Lugu sai alguse kümme aastat tagasi, kui sündmused võtsid ootamatu pöörde. Kohalik elanik leidis metsaservast teelt väikese kassipoja ning otsustas ta endaga koju viia. Mees proovis looma kasvatada nagu tavalist lemmikut, pakkudes talle igapäevaselt peavarju, toitu ja hoolt. Ent pärast umbes aastast kooselu selgelt metsiku loomaga mõistis ta, et kassil oleks varjupaigas parem.

Varjupaika toodud loom äratas kohe kohaliku bioloogi ja National Geographicu uurija Paola Nogales-Ascarrunzi tähelepanu. Loomal oli kortsus nägu, lühikesed ümarad kõrvad ning ebatavaliselt pikad vurrud. Oma mõõtmetelt jäi ta täiskasvanud kodukassile selgelt alla, kaaludes vaid murdosa tavapärase lemmiku kaalust. Kõige enam hakkasid bioloogile silma aga looma pisikest keha katvad leopardilaadsed laigud. 

Esialgu eeldas Nogales-Ascarrunz, et tegemist on tuntud tiigerkassiga, ladinakeelse nimega Leopardus tigrinus. Loodusuurijad kirjeldasid seda konkreetset liiki esmakordselt juba 1775. aastal Prantsuse Guajaanas tehtud joonistuse põhjal. Pikalt arvasid bioloogid, et nimetatud laiguline loom elab laialdaselt kogu Kesk- ja Lõuna-Ameerikas. Boliivia lopsakad metsad sobisid toonase teadmise järgi suurepäraselt tema looduslikuks elupaigaks. 

Murrang uurimustöös saabus alles viis aastat hiljem. Bioloog tegeles parasjagu Boliivia kassiliike koondava põhjaliku teatmiku koostamisega. Naaberriigi Brasiilia teatmiku fotosid vaadates tabas uurijat ootamatu äratundmine, mis muutis kogu edasist töösuunda. Tema uuritava varjupaigakassi karvastiku mustrid olid Brasiilia liigikaaslaste omadest märgatavalt suuremad. 

Palja silmaga nähtav erinevus sundis teadlasi küsima, kas tegu võib olla millegi enamaga kui pelgalt piirkondliku eripäraga. Visuaalsetest vaatlustest mõistagi ei piisanud.  

Lahenduse pidi tooma kaasaegne genoomianalüüs, mis nõudis spetsialistidelt aastatepikkust pingutust.  Ajakirjas Current Biology ilmunud uuringus teevad teadlased nüüd ametliku ettepaneku nimetada uus liik Leopardus tilcayo‘ks. Nimevalikuga avaldavad autorid austust kohalikele elanikele, kes on kassi just sellise nimetuse all põlvkondade viisi tundnud. Teadlaskonna jaoks ei ole tegemist ammu välja pakutud liigi kinnitamisega, vaid loomaga, kes esindab teaduse jaoks midagi täiesti uut. See erakordne leid joonistab kogu kaslaste arengupuu märkimisväärselt ümber. 

Maailma väikeseid metsikuid kasse on teadlased ajalooliselt uurinud kordades vähem kui suuri ja tuntud kiskjaid. Looduses oskavad need tillukesed loomad erakordselt hästi varju jääda. Isegi kaugjuhitavate rajakaamerate tehtud fotod jätavad uurijad sageli vastusteta, sest liikide eristamiseks napib pildimaterjalist kogutud tõendeid.  

Uue liigi elupaigaks on Boliivia idapoolsetel mäenõlvadel asuv Yungase metsavööndiregioon. Haruldase kassi igapäevaelu kohta valitseb uurijate seas aga endiselt suur ja murettekitav teadmatus. Bioloogidel puudub täpne ülevaade nende toidulauast, looduslikest vaenlastest ja paljunemisharjumustest looduses. Haruldaste loomade ökosüsteemi ja käitumise mõistmiseks peavad teadlased tegema veel põhjalikku välitööd. 

Edasiste sammudena loodavad uuringu autorid rakendada väljatöötatud geneetilisi meetodeid uute liikide otsimisel mujalgi maailmas. Uuringu autorite hinnangul algab tõhus looduskaitse alati täpsetest teadmistest ökosüsteemi elanike kohta, mistõttu aitab sugupuu tundmine suunata piiratud vahendeid just sinna, kus liigid seda ellujäämiseks vajavad.