Kes ei oleks mõnikord mõelnud, et tahaks elu nagu filmis. Selliste soovide puhul tuleks siiski alati täpsustada, millises filmis. Romantiline komöödia? See ilmselt sobib. Aga ulmefilm, milles asteroid Maad hävitama saabub, kole tulnukas kosmoselaeva nagu konservikarbi inimestest tühjaks sööb või tehisaru inimkonnalt võimu üle võtab ja meid Matrixisse elama paneb? Ei, aitäh, selline elu pole minu jaoks.

Paraku võime viimase aja uudiseid arvestades otsapidi sellise filmi sees juba olla. Silicon Valley looming pole küll nii vaatemänguline ja dramaatiline kui Hollywoodil, kuid seda tõsisemalt tuleb seda võtta. Me ei pea mantlisaba lehvides kuulide eest kõrvale põiklema või ruumi painutama, vaid lööma lahinguid proosalistel bürokraatia, majanduse ja mugavuse rinnetel.

Et tehisaru inimkonna hukutab, on muidugi vana jutt. Ent seni oli see peamiselt ulmelugu või visionääride teoreetiline hoiatus. Sel suvel saime aga esimesed väga konkreetsed näited sõnakuulmatust tehisarust. Seejuures polnud tegu ühe juhtumiga, vaid kontrolli alt on väljunud nii OpenAI, Anthropicu, Meta kui Google’i tehisaru mudelid. Mitte need abivalmid tšätid, mida paljud oma igapäevaelus kasutavad, vaid hoopis võimsamad ja arenenumad variandid.

Meenutagem neist väga lühidalt vaid üht, OpenAI oma, mis teema kesksuvel avalikkuse ette tõi. Lihtsustuse mõttes kujutlegem täielikult isoleeritud õhukindlaid kaste, nagu mürkide või viiruste uurimiseks kasutatakse, ainult et virtuaalseid. Sellistes eraldatud konteinerites katsetatakse uusi tehisarumudeleid, et need ei saaks ohustada päris maailma isegi siis, kui mõni neist midagi valesti teeb.

Seekord olid võimsad mudelid aga sedavõrd järjekindlad, et kui nad neile antud ülesannete sooritamisega toime ei tulnud, otsisid nad üha uusi ja uusi võimalusi, kuidas eesmärki saavutada, ning astusid selle käigus üle mitme piiri.

Eraldi kastides olevad agendid leidsid võimaluse luua salajane teadetetahvel, kus jagati üksteisele näpunäiteid nii sellest, kuidas keelatud viisil eesmärgini jõuda, aga ka sellest, kuidas inimeste eest oma üleastumiste jälgi peita, ning õhutati kaaslasi reegleid rikkuma. Jõudusid ühendades õnnestus agentidel saavutada midagi, mis pidanuks olema võimatu: pääseda märkamatult avalikku internetti ning tungida TI-mudelite andmebaasi Hugging Face. Inimeste maailmas tähendab see kriminaalkuritegu.

Tõsi, suurt kahju TI omavolitsemisest seekord ei sündinud, ent ei tasu unustada, et tegu oli alles esimeste, üsna hillitsetud juhtumitega.

Ka ei olnud tehisarule antud otsest suunist kellegi tõsiseks ründamiseks, aga seda pole talle inimkonna hävitamiseks vajagi, nagu näitas Oxfordi ülikooli professor Nick Bostrom juba 2003. aastal loodud mõtteharjutusega kirjaklambri maksimeerijast. Selle kohaselt antakse tehisintellektile mõni väga süütuna tunduv ülesanne, näiteks toota võimalikult palju kirjaklambreid. Ülesande teostamiseks tarvitab TI ära kogu maailmas saada oleva metalli ja energia ning hävitab möödaminnes ka inimesed, sest nood tahavad kasutada kirjaklambrite valmistamiseks vajalikke ressursse tehisaru vaatenurgast täieliku jama, näiteks toidu, tootmiseks.

Nii äärmuslikku näidet pole tegelikult vajagi. Piisab, kui küllalt võimekas TI-mudel murrab sisse elektrijaama serveritesse ja lülitab välja tuumareaktori jahutuse või korraldab mõne muu sarnase sigaduse. Isegi kui inimkonna hävitamine ja muud otsesed katastroofistsenaariumid kõrvale jätta, kaasneb tehisintellektiga pikk rida reaalseid ja vahetuid ohte, alates mõjudest tööturule ja lõpetades inimsuhete ümberkujundamisega.

Paar nädalat tagasi kutsusid Anthropicu asutaja Dario Amodei, OpenAI juht Sam Altman, Groki boss Elon Musk ja Google DeepMindi juht Demis Hassabis tehisaru arendamist aeglustama, et oleks aega ehitada välja vajalikud kontrollimehhanismid.

Eelkõige tulenes üleskutsete laine suvistest intsidentidest, suures osas aga ka sellest, millise pöörase kiirusega kasvab tehisaru võime uut tehisaru ehitada. Ettepanek langes aga nagu mõne kauge planeedi viljatule pinnasele, sest ei USA ega Hiina julge tõmmata protsessile pidurit ja lasta konkurendil mööda minna.

Samal põhjusel ootavad regulaatorite sekkumist ka tehisaru tipptegijad, kes võiksid ju küll ise aja maha võtta, aga jääksid ilma üldise kokkuleppeta vastutustundlikult käitudes võidujooksus kaotajaks.

Kriitikute sõnul püüavad tehnoloogiahiiud viimsepäevastsenaariumit meelega suureks mängida, et regulatsiooni abil oma liidripositsioone säilitada, kuid lisaks neile on tõsistele ohtudele tähelepanu juhtinud ka paljud sõltumatud eksperdid. Risk on käegakatsutav, ja nagu Microsofti asutaja Bill Gates More hiljuti tõdes, pole ükski riik tehisaruga toimetulekuks valmis.

Mida siis meie siin väikses Eestis üldse teha saame?

See kõlab retoorilise küsimusena, aga tegelikult ei ole seda. Sest kui me ka ei suuda muuta tehisaru kasvusuunda ega kiirust, saame sellega kaasnevateks ohtudeks ette valmistuda. Väga piltlikult öeldes: kui meil on elektrikatkestuste puhuks generaator ja joogiveevaru, peaks Eesti riigil olema ka kirves, et ohtlikuks muutunud tehisintellekt elutähtsast taristust välja raiuda, ja mõni vana, täiesti elektroonikavaba auto, millega kirveviibutaja kohale sõidutada.

Meie valmisolek tehisaru tulekuks, nii võimaluste kui ka riskide poolest, peaks olema eelseisvate riigikogu valimiste üks põhiteemadest. Aga ei ole seda. Liiga palju neelavad meie tähelepanu sõda, hinnatõus, eelarvevaidlused ja muud elulised mured ning liiga vähe on poliitikuid, kes tehisintellektist üldse midagi aru saaksid. Tõtt öelda oleks arutu ressursi raiskamine, kui me hakkaksime praeguses olukorras diskuteerima selle üle, kas presidendi valimiste kord tuleks ümber teha. Meil on hoopis tähtsamaid küsimusi, millega tegeleda.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.