Seniste metsamajandusvõtete keskmes on olnud valdavalt üheliigilised ja ühe vanusega kõrge tootlikkusega puistud. Need kujunesid aga välja suhteliselt stabiilsetes keskkonnatingimustes, kirjutavad Eesti Maaülikooli metsakasvatuse kaasprofessor Jürgen Aosaar ja metsapatoloogia professor Rein Drenkhan.

Tänapäeva muutuvates oludes ei pruugi senised majandamisvõtted enam toimida. Üha sagedamini esinevad kliimamuutusest tingitud nähtused, nagu kuumalained, põuad, tormid, puude haiguste ja putukkahjurite puhangud, panevad puud ja metsaökosüsteemid surve alla. Nii võib väheneda metsade vastupanuvõime ja nende suutlikkus pakkuda ühiskonnale vajalikke hüvesid ehk ökosüsteemiteenuseid.

Vajadus kohaneva metsamajandamise võtete järele

Murettekitav olukord nõuab teaduspõhiseid lahendusi. Rühm Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika võrgustikku (i.k EU’s Common Agricultural Policy (CAP) Network) koondunud teadlasi avaldasid hiljuti analüüsi, kus rõhutavad vajadust liikuda riske ennetava metsamajandusmudeli poole. Teiste seas osales võrgustiku töös Eesti Maaülikooli metsapatoloogia professor Rein Drenkhan. Käesolev ülevaade põhineb suurema analüüsi lisal 5, mis selgitab, kuidas kohandada metsamajandust kliimamuutuste ja biootiliste ohuteguritega.

Ühte võtmerolli mängib siinkohal kohanev metsamajandus (i.k Adaptive Forest Management, AFM). Traditsiooniliselt tegeletakse kahjustuste kõrvaldamisega metsas pärast kahjustuse teket ehk pärast häiringut. AFM käsitleb seevastu metsamajandust pideva õpi- ja kohanemisprotsessina.

Analüüs, mille esiautor on Rootsi Põllumajandusülikooli teadlane Michelle Cleary, sõnastab uue lähenemise. Metsa seisundit tuleb regulaarselt jälgida ja majandusotsuseid peab metsas langetama just sealt tuleva info põhjal. Teadlased tõdevad, et kliimamuutuste vastu võidelda ei saa. Seega tuleb õppida uutes oludes toime tulema ja tegutseda ennetavalt.

Kliimamuutus kui häiringute võimendaja

Lisaks häiringute sagenemisele muutuvad need kliimamuutuse tuules ka tugevamaks, mida võimendab omakorda erinevate häiringute koostoime. Vaatamata Eesti küllalt vihmasele suvele ägas Kesk- ja Lõuna-Euroopa sel aastal kuumalainete ja põua käes. Selliseid perioode ja lisaks ka torme kogeme ilmselt tulevikus üha sagedamini.

Kehvad kasvutingimused vähendavad puude elujõudu, mida kasutavad enda huvides ära puid ründavad haigustekitajad ja putukkahjurid. Näiteks kuuske kahjustavad üraskid on viimastel aastatel kuumade suvede ja pehmete talvede tõttu saanud kasvatada endale rohkem kui ühe põlvkonna. See tähendab omakorda, et üraskeid leidub metsades senisest märksa rohkem. Üha enam levib Eestis ka uusi taimehaigusi, kuna pehmemad talved võimaldavad neil end siinmail edukalt sisse seada.

Nii peamegi olema valmis selleks, et liit- ehk koondhäiringute sagenevad. Näiteks võivad tormikahjustused luua üraskitele sigimiseks sobiva toidubaasi. Samal ajal vähendab põuastress puude võimet seista vastu putukatele ja haigustekitajatele. Sellised häiringud võivad põhjustada koos märksa suuremat kahju kui üksikud tegurid eraldi.

Biootilised ohutegurid

Euroopas on üks olulisemaid kahjureid kuuse-kooreürask (ld.k Ips typographus), kelle puhangute ulatus on viimastel aastatel märgatavalt kasvanud. Üraskikahjustustele on eriti vastuvõtlikud põuast nõrgestatud kuuse enamusega või kuuse puhtpuistud. Nii suurendab puhtkuusikute osakaalu kasv märkimisväärselt üraskipuhangute riski. Seda eriti just siis, kui kuusik on rajatud ebasobivale alale, näiteks põuakartlikule mullale.

Elulise näitena toovad raporti autorid välja Tšehhi. Ulatuslikud kuuse-kooreüraski puhangud kahjustasid seal ligikaudu 100 miljonit kuupmeetrit puitu, mis tekitas üle 1,1 miljardi euro ulatuva majanduslikku kahju. Paraku suurenevad prognooside kohaselt häiringutest tulenevad kahjud tulevikus veelgi. Analüüs näitab, et pikaajaliselt on oluliselt odavam rakendada ennetavaid kohanemismeetmeid, kui likvideerida hukkunud metsades kahjustuste tagajärgi.

Lisaks üraskitele toob teadlasrühma analüüs välja mitmeid metsades juba tavapäraseks saanud puude haigusi. Kuuse ja männi puhul on levinuim ja tuntuim juurepess (Heterobasidion spp.), mis põhjustab juure- ja tüvemädaniku tõttu märkimisväärset majanduslikku kahju. Laiemalt tuntud juuremädaniku tekitaja on ka külmaseen (Armillaria spp.), mida tunneb hästi ära puude koore all arenevate mustjate nööri meenutavate risomorfide põhjal.

