Kui keegi viimasel ajal digitiigri jutuks võtab, siis on asi halb. Kert Valbet kirjutas, et kõige piinlikum osa RKIKi kadunud lepingu juures on asjaolu, et Eesti lahendas selle probleemi juba kaks aastakümmet tagasi. X-tee, dokumendivahetuskeskus, DHX – kõik see maailmatasemel taristu loodi just selleks, et dokumendid ei kaoks, et oleks jälg, kes saatis ja kes vastu võttis. Ometi saadeti konfidentsiaalne 70-miljoniline leping tavalise meiliga. „Olime veendunud, et saatsime,“ ütles Elmar Vaher Riigikogu komisjonis. See lause jääb Eesti riigi digiloo igihaljaks häbiplekiks.
Mõned lihtsameelsed on hakanud uskuma, et kui digitiiger paremini toimiks, siis kaoksid ka korruptsioon, hooletus ja riigi raha röövimine. See on ohtlik enesepettus. Meie digitiiger ei ole lihtsalt haige. E-valimised, e-residendid, lõputud küberintsidendid ja muud kahjurid on ta elujõust tühjaks imenud ning suure tõenäosusega vaene loom kevadet ei näe. Ent see ei anna mingit moraalset ega praktilist vabandust neile, keda võib julgelt nimetada mürsugängsteriteks ja lapilistesse pidžaamadesse pugenud võllaroogadeks, kes kohtlevad maksumaksja raha nagu alfons lirvat.
Tegelik probleem ei ole tarkvaras. Probleem on inimeses. Inimene programmeeris süsteemi ja kuri inimene saab selle alati ümber programmeerida. Isegi maailma parima dokumendihaldussüsteemi puhul on kelmidel mitu lihtsat ja tõhusat viisi süsteemi lollitamiseks. Esiteks: nad ei riputa dokumenti üldse sinna, kuhu see peaks minema. Teiseks: nad riputavad sinna midagi muud – mingi suvalise mustandi, mitteseotud kirjavahetuse või lihtsalt tühja faili. Kolmandaks: nad kasutavad kaasosalisest arvutimehe abi, et olemasolevat dokumenti muuta, versioone tagasi kerida või sootuks kustutada. Digijälg? See on vaid niikaua midagi väärt, kuni keegi on valmis seda jälge tõsiselt uurima.
Riik ei kannata niivõrd tehnilise võimekuse puudumise all, kuivõrd tahtejõu ja moraalse selgroo puudumise all. Keegi ei tegele sisulise jälitustegevusega. Dokumentide kadumise peale ei järgne läbiotsimisi, arvutite arestimist, sideandmete väljanõudmist ega ametnike vastutusele võtmist. Ikka veel ei ole kedagi vangi pandud. Selle asemel valitseb minnalaskmise õhkkond, kus kõik kratsivad kukalt ja ütlevad, et „süsteem on puudulik“. See loob avalikkusele mulje, et riigi dokumentide register on täielik käkk. Ehk ongi. Aga see käkk on siinkohal tahtlikult ja kurja eesmärgiga küpsetatud.
Korruptsiooni uurimiseks volitatud isikud on selles loos ilmselgelt liiga liberaalsed ja sallivad. Kaagid seevastu on haruldaselt jultunud. Nad tunnevad, et süsteem kaitseb neid. Nad teavad, et keegi ei tule uksele koputama, keegi ei võta telefone ära, keegi ei hakka uurima, kes täpselt millal ja kelle käskkirja alusel otsustas anda 70 miljonit eurot India vahendajale, kes ühtegi mürsku kunagi tootnud ei olnud. See ei ole enam lihtsalt hoolimatus. See on pesuehtne röövimine riigikaitse sildi all.
Mõned teoreetikud võiksid siin hakata rääkima totaalsest vandenõust vabariigi vastu või improviseerida midagi kurjakuulutavat Spengleri või teiste tsivilisatsiooni allakäigu kirjeldajate vaimus. Ehk on see liialdus. Aga kui vaadata, kuidas kaitseministeeriumi ja RKIKi ümbruses on juba aastaid tegutsenud teatud ringkonnad, kelle puhul jääb mulje, et Eesti riik on neile mitte kaitstav väärtus, vaid vabalt kasutatav ressurss, siis ei tundu selline kahtlus enam täiesti alusetuna.
Eesti on maailmale uhkelt rääkinud digitaalsest eeskujust. Samal ajal ei suuda me omaenda Riigikontrollile näidata, kuhu läksid kümned miljonid eurod, mis pidid ostma mürske Eesti, Ukraina või tont teab kelle kaitseks. See on sügavalt alandav. See näitab, et me oleme loonud maailmatasemel tehnoloogia, kuid unustanud ära kõige elementaarsema riigimehelikkuse, vastutustunde ja moraali.
Digitiiger võib ühel heal päeval maha surra. Oligi uimane ja sõi liiga palju. Palju ohtlikum on olukord, kus mürsugängsterid ja nende kaasosalised jätkavad karistamatult riigi rahakoti tühjendamist. Tehnoloogiat võib uuendada. Aga kui riigis puudub tahe kuritegu uurida, tahe süüdlasi vastutusele võtta ja tahe kaitsta oma kodanike raha, siis ei aita ükski uus platvorm ega tarkvarauuendus.
Aeg on lõpetada ebausutavate digivabanduste ajastu. Aeg on hakata korruptsiooni uurima nagu demokraatlikes riikides kombeks – põhjalikult, halastamatult ja vastutusele sundivalt. Muidu ei ole meil varsti enam digitiigrit, ühtegi mürsku ega riiki, mida kaitsta.
Sven Sildnik,
Sisepaguluses 21.09.2026
