Eesti on iseseisvuse taastamisest möödunud 35 aastaga tohutult edenenud. Kasvanud on majanduslik heaolu, pikenenud on inimeste eluiga ja Eestist on saanud demokraatlikult meelestatud rahvusvahelise kogukonna täieõiguslik liige.

Edukas areng sündis kantuna meie vabadusihast ja soovist pingutada parema tuleviku nimel ning demokraatlikust küpsusest koostada tasakaalustatud põhiseadus ning kehtestada sellel põhinev ja kodanikkonna huve teeniv riigikorraldus. Algusaastate targad otsused on meid kandnud üle kolmekümne aasta.

Selle edenemise taustal tajume, et hoog on raugemas, tulevikuusku on asendamas rahulolematus ja ühiskonnas kasvab vastastikune usaldamatus. Missiooni- ja visioonipoliitikat napib. Kõige olulisemana on kahanenud usaldus valitsemisse. Seda tajutakse enesekeskse ja koormavana, puudu jääb eestvedamisest ning soovida jätab valitsemise kvaliteet nii institutsionaalsel kui ka isiklikul tasandil.

See on küsimus võimust ja võõrandumisest. Täpsemalt usalduslikest suhetest kõrgema võimu kandja ja võimu teostajate vahel.

Võim, mida algusaastatel teostati laiu huvigruppe ja erinevate inimeste kompetentsi kaasates on sumbumas erakondlikkesse mullidesse ja seda taastootvasse karjääripoliitikasse. Seeläbi on suur osa rahvuslikust võimekusest jäänud võimu teostamisest eemale.

Vohama on hakanud bürokraatlikud otsustamistasandid ja -protsessid, mida iseloomustab toimimise aeglus, läbipaistmatus ja eemaldatus inimeste igapäevaelu probleemidest. Valitud rahvaesinduse roll on taandatud riigibürokraatia dekoratsiooniks, millel puudub võimalus valitsuse tegevust strateegiliselt suunata.

Samal ajal on valitsusliikmete tegevuses hakanud domineerima erakondlikud kaalutlused, mitte riiklikud ühishuvid. Poliitilise eliidi suhtumine kodanikuühiskonna institutsioonidesse on tõrjuv.

Kogu maailmas toimuvad arengud, mis nõuavad Eesti riigilt strateegilist tulevikuvaadet, suuremat otsustavust ja valmisolekut uuteks pingutusteks nii vaba ja demokraatliku riigikorralduse hoidmiseks kui majanduse, kaitsevõime, eesti rahva ja kultuuri püsimise kui sotsiaalse turvatunde kindlustamiseks.

Oluliselt on muutunud ka meie ühiskond ise.

Ühelt poolt oleme kolmekümne viie aastaga saanud targemaks ja oma riigi pidamise kogemuste poolest rikkamaks kui kunagi enne.

Teiselt poolt on küpseks saanud vabas ja avatud ühiskonnas kasvanud uus põlvkond aktiivseid tegutsejaid ja juhte nii ettevõtluses, kultuuris kui kodanikuühiskonnas, kes on avara rahvusvahelise silmaringiga, osavad uute tehnoloogiate, sh tehisaru võimaluste kasutamisel. See uus liidrite põlvkond suhtub kriitiliselt möödunud sajandist pärit poliitilistesse institutsioonidesse ja mõttemallidesse, eelistades andmepõhiseid ja kiireid otsustamisviise ning innovatiivseid koostöövorme.

Selleks, et Eesti riik oleks võimeline mitte ainult ohtudele vastu astuma, vaid ka edukalt uusi sihte saavutama nii rahvusvahelises konkurentsis kui ka oma kodanike materiaalse, sotsiaalse ja vaimse rikkuse arendamises, peab ka riigielu korraldus olema võimeline uuenemiseks ning põhinema kõigi ühiskonnarühmade usaldusel ja koostööl.

Leiame, et riigi valitsemise viis vajab kaasajastamist läbi võimu suurema avatuse kodanikele, nõudlikkuse kasvu võimu teostamise suhtes, poliitilise ja haldusvastutuse selgema jaotuse ning otsustusprotsesside andmepõhisuse, läbipaistvuse ja kiiruse

Paneme ette alustada seda uuenduskuuri kolme olulise sammuga.

Esiteks. Muuta riigivalitsemine avatumaks, kaotades erakondade monopoolne seisund avaliku võimu institutsioonide moodustamisel ja juhtimisel.

Arvestades erakondade liikmeskonna piiratust, madalat võimekust kaasata oma tegevusse kõiki olulisi ühiskonna rühmi, sealhulgas eriti noort põlvkonda ning silmas pidades omavalitsuste valimiste kogemusi, mis näitavad valimisliitude eelistamist erakondadele, teeme ettepaneku avardada kodanike ligipääsu võimalusi riigivõimu teostamisele lisaks erakondadele ka läbi valimisliitude, andes neile õiguse osaleda erakondadega võrdsel alusel riigikogu valimistel.

Teiseks. Suurendada nõudlikkust ja vastutust riigi valitsemise kvaliteedi suhtes. Tõhustada tuleks riigikogu kontrolli täidesaatva võimu üle. Parandamaks ministrite valdkondliku juhtimise võimekust, korraldada riigikogu täiskogu ees ministrikandidaatide avalik kuulamine ajakirjanduse vahetul osavõtul, sealhulgas riigikogu liikmete küsimustele vastamine.

Loomaks selgust poliitilise ja haldusvastutuse jaotuses määratleda ministrid eelkõige valitsuskabineti liikmetena, kes oma valdkonda juhivad riigi arengu strateegilisi sihte silmas pidades ja kannavad oma ministeeriumi tegevust suunates selle eest poliitilist vastutust.

Ministrid peaksid oma valdkonna poliitika tulemuslikkuse kohta andma vähemalt kord aastas aru riigikogu komisjoni avalikul istungil ajakirjanduse vahetul osavõtul, kus osaleksid ka valdkonna tegevjuhid, eksperdid ja asjakohaste kodanikuühenduste esindajad. Samaaegselt tuleks suurendada kantslerite rolli ja vastutust ministeeriumi haldusala toimimise ja järelevalve eest.

Kolmandaks. Riigivõimu demokraatliku kandepinna laiendamiseks ja strateegilise võimekuse suurendamiseks luua uue koostöö formaadina riigivõimu ja kodanike vahel Eesti Tuleviku Konvent.

Tuleviku konvent võiks tegutseda kui nõuandev kogu, mille ülesandeks oleks andmepõhiselt välja töötada ja läbi kaaluda võimalikud strateegilised lahendused Eesti tuleviku sõlmprobleemidele, kaasates sellesse koostööprotsessi ühelt poolt ekspertidena erinevate valdkondade teadlasi, tippspetsialiste, huvirühmi ja ka kõikide erakondade esindajaid, teiselt poolt aga asjahuvilisi kodanikke, kes saaksid pakkuda ideid ja ettepanekuid ning avaldada arvamust elektroonilise rahvakogu formaadis.

Need muutused võiks rakenduda 2027. aasta jooksul ja anda tõuke riigikorralduse kaasajastamise järgmisteks sammudeks.