Droonitehnoloogia areneb praegu kiiremini, kui riik suudab seda tavapärases korras hankida. Lahendus, mis tundub tehnilise kirjelduse koostamise ajal parim, võib lepingu sõlmimise hetkeks olla juba eilne tehnoloogia. Seepärast ei ole Eesti järgmine oluline droonivõime tingimata uus radar, sensor või tõrjeseade, vähemalt sama oluline on oskus enne ostu tõenduspõhiselt teada saada, mis Eesti tingimustes tegelikult töötab.
Mida rohkem Eesti julgeolekusse investeerib, seda kulukamaks muutub n-ö eksimine. Miljonite eurode eest seadmete ostmine teadmata, kuidas need toimivad koos teiste süsteemidega, millist infot nad annavad, kellele see info jõuab ja millise otsuse inimene selle põhjal teeb, puudutab riigi juhtimist, kriisikindlus ja avaliku raha kasutamist.
Ukraina sõda on muutnud droonid üheks kõige kiiremini arenevaks tehnoloogiavaldkonnaks. Sensorile leitakse vastumeede, sideviisi muudetakse, tarkvara täiendatakse, algoritmi kohandatakse ning kallima lahenduse asemele võib mõne kuuga tekkida odavam ja efektiivsem. Tehnoloogiline tsükkel on muutunud märksa lühemaks kui klassikaline avaliku sektori hanketsükkel.
Eesti valitsus on seda muutust ka ise tunnistanud. Peaminister Kristen Michal märkis kevadel, et droonid on lühikese ajaga oluliselt muutnud õhust lähtuvaid ohte ning Eesti vajab nii mitmekihilist droonikaitset kui ka keskkonda, kus ettevõtted saavad uusi droonitõrjelahendusi arendada.
Üks radar ei tekita olukorrateadlikkust
Drooniohu üle arutades kipume rääkima seadmetest. Kas vaja on radarit, raadiosageduste sensorit, optilist kaamerat, segajat, püüdurdrooni jne? Operatiivne võime ei teki aga ühestki neist eraldi. Kõigepealt peab drooni märkama ja seejärel tuleb kindlaks teha, millega on tegemist. Mitme sensori info peab jõudma kokku, tuleb hinnata, kas objekt kujutab endast ohtu ning keegi peab saama sellest õigel ajal aru ja langetama otsuse. Alles seejärel saab vajaduse korral reageerida.
Selgeks tuleb teha see, milline tuvastuse, andmevahetuse, otsustustoe ja koostöö mudel päriselt töötab. See erinevus muutub eriti oluliseks elutähtsa teenuse objektil. Kujutame ette (pahatahtlikku) drooni elektrialajaama, haigla, sadama või mõne muu kriitilise objekti läheduses. Üks sensor annab häire, teine ei kinnita seda ning kolmas tuvastab objekti, kuid klassifitseerib selle teistmoodi. Kes saab info? Kes otsustab, kas tegemist on ohuga? Milline asutus vastutab? Millal tuleb kaasata politsei? Millal objekti turvameeskond? Millise info põhjal võib üldse sekkuda?
Sama probleem tekib siis, kui erinevad asutused hangivad endale eri aegadel erinevaid lahendusi. Kõik seadmed võivad eraldi võttes olla head, kuid nende andmevormingud, kasutusloogika, ohuhinnangud ja juhtimissüsteemid ei pruugi omavahel sobida. Tulemusena võib riigil olla palju tehnoloogiat, aga ühine olukorrapilt on endiselt puudulik. Just sellist killustatust tuleks enne suurte investeeringute tegemist vältida.
Liitlaste areng näitab, et probleemist saadakse järjest paremini aru. NATO käivitas tänavu märtsis Lätis oma uue Innovation Range’i esimese drooni- ja droonitõrjetehnoloogiate testimise, hindamise, verifitseerimise ja valideerimise kampaania. Sēlija harjutusalale toodi kokku liitlasriikide ja Ukraina ettevõtted, operatiivkasutajad ning avaliku sektori esindajad. See oli esimene mitmest 2026. aastaks kavandatud testimistegevusest.
NATO on sama põhimõtet rakendanud ka mujal idatiival, katsetades koos droone, droonitõrjesüsteeme, mehitamata maismaasüsteeme ja sidelahendusi operatiivses keskkonnas. NATO testib selle pärast, et tehnoloogiat on palju ning kiiresti tuleb aru saada, mis sellest tegelikult töötab, kuidas see teiste süsteemidega ühildub ja kuidas seda operatiivselt kasutada.
