Kui Vene president Vladimir Putin leiab, et Venemaa saab proovile panna NATO kollektiivkaitset käsitleva 5. artikli, siis ta seda ka teeb, ütleb Soome välis- ja julgeolekupoliitika ekspert Henri Vanhanen väljaandele Iltalehti.

„Üha enam on märke sellest, et Venemaa on valmis olukorda aina enam eskaleerima,” sõnab ta.

Viimastel päevadel on sagenenud hoiatused Venemaa-poolse ohu kohta. Kolmapäeval hoiatas president Alexander Stubb soomlasi, et nad valmistuksid sabotaažiaktideks ja Soome territooriumile eksivateks droonideks.

Päev hiljem kõlas sarnane sõnum Poola peaministrilt Donald Tuskilt. Samal nädalal kutsus Prantsusmaa president Emmanuel Macron kokku erakorralise kohtumise, kuhu olid kutsutud kõik riigi parlamendierakonnad.

Kohtumise käigus teatas Macron, et Prantsusmaa on viimastel nädalatel juba langenud hübriidrünnakute sihtmärgiks.

Briti väljaanne Telegraph teatas samuti, viidates luureallikatele, et Putin kavatseb hoogustada rünnakuid Ukrainat toetavate Euroopa riikide vastu. Seda võiks võimaldada „salajane mobilisatsioon” – mis võidakse algatada pärast valimisi –, mille käigus kutsub Venemaa sõjaväeteenistusse tuhandeid oma kodanikke.

„Me näeme halduslikke ettevalmistusi, mis võimaldaksid seda ellu viia, kui vastav otsus langetataks,” ütles luureallikas Telegraphile.

Vanhanen nõustub paljude teiste ekspertidega, et Venemaa ei ole võimeline NATO-le avatud sõjalise tegevusega väljakutset esitama.

„Ma ei usu kindlasti, et Venemaa eesmärk oleks avada NATO ja Venemaa vaheline rindejoon, mis ulatuks Arktikast Musta või Vahemereni. Venemaa jaoks kaasnevad täiemahulise sõjaga liiga paljud riskid ja määramatused,” ütleb Vanhanen.

Selle asemel peavad paljud praegu üsna tõenäoliseks, et Venemaa võib soovida proovile panna NATO ühtsuse, korraldades mingisuguse piiratud ulatusega aktsiooni mõne alliansi idatiival asuva riigi vastu.

See võib tähendada näiteks olukorda, kus droon – mille puhul väidetakse, et see on kursilt kõrvale kaldunud – tabab mõnda Balti riigist NATO liiget. Kui sihtriik algatab NATO 5. artiklist tulenevad protseduurid, ei jõua allianss selle rakendamise osas üksmeelele ja organisatsioonis võivad tekkida sügavad lõhed.

Sel nädalal hoiatas selle stsenaariumi eest oma analüüsis muu hulgas USA mõttekoda Institute for the Study of War (ISW).

Sellele võimalusele viitab juba ka NATO liikmesriigi Slovakkia peaministri Robert Fico avaldus: ta on öelnud, et Slovakkia ei täida oma 5. artiklist tulenevaid kohustusi, kui vastav säte aktiveeritaks „väljamõeldud ettekäändel”.

Fico hinnangul õhutavad teatud NATO riigid praegu konflikti Venemaaga ja sisuliselt „valavad tulle bensiini”. Fico on tuntud oma tihedate sidemete poolest Kremliga.

Kuigi enamikus hinnangutes peetakse võimaliku rünnaku peamiseks sihtmärgiks Balti riike, märgib Vanhanen, et sihtmärgiks võib – „muidugi” – olla ka Soome. Selle märgina viitab ta hoiatusele, mille Stubb sel nädalal esitas.

„Soome julgeolekukultuuris ei anta selliseid hoiatusi kergekäeliselt. Tunnen, et meile pole ehk räägitud kogu tõde selle kohta, mis meie julgeolekukeskkonnas praegu toimub,” ütleb Vanhanen.

Kui terav see kõnealune oht siis õigupoolest on?

