Soomre sõnul tähendab eneseteadlikkus rohkemat kui oma tugevuste, eelistuste ja stressireaktsioonide tundmist. Selle juurde kuulub ka arusaamine sellest, kuidas teised sinu käitumist kogevad. Juht võib näiteks teada, et ta soovib anda inimestele palju iseseisvust, kuid tema meeskond võib kogeda seda ebaselgete ootustena. Töötaja võib pidada oma põhjalikke küsimusi abiks, ent kolleegid ei pruugi mõista, millise otsuseni ta nendega jõuda tahab.
Sellist erinevust ei saa lahendada küsimusega „Milline inimene ma sinu arvates olen?“. Kasulikum on paluda näiteid: millistes olukordades oli minu panusest abi, millal oli minuga keeruline koostööd teha ja mida oleksin saanud teisiti teha? Sama tähtis on kuulata, milliseid tugevusi kolleegid inimeses näevad. Mõnikord peab inimene ise kõige väärtuslikumaks üht oskust, kuid teistele on tema suurim abi hoopis võime keerulises olukorras rahu säilitada või hajali ideedest tegevusplaan teha.
Tagasisidet kuulates tasub Soomre sõnul arvestada ka olukorraga. Sama käitumine võib ühel hetkel meeskonda edasi aidata ja teisel hetkel tööd pidurdada. Põhjalik inimene võib märgata viga, mis läheks kiirustades kalliks maksma, kuid kiiret tegutsemist nõudvas olukorras võib tal olla vaja otsustada väiksema hulga info põhjal. Küsimus pole seega ainult selles, kas mingi omadus on hea või halb, vaid millal ja kuidas seda kasutada.
Kas vaidlemine on vastutöötamine?
Soomre toob näite liiklusohutusest: enamik inimesi peab turvavöö kinnitamist ja autoroolis telefoni kasutamise vältimist oluliseks, kuid põhimõttega nõustumine ei näita veel, kuidas inimene tavaolukorras käitub. Samamoodi võib töötaja mõista uut kokkulepet ja öelda, et peab seda vajalikuks, kuid jätkata sellest hoolimata vanal viisil. Et aru saada, miks muutust ei toimunud, tuleb minna üldisest nõustumisest konkreetse käitumiseni.
Kui inimene selgitab korduvalt, miks midagi teha ei saa, soovitab Soomre uurida, milline osa olukorrast on tema enda mõjutada. Kui juht ei andnud piisavalt infot, saab seda küsida. Kui kolleegi abi jäi saamata, võib olla vaja oma palve selgemalt sõnastada. Kui ülesanne anti edasi ebamääraselt, tuleb kokkulepet täpsustada. See ei tähenda, et kõik takistused oleksid inimese enda põhjustatud, kuid aitab leida järgmise sammu, mille tegemine on tema võimuses.
Soomre näeb ka vaidlemist tugevusena, kui sinna kuluvat energiat õpitakse õigesti suunama ning jonnimisest eristama. Vaidlejad on valdavalt järjekindlad inimesed, kes ei jäta enne, kui tulemus on saavutatud – oluline, et tulemus oleks kokkulepitud eesmärk. Inimene, kes ei jäta olulist küsimust enne vastuse saamist rahule, võib aidata meeskonnal märgata riski, millest teised oleksid mööda vaadanud.
Kui arutelu piirdub aga järjest uute põhjuste leidmisega, miks plaan ei tööta ja mida teha ei saa, on tegemist siiski jonnimisega. „Kui inimene suudab jonnimisele kuluva energia panna edasistesse tegevustesse, siis hakkab olukord muutuma,“ ütleb Soomre.