Lisaks teevad puudele liiga võrse- ja tüvekahjustusi põhjustavad patogeenid, näiteks männi-võrsevähk (Diplodia sapinea). Samuti tõstab üha enam pead männiokkaid kahjustav pruunvöötaud (Lecanosticta acicola). Looduses liikujale on aga ehk enim silma jäänud kuivavate võradega või juba surnud saarepuud, mille taga on enamasti saaresurma (Hymenoscyphus fraxineus) tegevus.

Metsa vastupanuvõime suurendamine

CAP võrgustiku teadlased pakuvad olukorra tõsiduse tõdemise kõrval ka lahendusi. Nende nägemuses peab kohanev metsamajandus tõstma metsade vastupanuvõimet ja kerksust (i.k resilience), mis suurendaks metsade häiringutaluvust ja aitaks neil ühtlasi häiringu järel kiiremini taastuda. Tervemad ja tugevamad metsad pakuks ühiskonnale kvaliteetsemaid ökosüsteemiteenuseid.

Uuringud näitavad, et segapuistud taluvad paremini nii põuda, tormi kui ka haiguste- ja kahjurite rünnakuid. Eesti kontekstis tuleks võimalusel kujundada kahe ja enama puuliigiga puistusid, vältides eelkõige puhtkuusikute teket. Maastikutasandil peaks puistute ruumilist struktuuri kujundama nii, et see piiraks kahjustuste levikut. Teisisõnu, metsamaastikus peaksid pidevalt vahelduma erinevat tüüpi, mitmekesise struktuuriga puistud, mis tõkestavad haiguste levikut loomulikul teel.

Lisaks on väga oluline see, millisest istutusmaterjalist noori metsi rajame ja kujundame. Tähtis on katsetada tuleviku kliimatingimustele vastupidavamate puuliikide järglastega ja otsida nende hulgast sobivaima pärilikkusega isendeid. Tuleviku metsi võiks rajada just nende järglastega.

Kuna tuleviku metsade vastupanuvõime vajab Põhjala regioonile kohaseid teadustulemusi ja näidisalasid, osalevad Maaülikooli metsateadlased rahvusvahelises Euroopa Liidu rahastatavas projektis Horizon Precilience. Selle projekti üks fookus on selgitada kliimamuutustega kohanevaid metsa majandamisviise koostöös Soome, Rootsi ja Norra partneritega.

Integreeritud taimekaitse

CAP raporti autorid soovitavad rakendada taimekaitset, kus on samaaegselt kasutusel erinevad võtted. Teadlased nimetavad sellist lähenemist integreeritud taimekaitseks (i.k Integrated Pest Management, IPM), mis keskendub üksikute kahjustajate tõrje asemel mitmetele võimalikele häiringuriskidele ja metsa üldise tervise parandamisele.

Lisaks eelpool nimetatutele soovitavad autorid tõrjuda haigusi ja kahjureid IPM-meetmetega. Selleks tuleb soodustada metsades kahjurite looduslike vaenlaste elutingimusi ja kasutada biopreparaate. Ühtlasi tuleb arendada pidevat seiret ja varajasi hoiatussüsteeme. Otseste majandusvõtetena toovad nad välja metsanduse ammutuntud põhitõed: erinevaid puuliike tuleb kasvatada neile sobivatel muldadel ja hooldusraieid tuleb teha õigel ajal.

Piirkondlikud erinevused

Üldistatult saab öelda, et peamiselt laastavad Euroopa metsi sama tüüpi kahjustused: kahjurputukad, eelkõige üraskid; kuid ka juuremädanikud, tormi- ja lumekahjustused ning sagenevad põuaperioodid. Nagu looduses ikka, sõltub aga häiringute iseloom ja esinemine geograafilisest asukohast. Nii rõhutavad raporti koostanud uurijad, et kohanemisstrateegiad ei saa olla n-ö üle välja kogu Euroopas ühesugused, vaid arvestama peab iga piirkonna eripäradega.

Olulised regionaalsed erinevused esinevad Euroopas ka metsamajandusvõtetes. Autorid rõhutavad nende rakendamise sobivuse sõltuvust paljudest asjaoludest, nagu kasvukoha tingimused, metsatüüp, häiringute esinemine ja majandamise eesmärgid. Seetõttu ei paku ükski majandamisviis universaalset lahendust kliimamuutusega kohanemiseks. Samuti ei pea hülgama ka juba praegu kasutusel olevaid majandamisvõtteid. Pigem peab neid vastavalt looduslikele oludele muutuma, et saavutada metsade kohanemise eesmärki.

Kokkuvõtvalt leiavad raporti koostanud teadlased, et Euroopa metsade jätkusuutlikkus kliimamuutuste tingimustes sõltub võimest ennetada ja juhtida riske enne ulatuslike kahjustuste teket. Kohanev ja ennetav metsamajandus tähendab, et metsi tuleb pidevalt seirata ja kogemustest õppida, puistuid mitmekesistada ning probleemide korral varakult sekkuda.

Kõigi tegevuste eesmärk on vähendada metsade haavatavust ning säilitada nende ökoloogilisi, majanduslikke ja sotsiaalseid funktsioone. Tulevikumetsad peavad olema mitmekesisemad ja plastilisemad. Need tulevad paremini toime häiringutega, mida tekitavad samaaegselt kliima, patogeenid kui ka kahjurid.

Kogu analüüs on leitav CAP võrgustiku kodulehelt.

Allikas: Cleary, M., Ernst de Bunswyck, A., Bubner, B., Nève Repe, A., Lauhanen, R., Skalík, J., Syri, M. & Drenkhan, R. (2026). Adaptive Forest Management in the Context of Climate Change and Biotic Agents. Annex to the Final Report of the EU CAP Network Focus Group “Forestry and Forest Health: New and Emerging Pests and Diseases”.

Loe allikast edasi