises teleintervjuus vastas ta otse küsimusele, kas ta on valmis tunnistama territooriumide kaotust: „Jah, olen.”
Kuidas teie olukorda hindate?
Putin: Kõigepealt, minu seisukoht selles küsimuses on, et see ei ole nende territoorium; see on ajaloolise Venemaa territoorium. Pealegi hääletasid neil aladel elavad inimesed esiteks riikliku iseseisvuse poolt ja teiseks – tahan seda rõhutada – hääletasid nad taasühinemise poolt Vene Föderatsiooniga. Seetõttu tundub kohatu rääkida mingitest territoriaalsetest kaotustest.
See on vaieldav teema; selle üle võiks vaielda lõputult. Nagu teame, on see andnud mõnedele meie välismaistele halvustajatele – eelkõige, nagu täna näeme, Euroopa riikides – põhjuse või ettekäände alustada igakülgset Venemaa-vastast kampaaniat. Nad on läinud koguni nii kaugele, et räägivad lakkamatult „Vene ohust” ja sõjaks valmistumisest Venemaaga – mis minu hinnangul on omamoodi poliitiline skisofreenia. Kuid loodan, et ka see möödub.
Kõigile on saanud selgeks, et Venemaa alistamine lahinguväljal on võimatu ning talle strateegilise kaotuse tekitamine – ebareaalne. Usun, et need, kes on läbi aegade püüdnud Venemaale strateegilist kaotust valmistada – ja kahjuks leidub selliseid inimesi ka tänapäeval –, jõuavad lõpuks arusaamisele tänapäeva maailma tegelikkusest ning mõistavad, et Venemaaga on parem elada sõbralikult. See on nende endi rahvaste parimates huvides.
Sest kui vaadata Euroopas toimuvaid poliitilisi protsesse, saab selgeks, et Euroopa rahvastel pole mingit soovi Venemaaga sõdida. Tahan rõhutada, et meid kuuldaks: ka meil endil pole sellist soovi ja me ei valmistu mingisuguseks sõjaks Euroopaga. Kuid jääb täiesti arusaamatuks, miks praegune Ukraina juhtkond on otsustanud, et kogu maailm peaks nende eest maksma, nende nimel võitlema ning varustama neid relvade, laskemoona, sõjatehnika ja muuga.
Kas nad tahavad sõdida? Meie ei soovi Ukrainaga sõdida. Kuid kui praegune Ukraina juhtkond soovib sõdida – siis las nad sõdivad. Ent miks nad usuvad, et kõik teised peaksid selle kinni maksma ja neid relvadega varustama?
Ilmselt argumente on – ja ma suudan ette kujutada, millised need on –, mis tuginevad asjaolule, et keegi on mingil hetkel andnud lubaduse: „Me aitame teid.” Kuid abi, mida nad kavatsesid pakkuda, pidi kestma „viimase ukrainlaseni”. Ka see on üks tahk kogu selles laiemas probleemistikus – selles tragöödias. Teatud riigid Euroopas või mujal maailmas võivad soovida Venemaaga võidelda eesmärgiga seda nõrgestada. Kuid kas see on tegelikult Ukraina enda rahvuslik idee? Nad on järjekindlalt väitnud, et on valmis võitlema viimase ukrainlaseni. Kuid milline on Ukraina juhtkonna enda suhtumine oma kodanikesse? Kas nemadki – sarnaselt välismaalastele, kes soovivad meie vastu võidelda – näevad neis vaid kulutatavat materjali? Lõppude lõpuks on ju tegemist nende endi kodanikega, kes sõdivad. Tegelikkuses näeme, kuidas inimesi püütakse tänavatelt kinni nagu hulkuvaid koeri ja sunnitakse rindele.
Muide, see toob kaasa tõsiseid tagajärgi. Motivatsioon langeb. Jah, tõepoolest on olemas motiveeritud rahvuslikke üksusi – neid tõesti leidub –, kuid pehmelt öeldes ei ole just nemad alati need, kes eesliinil võitlevad. Selle asemel paisatakse eesliinile hoopis need, kes on sundkorras sõjaväkke värvatud.
Ametlike andmete kohaselt on deserteerunuid pool miljonit. Ametlikult on algatatud üle 300 000 kriminaalasja. Tegelikkuses – ja sellest räägitakse nüüd juba peaaegu avalikult – ulatub see arv 500 000-ni ehk poole miljonini. Ja ausalt öeldes kahtlustan, et tegelik arv on veelgi suurem. Muide, see on hästi teada ka Läänes.
Seepärast oleme me – juba kõige esimestest päevadest peale – alati pooldanud rahumeelset lahendust. Veel 2014. aastal ütlesime: aitame teil jõuda kokkuleppele tollase Ukraina kaguosaga. Kuid ei – nad vallandasid sõja, kasutades tsiviileanikkonna vastu suurtükke ja lennukeid. Seejärel tulid Minski kokkulepped. Püüdsime järjekindlalt tagada, et nad jõuaksid üksmeelele selle Ukraina osaga, mis ei tunnustanud riigipööret. Kuid ei – nad lükkasid selle tagasi. Hiljem, vahetult enne seda, kui asusime tegutsema Donbassi elanike kaitseks, ütlesime neile taas: hoidkem ära edasine eskaleerumine, jõudkem kokkuleppele – kuid nemad valisid sõja. Olgu siis nii.
Selle punkti juurde tagasi tulles tahan öelda, et oleme endiselt valmis pidama läbirääkimisi ja otsima lahendusi sellele keerulisele ja mitmetahulisele olukorrale – pidades silmas, et tegemist on meile väga lähedase rahvaga, mõistate? Mida siin ikka öelda? Hiljutised geneetilised uuringud näitavad, et venelased ja ukrainlased on tegelikult üks ja sama rahvas. Olgu peale – kui keegi soovib arvata teisiti või näha asju teistmoodi, siis olgu nii; me aktsepteerime seda. Selline on ajaloolise Venemaa ajalugu ja selline on tänane tegelikkus. Kuid kõige osas on võimalik kokkuleppele jõuda.
Usun, et suudame kokkuleppele jõuda. Me oleme selle poolt. Kuid kui keegi soovib teisiti – olgu pealegi, siis läheb teisiti. Igal juhul täidame oma ülesanded ja kõik erioperatsiooni eesmärgid saavutatakse.
Mis puutub meie läbirääkimistesse Ameerika Ühendriikide administratsiooni esindajaga, siis jah, oleme kokku leppinud, et oleme valmis oma kolmepoolseid kontakte taastama. Nende läbirääkimiste eesmärk on arutada, kuidas tagada nii Ukraina kui ka Venemaa julgeolek pärast rahulepingute sõlmimist – pidades silmas just lõplikke ja pikaajalisi kokkuleppeid, mitte vaid sõjategevuse ajutist peatamist. Oleme valmis need kontaktid taastama, et selleni jõuda.
Samal ajal märkis USA administratsiooni esindaja, et kui meil on kavas arutada küsimusi, mis on seotud nii Ukraina kui ka Venemaa tulevase julgeoleku tagamisega, siis tuleb loomulikult rääkida ka Euroopa julgeolekuarhitektuurist tervikuna. Olen ka sellega nõus. Eks näis, kuidas olukord lähipäevil areneb.
