Aastas saab politsei umbes kümme tuhat lähisuhtevägivalla teadet. Viimase kuue aasta jooksul on politseile teada antud lähisuhtevägivalla juhtumite arv vähenenud ligikaudu kolmandiku võrra. Ekspertide hinnangul ei saa teatamise langust tõlgendada vägivalla vähenemisena, vaid pigem olukorrana, kus ametlikest kanalitest enam abi ei otsita või ei peeta neid tõhusaks.

Samuti on ajas muutunud lähisuhtevägivalla vormid. Füüsilise vägivalla kõrval kasvab psühholoogiline mõjutamine, suureneb digikeskkondades toimuv kontrolliv käitumine ja majanduslik survestamine. Need on varjatumad vormid, mida ei osata, ei julgeta või ei peeta mõistlikuks ametlikult registreerida.

Arenguseire Keskuse läbiviidud küsitluse tulemused näitasid, et 40 protsenti Eesti elanikest peab lähisuhtevägivalla ennetamisel kõige tõhusamaks meetmeks rangemat karistamist. Kõneleb Arenguseire Keskuse lähisuhtevägivalla uurimissuuna juht Kaupo Koppeli sõnul eelistavad seda eelkõige nooremad inimesed.

“Viimase paarikümne aasta teadusuuringud ütlevad aga, et see pikemad ega karmimad karistused ei ole tõhus meede. Vähemalt lähisuhtevägivalla korduvust see ei vähenda,” ütles ta.

Vägivallast loobumist toetavaid programme on Eestis vähe ning nende maht on viimastel aastatel kahanenud. Viimased kuus aastat on Eestis üks riiklik vägivallast loobumist toetav teenus, mida veab eest Sotsiaalkindlustusamet, kus tegeleb selle teemaga viis nõustajat. Lisaks tegutseb mitu väiksema mahuga eraalgatuslikku programmi.

Programmidesse jõutakse enamasti kohustusliku suunamise kaudu, kas politsei või prokuratuuri poolt. Omal algatusel abi otsijate osakaal on pea olematu. Sotsiaalkindlustusameti vägivallast loobumise teenuse juhtivspetsialist Ave Karu ütles, et isikliku motivatsiooni puudumine vähendab aga programmides osalemise oodatavat mõju veelgi.

“Sageli nad ei tule enda algatusel või vabast tahtest. Vahel ei taha üldse tunnistada, et nad on vägivaldsed. Meil on kokkulepe suunavate asutustega ehk prokuratuur või politsei, et minisugune valmisolek koostööks nõustajaga peab inimesel ikka olemas olema, et enda käitumist muuta ja parandada. Sunniviisiliselt ei saa toimida ükski nõustamine. Me näeme ka selle järgi, et motivatsioon ei ole väga kõrge, et palju on ärajäänud nõustamisi. Ajad on broneeritud, aga kliendid kohale ei jõua. See on kindlasti väljakutse, millega tuleb tegeleda,” lausus ta.

Selge lõhe ilmnes uuringus abi pakkumise vajalikuks pidamise ja selle olemasolust teadlik olemise vahel. Kuigi üle 80 protsendi Eesti elanikest leiab, et vägivallatsejatele suunatud programme on vaja, teab nende olemasolust Kaupo Koppeli sõnul vaid 43 protsenti ning kõigest 17 protsenti peab vastava abi leidmist lihtsaks.

“Eesti elanikud tegelikult toetavad vägivalla toimepanijatele abi pakkumist. Uurisime, kas see on kuidagi häbimärgistatud, aga pigem inimesed pooldavad, et selline abi võiks olla kohustuslik. Aga kui jätkuküsimus oli, kas inimesed olid teadlikud sellisest programmist, siis vastus oli ei,” märkis Koppel.