Tallinna Ülikooli meediaprofessor Indrek Ibrus on EL-i algatuse suhtes kriitiline, leides, et plaanitavad piirangud on vastuolus laste põhiõigustega.

“Minu arvates on see üldiselt päris halb mõte,” sõnas Ibrus, selgitades, et see eirab ÜRO lapse õiguste konventsiooni. “Lastel peab olema võimalus eneseväljenduseks ja vabaks informatsiooni hankimiseks, et toetada oma arengut ja identiteeti. Igasugune eapõhine juurdepääsu piiramine informatsioonile põhimõtteliselt eirab laste õiguseid,” lausus Ibrus.

Ibruse hinnangul annab Euroopa Komisjon piiranguid kavandades sisuliselt alla.

“Selle asemel, et tegeleda nende keskkondade, nende platvormidega, nende ruumidega viisil, et nad need muutuksid turvaliseks ja lastele sobilikuks, tõstab Euroopa Komisjon käed üles ja annab alla. Nad ei jaksa regulatsiooniga tegeleda, kuigi samal ajal see regulatiivne raamistik, digiteenuste määrus, on olemas ja seda tuleb lihtsalt jõustada. Nii et mingis mõttes tuuakse lapsed ohvriks omaenda võimetuse eest,” märkis ta.

Tartu Ülikooli meediauuringute professor Andra Siibak nõustus, et puhtalt keelustamise ja piirangute teed minemine ei ole parim lahendus, ning tõi esile vajaduse platvormide ärimudeleid muuta. Siibaku sõnul on positiivne näha, et Euroopa Liit nõuab teenusepakkujatelt konkreetseid meetmeid, mis teeksid platvormid laste õigusi, heaolu ja privaatsust kaitsvamaks.

Sarnaselt Ibrusele toob Siibak välja, et kõik need soovituslikud muutused on tegelikult juba varasematesse Euroopa Liidu regulatsioonidesse sisse kirjutatud – olgu see siis Digital Services Act või AI Act. “Euroopa Liit ise peab hakkama hoolsalt mõtlema sellele, kuidas platvormidelt neid muutusi nõuda ja kontrollida, et nad neid ka päriselt ellu viiksid,” lausus Siibak.

Tallinna Ülikooli osaluskultuuri professor Katrin Tiidenberg hoiatas liiga jäikade keeldude eest, tuues näiteks Austraalia kogemuse.

“Selle põhjal, mis teame Austraaliast ja sellest, kuidas nende keeld tegelikult ei tööta ja kuidas alla 16-aastased on endiselt internetis, millega kaasneb pigem see, et me ei tea, mida nad sotsiaalmeedias teevad ja kuhu nad sisse logitud on,” lausus Tiidenberg.

Üks suuremaid küsimusi EU Kids Act juures on see, kuidas kontrollida kasutaja vanust ilma, et see rikuks massiliselt inimeste privaatsust.

Ibrus näeb vanuse verifitseerimises suurt ohtu. “See võib olla otsene privaatsuse riive ja see võib olla ka sedamoodi kahjulik, et isikutuvastust hakkavad platvormid kasutama kasutajate täpsemaks profileerimiseks, mis võib olla mitut pidi ohtlik,” selgitas Ibrus.

Ibrus lisas, et kuigi Euroopa Liidus on arendamisel digirahakoti lahendus, mis võiks tulevikus turvalist infrastruktuuri pakkuda, tuleb igasuguste piirangutega olla äärmiselt ettevaatlik.

Siibak tõdes samuti, et usaldusväärset ja läbipaistvat vanuse tuvastamise meetodit on praegu keeruline leida. Senised katsed näotuvastustarkvaraga pole end õigustanud ning noored oskavad piirangutest näiteks vanemate dokumentide abil hõlpsasti mööda hiilida.

“Teame Austraalia kogemusest, kuidas noored on väga osavalt sellistest vanusehindamise rakendustest ja lahendustest mööda hiilinud. Platvormile ligipääsu saamiseks näitavad nad oma vanemate dokumente või teevad pildi mõne tuntud jalgpalluri postri taustal, mitte ei näita oma nägu. Noortel on kindlasti palju viise, kuidas sellistest rakendustest kõrvale hiilida. See, milline tee siin leitakse, millega oleksid nõus kõik liikmesriigid, saab kindlasti olema päris keeruline diskussioonikoht,” rääkis Siibak.

