Kusagil kauguses mühatas lehm.
Ilme imes sõõmu mohiitot. Valge rummi asemel oli ta suurde klaasi valanud tumedat, piparmündilehed pärinesid aianurgast, jääkuubikud külmikust. Gaseeritud vee ja laimiviilud oli Ilme retseptist välja jätnud. Pood asus ju tervelt kahesaja meetri kaugusel, aga kes siis selle palavaga viitsib!
Vanasti, mõtles Ilme, polnud üldse mohiitot. Oli piparmündiliköör. Kui see ühikas ümber läks, jäid sukkpüksid põranda külge kinni ja tulid ise jalast ära. Mingil määral oli riietuseseme irdumises ilmselt süüd ka kursavend Peetril, kellelt Ilme mõne aja pärast uue ilusa perekonnanime sai. Ilme Nüri, see kõlab uhkelt!