Sellist nähtust nagu äärmuskonservatism ei ole olemas.

Joonas Konstig: “Konservatism tähendab äärmuste tasakaalus hoidmist ja kompromisside tegemist.”

EKRE tegevus mahub selle mõiste alla. EKRE püüab Eesti rahvuse ja riigi hävingust päästa.

Ka äärmusliberalismi ei ole tänapäeval. Nagu ei ole ka liberaalset demokraatiat. Äärmusliberalism peaks ju tähendama äärmist liberalismi, siis tõepoolest kõikide inimgruppide fanaatilist võrdsustamist. Niisama nagu äärmuskonservatism äärmist, fanaatilist konservatiivsust. Igasuguste uuenduste ja muutuste vastu võitlemist. Selliseid inimesi lihtsalt ei ole.

Liberaalne demokraatia peaks ju olema liberaalne, see tähendab, suhtuma võrdselt avatult erinevatesse poliitilistesse suundadesse, mida ju tänapäeva liberaalid ei tee. Nad on lausa eriliselt mitteliberaalsed nende suhtes, kes nende maailmavaatega ei nõustu ja nende soove täita ei taha.

Nad ju kuulutavad avalikult, et nad EI OLE liberaalsed EKRE suhtes? See tähendab, et nad ei olegi üldse liberaalid, nad valetavad end liberaalideks, et rahvast ära petta. Nad on võltsliberaalid. Nad on liberaalsed ainult selle suhtes, mis neile meeldib või mis nende meelest neile kasulik on.

Joonas Konstig: “Konservatiivid radikaliseeruvad vaid äärmuslikel aegadel – kui laev on mingi eksperimendi tõttu ohtlikult kreenis.”

Meil ongi käes äärmuslikud ajad, nii et tulekski ehk radikaliseeruda? Ennast liberaalideks nimetavad totalitaarid on võimu haaranud ja nõuavad normaalsuse allutamist ebanormaalsusele. Nad nõuavad rahvusliku kultuuri allutamist igasugu hullumeelsetele moeuuendustele.

Meie laev on ju ohtlikus kreenis. Kultuur ja haridus on allakäiguteel. Ühiskondlikud suhted on lootusetult sassi aetud. Sellepärast on täiesti ennasthävitav nõuda, et konservatiivid oleksid “avatud ja sallivad” destruktiivsete ühiskonnagruppide suhtes. Laev tuleb tagasi viia normaalsesse asendisse. Muidu ootab meid ees uppumine.

Ja rahvale tuleb tõtt rääkida. Liberaalide valed tuleb paljastada.

Kodanikul on riigis muidugi õigused, ja Inimõiguste Deklaratsioonis on kirja pandud võrdsed õigused kõikidele inimestele – aga õiguste eelduseks on see, et kodanik (inimene) täidab oma kohustused.

Meil kõigil on kodanikena (inimestena) omad kohustused. Ühiskonna liikmetena. Et saada osa mingitest õigustest, tuleb arvestada ühiselu reeglitega. Rahvuse liige peab austama rahvuslikke traditsioone, rahvuslikku kultuuri.

Riik ei ole kellegi suvaline väljamõeldis – riik on korrastatud ühiskondlik süsteem, mis koosneb kindlatest reeglitest.

Ja riigil peab olema eetiline alus. Konservatiivid kaitsevad seda eetilist alust liberaalide hävitustöö eest. Seega, kõik, kes ütlevad, et EKRE ei tohi võimule saada, on Eesti hävitamise toetajad ja kaastöölised.

Liberaalid ei tea tänapäeval isegi seda, mitu soovarianti võib inimestel olla, ei jõua nad selles kuidagi kokkuleppele – kuidas saab neile siis usaldada palju keerulisemaid otsustamisi meie ühiselu korraldamise kohta?

Ja nad on välja mõelnud absurdsed terminid: soovastane retoorika, soovastane liikumine? Selleks eraldatakse 100 000 eurot maksumaksja raha, et seda retoorikat (ja liikumist) UURIDA?

Loomulikult ei uurita seda tegelikult, lihtsalt registreeritakse ja tühistatakse ära need, kes ei taha selles liberaalses düstoopias kaasa hõisata.

See ei ole mingi retoorika ja liikumine, kullakesed, see on põhimõtteline protest, läbimõeldud ja tunnetatud tervemõistuslik vastumeelsus ja vastuhakkamine pealesunnitavale agressiivsele ideoloogiale, mis sunnib meid kõiki üksteisele valetama ja veidrates valedes elama.

Filosoofias nimetatakse seda materjali vastupanuks. Sa võid mingit muudatust plaanitseda, aga kui mateeria ei alistu sinu tahtmisele, siis see plaan ei õnnestu.

Uurida tuleks pigem neid soosegaduslikke dogmasid, soosegaduslikku retoorikat ja liikumist!

Kväärofiiliat, dräägofiiliat, femosfääri, kliimahullust, rohepöörasust, ksenofiiliat. Kõike seda, mis meie ühiskonda lõhestab ja inimlikkust hävitada püüab. Aga see on meil vist keelatud. Tabu. Püha lehm.

Sest see uurimine võib lõppeda liberaalse ideoloogia pankrotiga. Sest kõigel sellel puudub teaduslik alus. Puudub sisemine loogika. Puudub reaalne aluspind.

Inimene ei valitse oma keha protsesse – ta isegi ei tea neist protsessidest eriti palju. Keha organid toimivad enamasti ise, ilma meie juhtimiseta. Inimene on isegi iseenda jaoks suur mõistatus.

Aga ta tahab kangesti enda üle valitseda, ja petab ennast, uskudes, et ta valitsebki. Ta tahab otsustada sellegi üle, missugune on tema suguline identiteet. Ta ei lepi sellega, et ta võib olla kas mees või naine, poiss või tüdruk. Ta mõtleb endale igasugu gendereid välja. Et igaüks oleks eriline, ilma mingi pingutuseta.

Isegi ÜRO ei tea enam, misasi on inimese sugu?

Vaimuhaiglas ei saa anda võimu haigetele, arst peab otsustama, kes vajab ravi ja kes ei vaja. See ei ole diskrimineerimine ega vihakõne. Arst tunneb inimese organismi, ta on palju aastaid ülikoolis õppinud meditsiiniteadusi. Ta ei lähtu oma otsustes ei kujutlusvõimest ega oma isekatest soovidest.

Me peame tagasi pöörduma mõistusepärasesse reaalsuse nägemisse ja viskama kõrvale kõik moodsad narratiivid, mis mõjuvad hullumeelsusena.

Malle Pärn

Loe allikast edasi