Kui Jeemeni huthide ballistiline rakett tabas Riyadhi rahvusvahelise lennujaama lähedal Saudi Aramco lennukikütuse hoidlat, oli see rohkem kui järjekordne pauk Lähis-Ida lõputuna näivas sõjas. See oli hoiatav märk, et USA ja Iisraeli veebruaris alanud sõda Iraaniga on sünnitanud uue rinde ning vana Saudi Araabia–Iraani vastasseis on taas muutumas otseseks sõjaliseks kokkupõrkeks. Reuters kinnitas suuri leeke ja suitsusammast lennujaama piirkonnas; Saudi võimud ütlesid, et Riyadhi suunas lastud rakett hävitati, samal ajal kui huthid väitsid, et ründasid pealinnas „tundlikke sihtmärke“. Täpsed üksikasjad tabamuse kohta on seega osaliselt vaidlustatud.

Lähis-Ida praeguste konfliktide all jookseb 1400 aasta vanune murdejoon – sunniitide ja šiiitide vastasseis. Oleks lihtsustav väita, et kõik praegused sõjad on ususõjad. Ei ole. Riiklikud huvid, nafta, territoorium, dünastiate püsimine, mereteed ja suurriikide konkurents on sageli tähtsamad kui teoloogia.

Ent sama ekslik oleks teeselda, et islami suur ajalooline lõhe pole oluline. On küll. Iraan on šiiitliku maailma peamine suurriik. Saudi Araabia on sunniitliku maailma üks tähtsamaid keskusi ning Meka ja Mediina pühapaikade hoidja. Kui Iraani toetatud šiiitliku taustaga huthid lasevad rakette Saudi Araabia pealinna poole, lendab koos lõhkepeaga läbi õhu ka neljateistkümne sajandi pikkune ajalugu.

Tüli, mis algas pärandivaidlusest

Prohvet Muhamed suri aastal 632 ega jätnud tänapäevases mõttes põhiseadust, mis oleks määranud tema poliitilise järglase. Sellest tekkis küsimus, mis osutus islami ajaloos saatuslikuks: kes peab juhtima usklike kogukonda?

Enamus tunnustas Muhamedi lähedast kaaslast Abu Bakri esimese kaliifina. Teised leidsid, et juhtimine oleks pidanud kuuluma Muhamedi nõole ja väimehele Ali ibn Abi Talibile ning tema järglastele.

Ali poolehoidjaid hakati nimetama shi’at Ali – Ali parteiks. Sellest kujunes nimetus šiiidid. Sunniidid moodustasid islami enamuse.

Esialgu oli vaidlus eeskätt poliitiline. Seejärel tuli veri. Aastal 680 tapeti Karbala lahingus Ali poeg Husayn koos oma väikese poolehoidjate rühmaga. Šiiitide kollektiivses mälus sai Husaynist märter ning Karbalast igavene sümbol: õiglase vähemuse võitlus võimsa rõhuja vastu.

Sellised ajaloolised mälestused on visad surema. Eurooplasele võib tunduda veider, et seitsmenda sajandi päranditüli kajab vastu 2026. aasta ballistilistes rakettides. Lähis-Idas pole ajalugu aga alati minevik. Vahel on ta lihtsalt väga pika mäluga olevik.

Saudi Araabia ja Iraan: vana lõhe, moodne võimuvõitlus

Tänapäeva sunniitide–šiiitide geopoliitilist vastasseisu kehastavad kõige selgemalt Saudi Araabia ja Iraan.

Saudi Araabia on valdavalt sunniitlik monarhia. Iraanist sai pärast 1979. aasta islamirevolutsiooni šiiitliku revolutsioonilise ideoloogia keskus. Teheran hakkas aastakümnete jooksul rajama liitlaste ja relvarühmituste võrgustikku, mida hiljem hakati nimetama „vastupanuteljeks“.

Sellesse on eri aegadel kuulunud Liibanoni Hezbollah, Iraaniga seotud Iraagi relvarühmitused ning Jeemeni huthid. Need organisatsioonid pole kõik ühesugused ega ole tingimata Teherani marionetid. Neil on oma juhid, kohalikud huvid ja poliitiline baas. Kuid Iraani raha, relvad, väljaõpe ja tehnoloogia on muutnud osa neist palju ohtlikumaks kui nende kohalik suurus muidu võimaldaks.

See on olnud Iraani strateegia üks tugevusi: vastane ei pea kohtuma Iraani sõduriga Iraani piiril. Ta võib kohtuda Iraani toetatud relvajõuga Beirutis, Bagdadis või Sanaas.

Nüüd kohtub Saudi Araabia selle strateegia tagajärgedega omaenda taevas.

Huthid pole Iraani šiiidid

Huthid ehk Ansar Allah on valdavalt zaidi šiiidid, mitte Iraanis domineerivad kaheteistkümne imaami šiiidid. Zaidi traditsioon on mitmes küsimuses sunniitlikule islamile lähemal kui Iraani šiiismile.

Seetõttu on eksitav kirjeldada huthe lihtsalt Iraani usuvennast sõjaväena.

