Korporatistliku haridussüsteemi poolt Cambridge’i Ülikooli professoriks upitatud neeger Jason Arday oli rumal ja saamatu ning selle juures lisaks moraalne närakas. Kõrghariduse Milli või Vanilli oli sunnitud tippstaatusega professoriametist loobuma ja tappis ennast selle peale ära.
Kõrvalmärkus: kui kedagi häirib sõna “neeger”, siis sellise häire näol on tegemist ühe progressismi ajuhaiguse sümptomiga. “Neeger” pärineb portugalikeelsest sõnast “negro” ja tähendab “musta”. Mis tähendab, et “neeger” ja “must” on sisuliselt, sõna kõige otsesemas mõttes, sünonüümid. Sõna “neeger” keeld on progressismi uuskeele türannia, mille “eesmärgiks on ahendada inimeste teadvuse piire”.
Viimase määratluse autoriks on George Orwell raamatus “1984” tõeministeeriumi keeleteadlase Syme’i suu läbi. Elik tegemist on totalitaarse, inimõiguseid jalge alla trampiva moralismiga, millel pole päris moraali ja inimlikkusega kõige vähematki tegemist. Kui mõnda eestlast häirib sõna “neeger”, peaks see inimene esimeses järjekorras katsuma järele enda südame, kas ta pole mitte salarassist, kes üritab niisugust tungi endas alla suruda ja projitseerib enda nurjatusi süütutele kõrvalseisjatele? “Neeger” tähendab “musta”!
Osutatud “neegri” teemaline tiraad puutub oma lapsi õgiva progressismi-revolutsiooni teemasse, kuna “neegri”-keeld on üheselt osutatud aju-muhkkatku mädapaise.
Samas laadis ettevõtmistega on pusitud aegade algusest peale, kuid kaasaja progressismi vaates on üks oluline tähtsündmus kindlasti fabiaanide ühingu asutamine. Konkreetsema särtsu sai progressism sisse Nõukogude Sotsialistlike Vabariikide Liidu jõuametite ja institutsioonide mahitatud prantsuse teooriaga ja “suure marsiga läbi institutsioonide”. Mille mahitamise võtsid NSVL-i lagunemise kokkuleppe järel sujuvalt üle Hiina Rahvavabariik ja islamistid.
Selle üheks suureks viirusvektoriks on vasakäärmuslaste poolt politiseeritud naisõiguslus, millest arenes välja DIE (mitekesisus, kaasamine ja õiglus) ideoloogia. Feminism on üks suurtest ajenditest, miks ülikoolidesse võetakse nahavaärvi ja soo järele vastu inimesi, kes on sõna otseses mõttes “lollid kui lauajalad” või samavõrra usuhullud.
Kuna ülikool on selle algusaegadest peale eliidi taastootmise institutsioon, siis ülikoolide progressistliku anastamise näol (DIE, uusmarksism, sooideoloogia vms) on ainult tegemist lääne ühiskonna hävitamise projektiga. Seda esiti põhjusel, kuna ülikoolis progressismi ajuhaigusesse nakatatud inimesed jõuavad riigikoetis(t)es kunagi tippu.
Teiseks on progressiusu “suur marss” revolutsiooniline liikumine ja revolutsioon on igavene. Mida seletab näiteks asjaolu, et naisõigluslus algas valimisõiguse taotlemisest ja tänaseks on sellest saanud Judith Butleri teooriate näol riigi õigus väikesel lapsel tema suguorganid maha lõigata ja hormoonidega eluks ajaks invaliidiks muuta. Loetagu Feministeeriumi ilmavõrgu sissekandeid kui ei usuta.
Täna pole ükski inimene naiste valimisõiguse vastu ja mõte, nagu naise sugu võiks kuidagi piirata tema loomulikke inimõiguseid, on maha maetud. Kuid puud tuntakse siiski tema viljast, selline on teaduslik meetod ja kõik arukad inimesed peavad loodusseaduseid objektiivseks tõeks. “Usk teadusesse” on loosungina isegi üks progressiusu dogmadest.
Majandusteaduses on miljonis erinevas käsitluses, kõikvõimalike katsete, andmeanalüüside ja statistika toel, jõutud üheselt järeldusele, et suur heaoluriik on majandusvallas võrdne satanismiga. Nii, nagu prantsuse teooria on suuresti korporatistlikku Euroopa Liitu suunav jõud, sai samuti Prantsusmaalt alguse etatismi dogma “kus on vajadus, sinna tekib automaatselt õigus”.
John R. Lott Jr. ja Lawrence W. Kenny avaldasid 1999. aastal teadusajakirjas “Journal of Political Economy” (Poliitökonoomika ajakiri) teadustöö “Kas naiste valimisõigus muutis valitsuse suurust ja voli?”. Vastus on “jah” ja riigiaparaat ning ametnike voli hakkasid peale naiste hääletuskastide juurde pääsemist eksponentsiaalselt suurenema. Mille tulemuseks on muuhulgas tänased mõistusevastased suurusega riigivõlad, mida pole mingil kombel võimalik tagasi maksta. Mille peale võib küsida, kas lääne rikkus pole pettus ja kas katastroof, mis sellisele üle võimete elamisele paratamatult järgneb, pole “liberaalse demokraatia” süsteemi algusest peale sisse kodeeritud?
Arday ja ülikoolide juurde tagasi tulles, siis Charles Murray’il on siiski õigus ning inimesed, kes on haridussüsteemis saavutanud mingisuguse positsiooni nahavärvi tõttu, on ainult esimesed palad, kelle suur marss ära sööb. Menüüs on lisaks progressismi tuumikõpetused sotsiaalsest soost, dekoloniseerimisest ja naiste uurimisest, sest neist on “ühiskondlike vahendite taastootmisprotsessis” täpselt sama palju kasu kui Arday postitantsu teadusest.
Ouroborose kombel jõuab revolutsioon ringiga tagasi sinna, kus kohast see algas ja ükski revolutsiooni laps ei pääse loodusseaduste eest pakku.
Suurem osa tänastest läänemaailma ülikoolidest ja teadusasutustest on ideoloogiliselt anastatud progressismi kantsid. Need ei tegele eliidi taastootmisega ja kogu tänapäeva progressistlik-korporatistlik süsteem on omadega niivõrd ummikus, et see taastoodab pea ainult kakistokraatiat. Millise tõdemuse tõestuseks pole vaja vaadata kaugemale kui Eesti või Euroopa Liidu tipppoliitikuid ja nomenklatuuri tippjuhte. Kuidas näiteks ühekorraga üritatakse Maa kliima käest ära päästa ja võidurelvastuda Venemaaga. Seda teevad nii Leyen, Merz, Macron, Burnham kui Michal.
Arday on ainult esimene pääsuke. Kuskil “üleval” on saadud aru, et suurel marsil tuleb kael kahekorra keerata, progressism hävitab lääne ühiskonda ja … inimeste võimed on erinevad. Kolmas Maailm ei kujuta niivõrd geograafilist piirkonda kui nimetatud piirkonnas elavaid inimesi.
Karol Kallas