Ka Euroopa Liit liigub samas suunas. Euroopa Komisjoni veebruaris vastu võetud uus drooni- ja droonitõrje tegevuskava käsitleb korraga intsidentide ennetamist, droonide avastamist, pahatahtlikule tegevusele reageerimist ja Euroopa kaitsevalmiduse tugevdamist. Komisjoni tegevuskavas on eraldi tähelepanu nii turvaliste seadmete, juhtimis- ja kontrollivõime, tööstusliku koostöö kui ka drooni- ja droonitõrjelahenduste laiemale kasutuselevõtule. Katsetamisest ja valideerimisest on saamas võimearenduse üks tuumikosa.
Eestil on lähiaastatel põhjust julgeolekusse palju investeerida, aga suurem eelarve tähendab ka suuremat vastutust selle ees, milliseid tehnoloogilisi valikuid me teeme, kuna rohkem seadmeid ei tähenda automaatselt rohkem võimet.
Kui organisatsioonid kirjeldavad vajadusi eraldi, korraldavad eraldi hanked ja hindavad lahendusi erinevatel alustel, võib tulemuseks olla tehnoloogiline saarestik. Ühes kohas töötab üks sensor, teises teine; ühel asutusel on üks olukorrapilt, teisel teine, andmeid vahetatakse osaliselt või käsitsi ning lõplik operatiivne otsustusloogika jääb alles pärast hanget lahendada.
Võtmekompetentsiks muutub riigi targa tellija võime. Tark tellija oskab enne suuremat investeeringut võrrelda alternatiive ühesugustes tingimustes, panna komponendid omavahel tööle, mõõta tulemust ja kaasata lõppkasutaja.
Avaliku sektori innovatsiooni puhul on katsetamise mõte täpselt selles, et piiratud mahus õppimine võimaldab enne täiemahulist rakendamist vältida suuremaid ja kallimaid vigu. Ka Eesti avaliku sektori innovatsioonipoliitika aluseks olevates dokumentides käsitletakse katsetamist vahendina, millega uusi lahendusi enne laialdast kasutuselevõttu kontrollida ning suuremahuliste eksimuste riski vähendada. Droonitehnoloogia puhul võib see põhimõte osutuda eriti väärtuslikuks.
Enne järgmist suurt hanget peaks olema võimalik eksida “väikeselt”
Eestil oleks seetõttu vaja püsivat võimekust proovida drooniohu maandamiseks mõeldud lahendusi kontrollitud tingimustes enne seda, kui neist sõltub päris kriisi lahendamine või suur investeering.
Tehnoloogiat tuleb katsetada päris keskkonnas. Linn, sadam, energiataristu või haigla ümbrus esitavad sensoritele täiesti erinevaid nõudeid. Häired, hooned, muud raadiosignaalid ja inimeste tavapärane tegevus mõjutavad tulemust.
Samuti tuleb sensorite andmed kokku viia. Üksiku seadme tabamistäpsusest on vähe kasu, kui operatiivkasutaja peab korraga vaatama nelja erinevat ekraani ja ise otsustama, kas need kirjeldavad sama objekti.
Kõiki ohuolukordi ei saa päriselt tekitada ning iga kombinatsiooni füüsiline läbimängimine oleks liiga kallis. Digitaalne mudel võimaldab sama stsenaariumi korrata, muuta parameetreid ning võrrelda eri lahenduste ja protsesside toimimist.
Hea droonitõrjekatse tegeleb sellega, kas süsteem sai aru, mida ta nägi, kas info jõudis õigel ajal õige inimeseni ning kas selle põhjal suudeti teha õige otsus. Just siin kohtuvad tehnoloogia ja riigikorraldus.
Eesti väiksus võimaldab ühte katseraamistikku kaasata operatiivasutused, elutähtsa teenuse osutajad, tehnoloogiaettevõtted, teadlased ja riigi poliitikakujundajad. Sellest võidaks ka Eesti ettevõtlus. Kui Eestis arendatud lahendus saab tõendada, et see töötab mitte ainult laboris, vaid päris energia-, sadama- või muu kriitilise taristu keskkonnas ja osana terviklikust otsustusahelast, on see väärtuslik nii riigile kui ka ettevõttele.