Huthi liikumine kasvas välja Põhja-Jeemeni kohalikest poliitilistest, hõimulistest ja usulistest vastuoludest. Nad vallutasid 2014. aastal Sanaa ning Saudi Araabia sekkus järgmisel aastal sõjaliselt. Järgnenud sõda tõi Jeemenile tohutu humanitaarkatastroofi.

Praeguseks kirjeldavad lääneriigid ja Saudi Araabia huthe Iraani toetatud liikumisena. Septembris 2026 on nende sõjaline edu muutunud nii suureks, et nad vallutasid Punase mere ranniku alasid ja saari Bab el-Mandebi juures ning püüavad nüüd hõivata strateegilisi kõrgendikke, mis võiksid veelgi tugevdada nende positsiooni.

See pole enam paljajalu mässuliste salk mägedes. See on organisatsioon, mis suudab kasutada ballistilisi rakette ja droone, ähvardada Saudi naftataristut ning mõjutada üht maailma tähtsamat merekaubanduse pudelikaela.

Maailmamajanduse kõri

Kaardil näeb Bab el-Mandeb välja nagu kitsas veeriba. Majanduslikult on see üks maailmamajanduse artereid.

Selle kaudu liiguvad laevad Punasest merest Adeni lahte ja sealt India ookeani. Teises suunas viib tee Suessi kanalisse ja Euroopasse. AP andmetel liigub tavaolukorras selle kaudu umbes 12 protsenti maailmakaubandusest. Huthide kontroll tähtsate rannikualade ja saarte üle annab neile senisest paremad võimalused laevaliiklust ohustada.

USA-Iisraeli sõda Iraaniga muutis Hormuzi väina ebakindlaks ja sundis Saudi Araabiat rohkem kasutama umbes 1200 kilomeetri pikkust ida-lääne torujuhet, mis viib nafta Pärsia lahe piirkonnast Punase mere äärsesse Yanbu sadamasse.

Huthide rünnak sundis Saudi Araabiat võtmetähtsusega eksporditee sulgema ja peatama Yanbus osa laadimistest. Euroopa klientidele tühistati osa septembri lõppu kavandatud naftasaadetistest. Ühel hetkel oli häiritud marsruut, mille kaudu võis liikuda kuni umbes neli protsenti maailma naftapakkumisest.

Kui Hormuz idas on ohustatud Iraani tõttu ja Punase mere väljapääs läänes Iraani toetatud huthide tõttu, satub Saudi Araabia justkui geopoliitiliste tangide vahele.

Nafta teeb raketist maailmapoliitika

Naftaturg sai sõnumist aru kiiremini kui paljud poliitikud.

18. septembril maksis Brent nafta üle 104 dollari barrelist. 21. septembriks langes hind diplomaatiliste lootuste ja Saudi ekspordi osalise taastumise tõttu umbes 100 dollarini. See kõikumine näitab, kui tundlikuks on turg muutunud iga Riyadhi, Yanbu, Hormuzi või Bab el-Mandebi kohta saabuva uudise suhtes.

Raketil võib olla mõnesaja kilogrammine lõhkepea, kuid selle majanduslik „lõhkepea“ võib maksta miljardeid dollareid.

Piisab tõsiseltvõetavast ohust tankeritele, torujuhtmetele või terminalidele, et kindlustuskulud tõuseksid, laevad valiksid pikema marsruudi, energiaturud reageeriksid ning kallim nafta jõuaks lõpuks Euroopa tehasesse ja Ameerika bensiinijaama.

Huthi rakett ei pea isegi naftatünni tabama. Mõnikord piisab sellest, kui ta tabab turu närve.

Trumpi Iraani sõja ootamatu kõrvalrinne

Praegust olukorda ei saa lahutada USA ja Iisraeli veebruaris alanud sõjast Iraaniga. Reuters kirjeldab Jeemeni uut lahingutegevust otseselt selle laiema konflikti uue rindena. Washington on seni Saudi kroonprintsi Mohammed bin Salmani korduvatele palvetele vaatamata hoidunud otseselt Jeemeni sõtta astumast. Reutersi vahendatud New York Timesi teatel valmistati USA lööke huthide vastu juba ette, kuid president Donald Trump jättis need viimasel hetkel ära. Reuters ei suutnud seda teadet sõltumatult kinnitada.

Siin avaldub sõja üks vanemaid seadusi: sõda võib alata plaaniga, kuid vaenlane ei pea plaanist kinni.

Iraani sõjalise võime kahjustamine ei tähenda automaatselt Iraani regionaalse mõju kadumist. Vastupidi, Teherani liitlased võivad anda Iraanile võimaluse avaldada survet kohtades, kus vastasel on valus.

Saudi Araabia, maailma suurim toornafta eksportija, on selline koht. Kui tema naftataristu, sadamad ja mereteed muutuvad ebakindlaks, ei jää tagajärjed Araabia poolsaarele.

