Ilusal vaiksel juunihommikul, kui päike hakkab tõusma, linnud siristavad, jõeke vuliseb, väljas täielik vaikus, isegi rohu kasvamist pole kuulda, tuleb majast mees välja, peseb kastega nägu ja naudib kauni suvehommiku idülli.
Äkki kostub kuskilt vaikselt öeldud: “Mine p*rsse!”
Mees mõtleb, et mis kurat nüüd juhtus, et kust see nüüd tuli…?!
Aga see tuleb järjest lähemale, ikka “mine p*rsse ja mine p*rsse!”
Noh, mõtleb juba, et läheb vaatab, kui jõekäänaku tagant ilmub välja tilluke laste kummipaat ja sees istub ilgelt paks mees ja aerutab…kulbiga!
Mehel jõe ääres nalja nabani ja hakkab naerma nii, et kusi püksis, ja küsib naeru vahele:
“Kuule, kas sa lusikaga ei tahtnud sõuda?!”
“MINE P*RSSE!”
