Viimasel ajal on meedia tulvil nutuseid lugusid sellest, kui halvasti teeb tehisintellekt reklaame. Need on primitiivsed, puukeelsed, maitsetud ja täis ilmselgeid apsakaid. Õige, sellised nad enamasti ongi. Aga mis siis? Halb reklaam on kõige parem tarbijakaitse. Kui ajupesuüritus on nii läbipaistvalt rumal, et isegi keskmine kodanik totruse läbi näeb, siis ei ole tegu traagikaga, vastupidi – rahva vaimne tervis on paranemas.

Reklaami- ja strateegilise kommunikatsiooni rahvas nutab ja halab. See on üks lootustandvamaid arenguid meie ühiskonnas. Kui need inimesed, kes on aastakümneid valitsuse, Euroopa Liidu ja soroslike fondide raha eest ühiskonda ümber kujundanud, ei suuda isegi parima tehisintellekti abil midagi veenvat ja mõjuvat välja mõelda, siis on kogu nende ametkond oma võlujõu lõplikult kaotanud. See on suurepärane uudis. Juhmuse tase on juba nii masendav, et isegi masin ei suuda tolguseid aidata.

Siin kehtib lihtne ja julm reegel: kes ei oska pilti teha, ei oska seda ka AI abil teha. Kes ei oska kirjutada, ei oska seda ka masinaga kirjutada. Aga kes oskab hästi joonistada, maalida, mõelda või kirjutada, sellele on tehisintellekt teretulnud mustatööline. Ta teeb rutiini sinu eest ära, lihvib ideid, viimistleb, mida vaja. Loominguline inimene jääb peremeheks. Keskmine loovuseta tont aga paljastab end tehisaru pilastades hetkega.

Kirjastusäri on reklaamist siiski veidi teistsugune. Seal on veel kultuuriga kokkupuutepunkte, kuigi mitte nii palju, et pärast Tauno Vahteri intervjuu lugemist masendusse sattuda. Vahter räägib kurvalt, et AI on juba tõlkimise ja illustreerimise vallutanud, eriti lasteraamatute ja noortekirjanduse puhul. Siin olen temaga osaliselt nõus. Illustreerimine on kallis ja aeganõudev. Sageli on AI lihtsalt parem kui sooneutraalsete hipide poolt toodetud visuaalne puder, kus peategelaseks on tingimata mõni mitmerassiline, sootu ja võikalt mitmekesine tegelane.

Aga olgem ausad – miks neid raamatuid üldse illustreeritakse? Enamasti on tegu lastekirjanduse või noortekatega, mis on juba oma olemuselt kultuuriline kõnts. Dante ja Jaan Oks ei kirjutanud noorte täiskasvanute savi. Vasakliberaalne globalistlik ideoloogia laastas kirjastusäri juba ammu enne esimest ChatGPT-d.

Turg on juhmistunud, kirjastused otsivad turvalisi vasakpoolseid narratiive, identiteedipoliitikat ja pehmet indoktrinatsiooni. Sellises olukorras ei ole suurt vahet, kas mingit nürimeelsust tõlgib robot või inimidioot. Originaali on kirjutanud lollakas ja kommertsliku vasakagitatsiooni viisakamaks tõlkimine on niikuinii amoraalne tegu.

Inimkond on tootnud masinlikku mõttetust juba aastakümneid ilma igasuguse tehisintellektita. Millal see oli, kui kultuurivälja vallutasid? Millal tulid masinlikud algoritmi- ja promptilaadsed frantsiisid, formula fiction, category romance, tip sheets/writers’ guidelines, book packaging, house pseudonym/stable name, ghostwriting, tie-in fiction ja media tie-in, shared universe/shared world jne? Kirjanduse masinlik tootmisloogika sai alguse 19. sajandil ja muutus tõsiseks probleemiks juba eelmise sajandi keskel. Arvuteid siis ei olnud.

Tänapäeva “tõsise” kirjanduse, lasteraamatute ja “mitmekesise” noorsookultuuri tase on tihti nii madal, et AI ei suuda seda kuigi palju allapoole tuua. Me ei saa öelda, et masina tehtud jama on halvem kui pooletoobise inimese küündimatu sonimine. Sageli on see koguni ausam – masin ei teeskle, et ta on kirjanik ega võta kirjanikupalka.

Riik ja ühiskond ei tohiks lasta turul ja Silicon Valley tehnofirmadel vabalt otsustada, mis on Eesti kultuuriruumis vastuvõetav. Paraku on see rong juba ammu läinud. Eesti kultuuripoliitika on aastakümneid olnud just nimelt turu ja globaalsete ideoloogiate diktaadi lükata ja tõmmata. Tulemus on nähtav: keeleline kvaliteet langeb, originaalsus kaob ja kirjandusmaastik täitub üha rohkem odava, kiire ja lõppkokkuvõttes täiesti mõttetu globaalse sisuga.

Ometi ei tohi me loobuda. Inimlikku loovust, keelelist kvaliteeti ja kultuurilist autonoomiat tuleb kaitsta. Mitte sentimentaalselt ega romantiliselt, vaid pragmaatiliselt ja karmilt. AI ei ole vaenlane. Vaenlane on see vaimulaad, mis on Eesti kultuuri juba enne AI-d muutnud tuimaks, ideoloogiliseks ja maitsetuks.

Lõpetuseks ootan ma avalikku jõukatsumist: tehisintellekt versus Caroline Pihelgas või kes iganes, te ju saate aru, milliseid kirjanikke ma mõtlen. Olgu see kirjalik duell, essee või midagi muud. See oleks õpetlik vaatepilt. Ühelt poolt masin, kes suudab toota grammatiliselt korrektset teksti. Teiselt poolt inimene, kes on aastakümneid esindanud just seda vasakliberaalset kultuurivoolu, mis on Eesti vaimuelu nii sügavale rappa tirinud. Kes on halvem? Võitja ei pruugi olla see, keda esimesena arvata võiks.

Sven Sildnik,

Sisepaguluses 29.09.2026

Loe allikast edasi