Riyadh otsib sõpru

Olukorra tõsidust näitab Saudi Araabia diplomaatiline tegevus. Riyadh pöördus Hiina poole, et Peking survestaks Iraani huthe tagasi hoidma. Reutersi andmetel edastas Hiina selle sõnumi Teheranile. See on tähelepanuväärne: sunniitlik Saudi Araabia palub kommunistlikul Hiinal mõjutada šiiitlikku Iraani, et Iraan omakorda mõjutaks zaidi šiiitidest Jeemeni mässulisi. Kui keegi otsib tõendit, et Lähis-Ida pole lihtsalt ususõda, siis siin see on.

Saudi Araabia on otsinud abi ka Suurbritannialt. Briti peaminister Andy Burnham teatas 21. septembril, et London annab Saudi Araabiale piiratud ajaks õhus tankimise abi. Saudi lennuväe toetuseks saadetakse Voyager-tankurlennuk. Suurbritannia põhjendab otsust Saudi kaitsmise ja piirkonna strateegiliste ühendusteede avatuna hoidmisega.

Samal ajal räägitakse Türgi ja Pakistani võimalikust toetusest Saudi Araabiale. Pakistani osa on eriti tundlik, sest tegemist on ainsa tuumarelvaga islamiriigiga. Kuid poliitilist toetust ei tohi siiski automaatselt võrdsustada valmisolekuga huthide vastu sõtta minna.

Usuvaen – ja selle piirid

Sunniitide ja šiiitide ajaloolist vastasseisu ei tohiks ei üle hinnata ega alahinnata. Nad on sajandeid kõrvuti elanud. Sama usulahku kuuluvad riigid on üksteise vastu sõdinud ning eri usulahkudesse kuuluvad riigid on sõlminud liite. Iraani-Iraagi sõjas võitlesid miljonid šiiitidest Iraagi sõdurid šiiitliku Iraani vastu.

Riiklik huvi võib olla teoloogiast tugevam. Kuid religioosne identiteet annab poliitilisele konfliktile midagi väga ohtlikku: ajaloolise õigustuse. Tänane vastane pole siis ainult tänane vastane. Temast saab sajanditevanuse ülekohtu järglane.

Just seepärast on Karbala tänapäevalgi oluline.

Saudi-Iraani konfliktis kattuvad kaks kaarti. Üks on tänapäevane kaart naftaväljade, torujuhtmete, sõjaväebaaside ja mereteedega. Teine on nähtamatu kaart, millele on kirjutatud Karbala, Ali, Husayn, kaliifid ja neljateistkümne sajandi usuline mälu.

Kui need kaks kaarti langevad üksteise peale, muutub konflikt eriti raskesti lahendatavaks.

Kõige suurema arve maksab Jeemen

Suurriikide strateegiast rääkides on lihtne unustada inimesi, kelle kodud asuvad lahinguväljal. ÜRO andmetel on viimases võitluste ägenemises hukkunud ligi 700 inimest ning üle 120 000 jeemenlase on kodudest põgenenud. Veel tuhanded on lahkunud paatidega üle Punase mere Aafrikasse. Maailma Toiduprogrammi andmetel kannatab üle 18 miljoni jeemenlase terava toidupuuduse all ja umbes 2,2 miljonit alla viieaastast last on akuutselt alatoidetud. Jeemen impordib umbes 90 protsenti oma toidust, mistõttu sadamate sulgemine pole lihtsalt majandusprobleem, vaid võib tähendada nälga.

See on Lähis-Ida geopoliitika kõige süngem iroonia. Riyadhis arvutatakse rakettide lennutrajektoore, Teheranis mõjuvõimu, Washingtonis sõjalisi võimalusi ja naftabörsil barreli hinda. Jeemeni perekond arvutab, kas homme jätkub lastele süüa.

Karbala mõõgast ballistilise raketini

Huthide rünnak Riyadhile näitab, kui ohtlikuks võib muutuda konflikt, milles iidne identiteet ja moodne sõjatehnoloogia ühte sulavad.

Ühel pool on Saudi Araabia – sunniitliku maailma suur jõukeskus ja Meka ning Mediina hoidja. Teisel pool zaidi šiiitidest huthid, kelle tähtsaim väline toetaja on šiiitlik Iraan. Nende taga on USA-Iisraeli sõda Iraaniga. Nende ümber asuvad Hormuzi väin, Bab el-Mandeb, Punane meri, Suessi kanal, naftaterminalid ja torujuhtmed.

See pole ainult sunniitide ja šiiitide sõda. See pole ainult Jeemeni sõda. See pole ainult naftasõda ega ainult Iraani ja Saudi Araabia võimuvõitlus. See on kõik need konfliktid korraga ning just seepärast on see nii ohtlik.

Neliteist sajandit tagasi lahendati islami juhtimise küsimust mõõgaga. Tänapäeval on mõõga asemele tulnud droon, tiibrakett ja ballistiline rakett. Inimkonna relvad on vahepeal hämmastavalt palju arenenud.

Võime vanu vaenusid unustada on märksa väiksem.

Allikas Juri Toomepuu – Raketid Riyadhi kohal: 1400-aastane vaen on saanud… | Facebook