Klassikalised tööstusrobotid tegutsevad tehastes omaette ja nende lähedusse sattuvad inimesed kujutanud robotitele eeskätt tülikat takistust. Vananeva ühiskonna ja süveneva tööjõupuuduse tõttu on vaja aga teistsuguseid masinaid, mis töötavad inimesega kõrvuti ning virgutavad näiteks tema vaimu ning aitavad teha kehalisi harjutusi.

Tõhusaks tiimitööks on aga vaja, et kasutaja mõistab masina olemust ega lase end uuest abilisest hirmutada. Kruusamäe ise arendab selleks Tartu Ülikoolis avatud lähtekoodiga vaba riistvara, mille puhul saab iga huviline roboti ehitust ise vaadata, kontrollida ja uuesti luua.

Iga koostööroboti puhul peavad insenerid juba laboris tõestama, et masin täidab oma ülesannet vigadeta ja ohutult. “Tulles abstraktsest näitest käegakatsutava juurde: tehnoloogia puhul saame rääkida sellest, et võiksime inimesele vähemalt mingi tasemeni kinnitada, et tehnoloogia on usaldusväärne, sest oleme seda valideerinud ja testinud,” ütles Kruusamäe saates “Huvitaja”: “See on protsess, kus on järgitud teatud standardeid ja meetodeid tagamaks, et robot teeb täpselt seda ülesannet, mis talle on ette nähtud, teeb seda õigesti ja nii, et ta ei tekita kahju.”

Professor nentis, et isegi põhjalike katsete tulemusel tekkinud usaldus võib kergesti kaduda. Lihtsa näitena võib pahatahtlik ründaja häkkida laulvasse mängurobotisse ja panna lelu lastetoas ropendama. Lapsevanem ei kahtlusta majast mööduvat häkkerit, vaid süüdistab tootjat.

Samuti võib füüsiline lisand muuta kergesti ohutu lelu olemust. “Meil võib olla täitsa mänguasi-robot, mille paneme väikese lapsega samasse tuppa. Ta tantsib, keerutab ja vehib kätega, ning kui lähebki lapsele vastu, ei tee ta haiget. Kõik mootorid on nii nõrgad, et kui näpp kuhugi vahele jääb, ei suru ta nii kõvasti, et valu teha. Kui aga keegi paneb sellele robotile käe otsa žiletitera, ei ole robotis endas midagi muutunud, aga nüüd võib ta teha palju rohkem kahju,” nentis Kruusamäe.

Kindla järelevalve all suudavad sotsiaalsed robotid aga tema sõnul näiteks meditsiinis juba praegu pingeid maandada ja patsiente aidata. Selle ühe näitena võtsid Tartu Ülikooli Kliinikumi lastearstid hiljuti appi roboti, mis aitab kinnise iseloomuga lastel avaneda ja hajutab vereproovi ajal hirmu. Kui sõbralik masin kõrval käega vehib ja paar sõna lausub, ei märkagi laps veeni minevat nõela.

Haiglas ei tegutse taolised masinad siiski omapäi. “Kuigi laps suhtleb enda arvates robotiga, on see robotlahendus 100 protsenti meditsiinitöötaja kontrolli all. Seal ei saa juhtuda, et robot ütleb või teeb midagi sellist, millega ei ole arvestatud. Kui laps on kogunud robotiga suhtlemisel piisavalt palju kogemusi, oskusi ja julgust, saab roboti sealt vahelt ära võtta ning oskused kanduvad üle tema suhtlusesse teiste inimestega,” sõnas Kruusamäe.

Ülikooli teadlased katsetasid kliinikumis ka teist abilist, mis vedas proove intensiivraviosakonnast otse haiglalaborisse. Insenerid mõistsid tervishoiutöötajatega suheldes, et haiglapersonali igapäevased mured erinevad probleemidest, mida teadlased kabinetis ise välja mõtlevad. Robot täitis küll oma ülesande, kuid enam haiglas ei tööta, sest ükski eraettevõte ei pakkunud välja ärimudelit seadme müügiks või rendiks.

Eesti keset laia maailma

Rahvusvahelise Robootikaföderatsiooni andmetel töötas 2024. aastal maailmas 10 000 töötaja kohta keskmiselt 132 ja Lõuna-Koreas üle 1200 tööstusroboti. Eesti tööstuses annavad aga tooni väikese ja keskmise suurusega ettevõtted, kus suurema osa tööst teevad ära inimesed. Kuue või seitsme töötajaga firmajuhil on raske robotisse investeerida, sest väike kliendibaas ei pruugi kulu kohe tagasi teenida ja tehnoloogia nõuab eriteadmisi.

