«Putini koka» Jevgeni Prigožini mässu Kremli vastu tuleb võtta tõsiselt, sest see tähistab ühtlasi Venemaa sisenemist uude – ajutise lagunemise – arengufaasi. Vene riiklus on ajaloos on riikluse ehitamise kümnendid vaheldunud desintegratsiooni ja anarhia-aastatega. Venemaa peatset ajutist lagunemist – isegi kui see pole territoriaalne, vaid organisatoorne ja poliitiline – on mitmed analüütikud juba varem ennustanud, aga seostanud pigem Putini surma ning sellega kaasneva siseneva võimuvõitlusega.

Putin pole Ukraina sõja käigus tekkinud sisepingeid suutnud ohjata ja nüüd on Venemaa oodatust varem sisenenud sisepoliitiliselt uude reaalsusesse. Selleks faasiks ja selle tagajärgedeks on kohane NATO-l juba täna valmis olla. NATOs on aeg arutada Venemaa ajutise lagunemise aegset kaitseplaani.

Tänases telepöördumises tegi Putin instinktiivselt mitu viga. Esiteks rääkis ta Prigožini mässu ise suureks, seda 1917. aastaga kõrvutades. Sellist retoorilist relva on mõtet kasutada ainult siis, kui on lootust rahvast vastupanule mobiliseerida. Rostovi ja Voroneži hõivamine näitab aga, et kohalik elanikkond sellise stsenaariumi puhul Kremli «kaitseks» ei sekku. Neid on nagu Pavlovi koeri treenitud kriiside puhul telekate ees sitsima ja ilmselt panustab Putin ka alanud kodusõjas suuresti telerelvale ja rahva passiivsusele.

Putini teine viga oli igasuguste – ka ajutiste – kokkuleppe-võimaluste äralõikamine Prigožinit terroristiks sildistades. Võib küll mõelda, et mida 25 000-meheline Wagner võib suuta korda saata, aga me ei tea, kui tühjaks on jäetud Moskva ja Ukraina rinnete vahelised alad.

Prigožini käsutuses on üks oluline võimekordaja: tema vägede asukoht. Maastikul on olukord päris hapu, sest Prigožin ründab Vene armeed nende kõige hellemas kohas – tagalas, neil on suutlikkus blokeerida Vene vägede varustusteid Ukrainas. See omakorda mõjutab aga Ukrainas viibivate Vene üksuste meelsust ja mõtteid. Sest kui moon otsa saab ja Ukraina oma vastupealetungi põhijõud rindele saadab, on reaalne oht, et kogu Vene rinne Ukrainas kukub kokku.

Ukraina mõtleb praegu kindlasti, kuidas just praegusel hetkel panna Vene rinded ning juhtkond enneolematu surve alla. Sama tuleb teha Läänes. Kui on võimalik kehtestada täiendavaid majandusblokaade või kasvõi ajutiselt kokku leppida mingites Vene režiimi tegutsemisvabadust ja vägede varustamisvõimalusi halvavates meetmetes, on võimalik sõda Ukrainas üsna kiiresti lõpetada.

Eraldi plaani vajab Lääs aga Zaporižžja tuumajaama turvamiseks, aga laiemalt Vene tuumaarsenali turvamiseks olukorras, kus riigis puudub faktiline kontroll. Minimaalselt peab olema suutlikkus ennetada kasvõi sõjaliste löökidega tuumarelva kasutusse võtmist mõne osapoole poolt. Vene ajutise lagunemise etapis oleks vaja mõelda ka meetmetele Läänemerel (nt Vene sõjalaevastiku tegevusvabaduse blokeerimisele).

Oluline on Lääne juhtimissüsteemis tagada adekvaatne «päästikutundlikkus», st et Vene riikluse ajutise hääbumise tingimustes võib toimuda Vene garnisonides (sh Kaliningradis) liigutusi, mida me ekslikult tõlgendame rünnakukatseks. Nagu viimased arengud näitavad, on Venemaa hetkel üsna ennustamatute arengute etapis. Nende arengute hulka võib kuuluda ka pikemaajaline ebastabiilsus Balti riikide või mõne teise NATO liitlasriigi piiri ääres, mistõttu Eestil ja teistel piiriäärsetel riikidel tuleb vajadusel tõsta kaitsevalmidust, sh kutsuda teenistusse reservväelasi.

Venemaa sisenemine uude arengufaasi tähendab ka Euroopa jaoks täiesti uute poliitiliste küsimuste läbi arutamist, millest peamine on hoiakud ja meetmed uute võimalike Kremli valitsejate suhtes. Lääne- ja Ida-Euroopas võivad need lähenemised kardinaalselt erineda. Peame hakkama avalikult kõnelema ja vaidlema Putini-järgse Venemaa üle.

Kaitseminister Hanno Pevkuri särav esinemine tänases AKs andis kindlust, et Eesti juhtkond on ärkvel, olukorrast piisavalt ja adekvaatselt informeeritud. Nüüd tuleb mõelda konkreetsemalt Venemaa ajutise lagunemise aegsele tegevuskavale, mis peab sisaldama lisaks diplomaatilistele ja majanduslikele meetmetele ka sõjalisi samme. Ükskõik, kas Prigožini avantüür õnnestub või ta näiteks tapetakse peagi ja olukord kuidagi lahendatakse, on Venemaa sisenenud uude etappi, mis vajab konkreetset, liitlastega kooskõlastatud ja Eesti huvidele vastavat tegevuskava.