Ka Tiidenberg rõhutas, et vanuse verifitseerimise mehaanilised meetodid toovad kaasa riske. “See on hästi oluline küsimus, sest kui see tähendab, et laps peab sisse logima ID-kaardiga, siis see tähendab, et kõik peavad sisse logima ID-kaardiga. Me ikkagi tahame vältida sellist lausseiret ja järelvalvet internetis selle üle, millist saiti külastame ja kes, mida teeb. Et minu meelest on oluline vabadus, millest kinni hoida,” tõdes Tiidenberg.

“See ei tähenda, et see vanusetuvastust ei ole võimalik kuidagi enam-vähem turvaliselt teha, aga see meetod tuleb väga ettevaatlikult välja töötada ja mitte kiiresti uskuda mingit esimest eraettevõtet, kes ütleb: “Vaadake, ma ehitasin teile asja.”,”lausus Tiidenberg.

Ekspertide hinnangul tuleks laste ja noorte kaitseks sotsiaalmeedias keskenduda pigem keskkondade endi paremaks muutmisele.

Tiidenberg tõi välja vajaduse survestada platvorme looma heaolust lähtuvat ja vastutustundlikku disaini. See tähendab, et suurt rõhku tuleks panna sõltuvust tekitavate algoritmide ohjeldamisele – näiteks andes kasutajale võimaluse valida kronoloogilise sisuvoo või soovitusalgoritmide vahel. Samuti pooldab ta eraldi laste- ja noortesõbralikke kontosid (näiteks vanusevahemikus 13–15 eluaastat), kus kahjulik sisu on automaatselt piiratud.

Ibrus tuletas meelde, et lisaks reeglite karmistamisele on oluline toetada noorte digipädevusi ja kriitilist mõtlemist, selle asemel et tekitada kunstlikke tõkkeid, mis noori tegelikult internetis ei kaitse.

“Selle asemel, et lihtsalt tuimalt ära keelata kommunikatsioonikeskkonnad, sest võib-olla nendega kaasnevad mingisugused riskid, peab nende riskidega tegelema. Kohandama neid platvorme, reguleerima, jõustama juba olemasolevaid regulatsioone ning samal ajal tegelema eri ea- ja eri ühiskonnagruppide meediakirjaoskuse arendamisega,” lausus Ibrus.

Tiidenberg tõi lisaks välja, et digipädevus on kindlasti oluline, aga inimene võib olla üheaegselt pädev ja abitu. See puudutab ka lapsi.

“Kriitiline teadlikkus on hästi oluline, aga ilmselgelt on vanuseliselt lastel erinev eneseregulatsiooni võimekus. Isegi täiskasvanutel kõikidel ei ole väga hea eneseregulatsiooni võimekus. Sa võid teada, et miski mõjub sulle halvasti, aga sa ei pruugi ikkagi suuta teatud sotsiaalmeedia sisu mitte vaadata,” lausus teadlane.

“Pädevused on olulised, nad on osa komplektist, aga nendest üksi ei piisa, kui me lubame kasutajaliidese manipulatiivseks disainida, sest ta ikkagi mõõdab kasutaja skrollimisel aeglustavat sõrme. Kui me ei reguleeri kuidagi seda, kui kiiresti peavad vastama süsteemid sellele, kui ma ütlen, et ma või minu laps ei taha seda sisu näha, [on digipädevusest vähe kasu]” lisas Tiidenberg.

Euroopa Komisjon võttis neljapäeval vastu turvalise internetikasutuse määruse (EU kids act), millega suurendatakse Euroopa Liidus laste turvalisust internetis. Paketis on muuhulgas ettepanekud keelata alla 13-aastastel sotsiaalmeedia kasutamine ning kohustada veebiteenuseid pakkuvaid ettevõtteid looma lastele turvalised kontod.

Ettepaneku kohaselt, mille üle hakkavad läbirääkimisi pidama EL-i liikmesriigid ja Euroopa Parlament, oleksid 13–15-aastaste laste kontod vanemliku kontrolli all.

Alla 18-aastastele mõeldud sotsiaalmeedia- ja videoteenustele, internetimängudele ning tehisintellektil põhinevatele kaaslastele ja juturobotitele hakkaks kehtima nimekiri lubatud ja keelatud tegevustest.

Loe allikast edasi