Kruusamäe sõnul on mõjutanud kohalike tehaste valikuid ka Eesti senine majandusmudel. “Tehnilise vaatega võin öelda, et robot on pikka aega olnud Eesti ettevõtetele kallis, sest Eesti tööjõud on varasematel aastakümnetel olnud võrdlemisi soodne,” sõnas professor. “Oleme olnud oma Skandinaavia partneritele odava tööjõu piirkond. Praegu räägitakse uudistes rohkem sellest, et Eesti ei ole enam odava tööjõu piirkond.”

Kruusamäe ise töötas järeldoktorina Jaapanis ja külalisteadurina Ameerika Ühendriikides Texase Ülikoolis, kus nägi suurriikide teadustöö köögipoolt. Tartu Ülikooli haridus osutus välismaal küll konkurentsivõimeliseks, kuid Eesti väiksus seab kohalikele inseneridele omad piirid.

Rahvaarv ja ressursid määravad ära ka teadustöö tempo. “Kui meil on Eestis tihtipeale üks multitalendist insener, kes üritab ära teha kolme-nelja inimese töö ja teeb seda väga tublilt, siis Jaapanis või Ameerikas on luksus panna probleemi kallale tööle 10 inseneriteadlast. Eestlasena võttis see alguses harjumist ja tundus esmapilgul isegi ressursside raiskamisena. Tagantjärele saan aru, et see on suurte riikide privileeg: nad saavad keerulisi probleeme lahendada palju rahulikumalt. Meie Eestis opereerime tihtipeale oma võimete piiril,” ütles Kruusamäe.

Suurriikide laborid ja ettevõtted panustavad praegu tehisarule, mis lubab juhtida inimesekujulisi roboteid. Kuna inimesed on ehitanud terve elukeskkonna oma keha järgi, saaks humanoidrobotid seal potentsiaalselt kergema vaevaga hakkama.

Tehniliselt on osutunud see aga isejuhtivate autode ja ratastel vuravate kullerite ehitusest märksa keerukamaks väljakutseks. Ehkki sotsiaalmeedias ja tehnoloogiamessidel kohtab õige tihti ka tantsivaid roboteid, ollakse seda tüüpi valmis toodetest professori sõnul seetõttu veel kaugel.

“Areng on plahvatuslik ja kiire, aga sellest, et kuskil oleks tehas, kus toimetavad ainult humanoidrobotid, või et saaksime osta endale koju kasuliku humanoidroboti, oleme veel kaugel. Ainult aeg annab arutust, kas see areng jõuab lähiajal välja tooteni, mida iga inimene või tehaseomanik tahab, või jääb see toredate saltode ja demonstratsioonide tasemele,” nentis Kruusamäe.

Uued tehisarumudelid muudavad ka ülikoolide inseneriõpet. Tänapäeva robootikatudengitel on võimalik iga päev kasutada lahendusi, millest teadlased oskasid 20 aastat tagasi vaid unistada. Ülikoolid peavad nüüd leidma viisi, kuidas õpetada noortele uusimat tehnoloogiat nii, et alusteadmised ei kaoks.

Valmis tööriistad teevad õppetöö küll mugavaks, ent peidavad süsteemi sisemuse kasutaja eest ära. “Ühelt poolt on see väga äge, sest robootikat õppima asuv tudeng võib väga kiiresti valmis teha väga kaasaegseid ja uhkeid süsteeme. Teisalt võib tal olla palju keerulisem hoomata, mis toimub sügaval roboti sees ehk kuidas bitid ja baidid tegelikult roboti käitumist mõjutavad,” tõdes Kruusamäe.

Järgmise kümne aasta jooksul näevad linnakodanikud tema hinnangul tänavatel ja toidupoodides üha rohkem isejuhtivaid sõidukeid ning näiteks põrandapesuroboteid. Kruusamäe ei ole enda sõnul suutnud välja mõelda ühtegi tööd, mida masin tulevikus teha ei tohiks. “Kui robot saab aidata mingi ülesande elluviimisel ja meil ei ole alternatiivi või on väga selge põhjus robotit eelistada, siis ütleksin mina – võib-olla natuke liiga optimistliku vaatega, et seal, kus robot saab aidata, las ta tuleb ja aitab,” sõnas Karl Kruusamäe.

Loe allikast edasi