„Venemaa ei pea NATO-le väljakutse esitamiseks ootama, kuni ta on valmis sõjaks kogu NATO alliansi vastu. NATO proovilepanekuks mõeldud väiksemaid operatsioone võidakse alustada juba praegu,” vastab Vanhanen.

Ta märgib, et hoiatused Venemaa kavatsuste kohta lähiaastatel mingisuguseid samme astuda on liikvel olnud juba paar aastat. Vanhaneni sõnul võivad „lähiaastad” tähendada käesolevat, järgmist või ülejärgmist aastat, kuid täpsemat prognoosi on vaevalt oodata.

Võib-olla pole Putin Moskvas sellise operatsiooni alustamise otsust veel isegi langetanud, tõdeb ta.

Suurim küsimus on selles, mida Venemaa loodab saavutada Ukraina sõja kontekstis, kui ta peaks proovile panema NATO 5. artikli ja alliansi ühtsuse. Vanhaneni hinnangul võib rünnak toimuda „praktiliselt igal hetkel”, kui Kreml jõuab järeldusele, et selline samm nõrgestaks Lääne toetust Ukrainale.

Ma ei alahindaks praegu sugugi Venemaa ja Putini oportunismi. Vastupidi – viimase 20 aasta jooksul oleme näinud järjepidevat suundumust, kus Putin on muutunud üha altimaks riske võtma, sõnab ta.

Siiski näeb Vanhanen praeguses olukorras suurt probleemi: arutelud Venemaa kujutatava ohu üle keskenduvad sageli eelkõige sellele, kui valmis on NATO tõrjuma idast lähtuvat agressiooni.

Võib-olla peaksime palju rohkem rääkima sellest, kuidas muuta Venemaa enda riskihinnangut, sõnab ta.

See eeldaks NATO-lt üleminekut puhtalt kaitsvalt hoiakult ennetavamale heidutusstrateegiale. Vanhaneni sõnul ei tähenda see kindlasti Venemaa provotseerimist – pigem vastupidi. Heidutuse eesmärk on ju muuta konflikt Kremli vaatevinklist nii ebasoodsaks valikuks, et seda poleks mõtet alustada.

Vanhaneni sõnul on mõiste „hübriidtegevus” – mida riigipead ja teised poliitikud kasutavad Venemaa võimalike rünnakute kirjeldamiseks – teatud mõttes samuti problemaatiline. Ta peab seda „poliitiliselt kasulikuks” terminiks, mis aitab kriise hallatavana hoida.

„Kui neid määratletakse hübriidoperatsioonidena, võib järeldada, et need ei nõua märkimisväärseid vastumeetmeid,” ütleb Vanhanen.

Selle mõiste tähendusvälja laienemine on siiski problemaatiline, kuna see avardab nende tegude ringi, mida Venemaa võib selle kattevarjus sooritada. Vanhaneni hinnangul võib olukord lõpuks viia selleni, et Kreml otsustab „liiga karmi” meetme kasuks. „See võib seejärel olukorra väga kiiresti eskaleerida,” sõnab ta.

Veel ühe aktiivse ettepaneku tegi hiljuti Poola välisminister Radosław Sikorski, kes soovitas NATO-l suurendada sõjalisi õppusi Venemaa eksklaavi Kaliningradi lähistel.

„Putin teab või eeldab, et NATO on rahumeelne allianss ja et me ei kavatse tema kohalikku nõrkust ära kasutada. Ja võib-olla on see viga,” ütles Sikorski.

Välisministri sõnul sunniks see Venemaad tugevdama Poola ja Leedu vahel asuva eksklaavi kaitset. Ta märkis, et peaaegu kõik sõjaväeüksused on sellest piirkonnast Ukraina rindele viidud.

Vanhanen pidas Sikorski sõnumit heaks, kuna Venemaa peab NATO tegevust praegu üsna etteaimatavaks. See omakorda mõjutab sõjalist heidutust – NATO eksistentsi alustala.

„Võib-olla oleks meil aeg-ajalt hea olla valmis näitama üles – otsustavalt ja kiiresti – ka jõulisi reaktsioone. Lõppude lõpuks ei pea Venemaa alati ette teadma, mida me kavatseme teha,” tõdes ta.

Loe allikast edasi