Arvutiteadlane meenutas, et kooli peale pahased õpilased said juba aastate eest otsida internetist valmis koodijupi, et võtta sellega maha kooli veebileht või häirida e-teenuseid. Avalikud tehisaruteenused keelavad küll praegu säärased otserünnakud ära, kuid avatud mudeleid juhib kasutaja oma arvutusjõudluse toel algusest lõpuni ise. Viimase poole aasta jooksul on murdnud ründajad tehisaru abil eri asutuste süsteemidesse juba mitmeid kordi.

Taolise tehnoloogia levik muudab ohupilti kõigi organisatsioonide jaoks. “Kui mõni ettevõte või asutus mõtleb praegu, et on ründajate jaoks liiga väike ja ebaoluline, tasub see illusioon kohe maha matta. Võib juhtuda, et tehisintellekti rünnakutega hakkavad väikesed Tšingis-khaanid ründama kõike maailmas, millel on vähegi IP-aadress, lihtsalt sellepärast, et nad saavad,” nentis Bogdanov saates “Uudis+”.

Kuigi küberruumis käib tihe ründe- ja kaitsetegevus, saadavad suured tehnoloogiafirmad avalikkusele vastuolulisi sõnumeid. Möödunud suvel avaldasid ettevõtted pressiteateid, kus nad kuulutasid, et nende tehisaru murdis lahti ühe või mitme teise firma süsteemid. Bogdanov osutas, et sisuliselt panid kuriteo või väärteo toime inimesed, kes lasid masinal rünnata, kuid avalikkus veeratas millegipärast vastutuse tarkvara kaela.

“Teeme ühe asja kohe selgeks: AI ei lähe ise üleannetuks,” märkis Bogdanov. “See kõik on turundustrikk ja -jutt. Jutt kontrolli alt väljunud AI-st tähendab tegelikult ikkagi seda, et inimesed jätsid ukse lahti ja ütlesid: “Näe, vaata, seal on!” Tänapäeval käib see veel ikka niipidi.”

Narratiiv omapäi tegutsevast supermõistusest teenib eeskätt Ameerika Ühendriikide tehnoloogiahiidude huve. Euroopa suurima tehisarufirma Mistral juht Arthur Mensch nimetab seevastu tehisaru tavaliseks tarkvaraks, millele inimene saab panna pähe selged päitsed. “Ettevõtetele on kasulik, kui arvatakse, et nemad tehnoloogiat ei kontrolli. Kui me seda usume, lööme käega: pole mõtet neid reguleerida, nad ei saa nagunii hakkama. See on ennatlik allaandmine ja täiesti vale,” selgitas Bogdanov.

Sellise suitsukatte tagant paistab välja tehnoloogiafirmade soov kergitada enne börsidebüüti oma turuväärtust. “Kätte on jõudmas huvitavad ajad, kus mõned väga suured ja tuntud ettevõtted, nagu OpenAI ja Anthropic, kes ei ole veel börsifirmad, võivad selleks saada. Sellega seoses on väga hea, kui neist räägitakse, sest siis tahetakse ehk osta aktsiaid, nii see kõik käib,” tõdes akadeemik.

“Kui vaadata Goldman Sachs Global Institute’i hinnangut, mille kohaselt paigutatakse järgmise viie-kuue aasta jooksul AI-taristusse seitse triljonit dollarit, tekib küsimus, kui palju peame me seda AI-d pärast ostma, et raha tagasi tuleks. Summa on üüratu – tänasega võrreldes peaks AI-firmade käive kasvama 100 korda. Võib-olla põhjendab see uskumatuid börsilemineku hindu ja kogu toimuvat hullust,” lisas Bogdanov.

Raharalli kõrval laieneb tehisaru kasutus sõjatööstuses, kus juhita õhu-, vee- ja maismaasõidukid on viimase viie kuni kümne aastaga hüppeliselt arenenud. Sülearvutis töötav mudel pruugi tekitada iseseisvalt suuremat kahju, kuid füüsilises ruumis liikuv ja relva käsitsev süsteem kujutab endast juba otsest ohtu. Ukraina lahinguväljade kogemus näitab, et insenerid ehitavad üha võimekamaid isesihtivaid ja isejuhtivaid relvi, mis jälgivad videopildist vaid otsuse jaoks vajalikku osa.

