Töötasin kunagi ammu peavoolumeedias ja siis öeldi seal sageli välja seda, mida peaks ajakirjandusse pöördumisel teadma: ajakirjanik ei ole sinu sõber. Talle on vaja lugu ja ta kasutab sind selleks. Võib lisada, et missioonitundega reportereid on väga vähe.

Sama võiks öelda ka näiteks tööandja ja -võtja suhte iseloomustamiseks. Või siis valitsuse ja kodaniku vahekorra kohta. Eriti praeguses olukorras, kus valitsuse otsused on selgelt rahva ja riigi vastu, raha laristamisest kuni rahvusriigi hääbumiseni.

Viimasel ajal on mõnevõrra kasvanud sotsiaalne aktiivsus, on toimunud õpetajate, põllumeeste ja nüüd ka üliõpilaste meeleavaldused. Võib-olla just tudengite puhul oli kõige vähem näha alandlikkust riigivõimu vastu, õpetajate puhul on see kõige hullemini nähtav.

Valitsus ja ministeeriumid ei ole teie sõbrad, nad pole isegi mitte koostööpartnerid. Neil on omad huvid (ennekõike et survegrupid nad rahule jätaks), protestijatel omad huvid. Võidab see, kes otsustajatele kõige valusamat survet avaldab ja neid järeleandmistele sunnib. Praegu näib, et ingnoreerimise ja valetamise kogemustega valitsus oskab lõpptulemusena kõiki ära lollitada.

Ministrid (Terras, KriKallas) ei ole protestijate sõbrad, seega hoidutagu igal juhul seisukohast “Leidkem sõbralikult lahendus!” Sõpruse puhul poleks teil protesti vaja.

Protest on võitlusviis ja teil on vastas kurikaval vastane – see peaks olema iga protesteerija, meeleavaldaja ja streikija jaoks raudreegel.

Jüri Kukk,

toimetaja

Loe allikast edasi