Venemaa on pidanud sõda Ukraina vastu juba neli ja pool aastat. Droonid NATO õhuruumis, sabotaaž raudteedel, rünnakud andmesidekaablite vastu – sõda Euroopas on ammu jõudnud lähemale, kui paljud sooviksid. Oma avakõnes Prahas toimunud Rahvusvahelise Strateegiliste Uuringute Instituudi (IISS) kaitsekonverentsil – mis on oma valdkonnas Euroopa suurim – tegi Saksamaa kõrgeim sõjaväelane, kindralinspektor Carsten Breuer (61) selgeks: Bundeswehr vajab lisaks sõduritele ka tehnoloogiat ning eelkõige peab riigikaitsesse olema kaasatud kogu ühiskond.

Breuer alustas lausega, mille ta maskeeris Saksa sõjaliseks tarkuseks: „Sõdu ei võideta oletustega; sõdu võidetakse sõduritega.” Clausewitz? Moltke? Ei – tsitaat pärineb hoopis koomiksitegelaselt Kapten Ameerikalt. Nali läheb korda ja saal naerab, kuid see, mida kindral seejärel ütleb, on surmtõsine, vahendab Bild.

„Strateegia hakkab aeguma hetkest, mil sellele alla kirjutatakse,” ütles Breuer IISS-i kaitsevaldkonna tippkohtumisel. Sellist dokumenti nimetatakse meelsasti „elavaks dokumendiks”, kuid tema peab seda pigem „pidevalt surevaks dokumendiks”. Põhjus on selles, et tehnoloogia areneb tänapäeval tempoga, mis ületab kaugelt kõik varasema. „Kui olukord muutub kriitiliseks, ei saa me enam lähtuda oma praegusest mõtteviisist, mis põhineb rahuaja loogikal,” nentis Breuer. „Peame Ukrainast õppima.”

Ukraina toimib luubina – aga mitte ainult Lääne jaoks. „Venemaa õpib. Nad jäljendavad ja kohanevad. Nad uuendavad meie tugevuste vastaselt ja leiavad lahendusi nende ümber.” Tehnoloogiline üleolek ei ole püsiv: „Need, kes täna juhid, võivad homme olla autsaiderid.” Breueri teine ​​hoiatus oli suunatud kaitsetööstuse pimeda usu vastu tehnoloogiasse: „Tehnoloogia ei tohi dikteerida, mida me teeme; me peame määrama, mida me tehnoloogiaga teeme.” Pelgalt uute süsteemide imetlemine ei loo midagi muud kui „strateegilise progressi illusiooni”.

Lõpuks muutus kindrali toon peaaegu anuvaks. Sõjavägi üksi ei suutnud neid plaane ellu viia: hübriidohtudele sai vastu seista vaid kogu ühiskonna ühiste jõupingutustega ning konflikti korral oli kaitsevõime suurendamine võimalik vaid koostöös tööstussektoriga. Ta pöördus otse Saksa avalikkuse poole: „Teie abita on meil, sõduritel, nurjumine paratamatu. Kuid läbikukkumine ei ole valikuvõimalus. Sest läbikukkumine tähendaks, et meie ühiskonnad – sellistena, nagu me neid tunneme – satuksid surmavasse ohtu. Me oleme selles kõik koos.”

Loe allikast edasi