Mõnikord on väikesest asjast palju rõõmu. Tavaliselt normaalsed inimesed majandusuudiseid ei loe ega peagi – elu on niigi raske, aga seekord tasub. Eestis on elektriautosid vaid umbes 2% kõigist sõiduautodest.

Uute autode müügis on nende osakaal tänavu 7,4 protsenti, samas kui Euroopa Liidu keskmine on juba üle 21 protsendi. Taani tasemele (üle 80%) jõuame alles 2079. aastal. Pole üldse paha.

Põhjused on lihtsad, inimlikud ja arusaadavad. Meil on lumi, külm talv ja hajaasustus. Akud töötavad külmaga halvasti, laadimisvõimalused maal on viletsad ja päikesepaneelidega maju on vähe. Raha on samuti vähe.

Riik lõpetas 2025. aastal elektriauto ostutoetuse, sest raha sai otsa. Samal ajal kehtib automaks, mis karistab tavalisi autosid, aga paljud hübriidid pääsevad CO₂-maksust napilt.

Ja just siin tuleb ilmsiks Eesti rahva terve mõistus. Kui televiisorist ja kõnepuldist kostab ainult rohelist mula – kuidas kõik peab olema elektriline, süsinikuneutraalne ja Euroopa eeskuju –, siis autosalongi minnes jääb see jutt ukse taha.

Inimene vaatab hinda, läbisõitu, talvist töökindlust ja seda, kas auto viib ta Jõhvist Värskasse ilma poole tunni laadimiseta. Tulemus: hübriidid moodustavad Eestis üle 57% uutest autodest. See on Euroopa üks kõrgemaid näitajaid.

See teeb tuju heaks. Ajupesu ei tööta, kui tuleb oma raha eest midagi osta. Roheideoloogia haihtub kohe, kui inimene peab arvestama oma igapäevaelu sissetulekuid ja väljaminekuid. Aga siin algab hoopis teine lugu. Rahalugemine ei puutu kuidagi asjasse, kui riik ehitab Häädemeeste raudteed, nuumab tuuleveskeid või toidab „mürsugängstereid“ ehk immigrante.

Eraelus oleme täpsed. Kodus me teame, et kui raha otsa saab, tuleb leiba vähem osta. Riigieelarves haihtuvad sajad miljonid ja keegi ei kurda. See on hullumeelsus. Vaata kasvõi mõnda riigi lemmikabsurdi. Rail Baltica, see europrojektide kuningas, pidi alguses maksma Eestile umbes 300 miljonit.

Nüüd räägitakse juba enam kui kahest miljardist eurost – ja number kasvab igal aastal. See on raudtee, mida keegi ei vaja, kiirusega, mida keegi ei kasuta, ja hinnaga, mille eest saaks terve Eesti maanteevõrgu korda teha.

Teine klassika on roheenergia sundtoetamine. Meretuuleparkide ja muude tuulemölride toetamiseks maksame igal aastal tarbijate elektriarvete kaudu üle 80–100 miljoni euro taastuvenergia tasu näol. Lisaks lubab riik uusi meretuuleparke, mille toetamiseks läheb veel sadu miljoneid. Samal ajal on meil külmad talved ja elektritootmine ebastabiilne. Kuskil tiksub vaikselt edasi 2,6 miljardi omadele jopedele kantimise plaan.

Ja kolmandaks – immigratsioonimasin. Viimastel aastatel on varjupaigataotlejate majutamine, toitlustamine, õigusabi, kohtud, integratsiooniprogrammid ja lastekaitse neelanud kokku üle 70 miljoni euro. Kohtud on ülekoormatud, varjupaigad täis ja keegi ei julge öelda, et see raha on lihtsalt auku visatud.

Ukraina abi sajad miljonid, relvatööstuse ja hangete miljardid. Kustumatu isuga bürokraatidest ahjualused. Puuk startapid ja vanakooli vargad.

Meie kodumajapidamise aritmeetiline aju ei lülitu riigiraha lainele. See on probleem. Oma rahakotis oleme ranged ja arukad, riigikassast viskame utopistidele ja pättidele miljardeid igal aastal.

Kas sa ise peaksid oma kodus üleval mingeid kliima- või immigratsioonikloune, kes söövad sul ära terve pere eelarve? Vaevalt. Aga riigi tasandil me muud ei teegi.

Kliimaenergeetika, immigratsioonipoliitika ja muud punalillad utoopiad on elektriautost õudsemad. Elektriauto on lihtsalt kallis ja ebamugav. Immigratsioon on aga eksistentsiaalne oht. Tänavatel püütakse karvaseid ja sulelisi, tehakse statistikat, kui palju on vägivallakuritegusid.

Aga keegi ei räägi ausalt, miks see laine üldse algas. Sest me võtsime omaks Euroopa inimõiguste ja varjupaigaseadused. Riigikogu avas ukse ja nad tulid.

Riigikogu liberaale politsei ei püüa, neid massuurikaid mahitatakse kõrgeimal tasemel. Liberaalide immigratsiooni luulude tagajärjel on kohtud ülekoormatud ja lastekaitse ummikus. Pealõikamise talgud on lähemal, kui me arvata oskame. Ja keegi peab maksma. Maksa, maksa ja maksa.

Kui me oma raha eest mürske ostaksime, läheksid asjad ilmselt paremini. Aga nii kaua, kuni riik käitub nagu purjus meremees, kellel on taskus võõras krediitkaart, ei muutu midagi. Koduse majapidamise loogika ei jõua Toompeale ega ministeeriumidesse. See on uuskommunistide jaoks putinism ja ksenofoobia.

Loe raha ja kõik saab selgeks. Eesti inimene ei ole rumal. Ta ei lase endale pähe määrida ideoloogilist hädakägarat, mis ei arvesta ei külma talve, eesti teede ega terve mõistusega.

Samas toetab küsitluste järgi valitsusparteisid 15% kahtlaseid tegelasi. Kas see number saab õige olla? Elektriauto omanikke on meil ainult 2%. Kastiratturid? Murtud lõualuuga elektritõukarid? Kes? Täielik müstika.

Sven Sildnik,

Sisepaguluses 05.10.2026

Loe allikast edasi