“Oluline on meeles pidada, et masin ei tee seda ise,” märkis Bogdanov: “Inimene on masina ehitanud ja andnud talle mingi eesmärgi. Kui see eesmärk on olnud poolvigane, näiteks saab ühes mundris võitleja asemel pihta teises mundris võitleja, kes poleks tohtinud pihta saada, on see ikkagi inimlik viga. Me ei saa kohe öelda, et masin läks hulluks.”

Sõjatööstuse kõrval kujundab tehisaru ümber igapäevast majandust, mida Bogdanov võrdleb ajaga, mil elekter vahetas 20-30 aasta jooksul tehastes välja aurumasina ja satelliitnavigatsioon (GPS) muutis paberkaardid meelelahutuseks.

Nii nagu GPS vabastas autojuhid ja jalakäijad vajadusest tänavaid meelde jätta, võtab tehisaru inimestelt üle üha rohkem töölõike, mistõttu tõuseb esiplaanile masinate omandisuhe, osutas akadeemik. “Küsimus ongi selles, et kui igas majandusvaldkonnas hakkab inimene vähem tegema, siis kelle oma on see masin, mis hakkab tema asemel tööd tegema? Kas see on meie oma Eesti masin, Euroopa masin või kellegi teise kontrolli all olev masin, mille abil saab suvalisel hetkel mõjutada mõnda meie majanduslikku protsessi?”

Välismaistest platvormidest sõltuv majandus ja haridussüsteem paneb Eesti rahakoti otsese surve alla. “Murekoht on tõesti selles, et kui muudame end tehnoloogiast liiga sõltuvaks kõigis majandustegevustes või kui räägime haridusest ja digihüppest, hakkab meie protsessidest väärtus rahana voolama välismaiste tehnoloogiaettevõtete kätte. Eesti riik jääb lõpuks lihtsalt järjest vaesemaks ja me peame hakkama järjest rohkem looma midagi uut, et seda tasakaalustada,” nentis Bogdanov.

Et neid riske täpsemalt hinnata, tellis justiits- ja digiministeerium tänavu Cyberneticalt uuringu, mis koondab tehisaru levikuga kaasnevad ühiskondlikud ja küberturbe ohud. Teaduste akadeemia küberturvalisuse komisjoni ja ministeeriumi veebilehel avalikult kättesaadav analüüs pakub käitumisjuhiseid nii eraisikutele, ettevõtetele kui ka riigiasutustele. Bogdanov selgitas, et tehisaru varjus püsib endiselt päevakorral ka kvantarvutite teema, mistõttu andis riik tänavu välja teekaardi, mis aitab asutustel kvantkindlale krüptograafiale siirduda.

Piirkondlike keeldude ja reeglite mõju jääb maailma mastaabis paraku napiks, sest kui Euroopa Liit pidurdab tehisaru arengut, vajutavad teised piirkonnad gaasi juurde. Riiklikud suunised ei kaitse ka inimest, kes teeb tehisaruga faktikontrolli ning kaotab masinaga suheldes kriitikameele ja reaalsustaju. Osa kasutajaid peab arvuti juttu juba praegu puhtaks tõeks ega suuda enam tehnilise abivahendita vestlust pidada, mis võib Bogdanovi sõnul viia psühhoosini.

Tehnoloogilise suluseisu eest kaitseb eurooplasi asjaolu, et iga huviline saab oma arvutis või nutiseadmes tööle panna vabalt levivad mudelid, millest mitmed head lahendused pärinevad Hiinast.

Isegi kui mõni USA president peaks kunagi ameeriklaste tehisaruteenused Euroopa jaoks sulgema, suudab iga koolipoiss oma mänguarvutis tehisaru rakendusi luua ja teadlased saavad mudeleid ise treenida. Bogdanov leidis, et ehkki töö ja vajalikud oskused muutuvad, teevad noored uue tehnoloogia loomulikult enda omaks ning oskavad end selle ohtude eest kaitsta.

Loe allikast edasi