Igapäevaselt töötab Šults oma vanaisa ettevõttes raamatupidajana, millest tulenevalt sai ta ka hüüdnimeks „võitlusspordi raamatupidaja“. Arvutis klaarib ta ettevõtte arveid, ringis aga on valmis vastu võtma nii palju matše, kui talle pakutakse. Šultsil on seljataga 28 profimatši ja hinnanguliselt üle 30 kohtumise amatöörina ning pärast pikemat võistluspausi plaanib ta nüüd taas regulaarselt võistlema hakata.

Aastate jooksul on Šults õppinud, kuidas tulla toime alustamisega kaasneva ebakindluse, matšieelse pinge ja perioodidega, mil senine treeningplaan enam soovitud arengut ei too. Šultsi kogemused annavad hea ülevaate, kuidas kasvatada järjepidevust, säilitada pingelises olukorras rahu ning märgata õigel ajal, millal ei ole vaja rohkem suruda, vaid hoopis suunda muuta.

1. Ära oota, kuni hirm täielikult kaob

Šults tahtis võitlusspordiga alustada juba ammu enne seda, kui ta umbes 15-aastaselt esimest korda saali jõudis. Vanemad pidasid ala liiga ohtlikuks ning enne nende nõusoleku saamist proovis ta ka teisi spordialasid. Kaua oodatud esimene trenn tekitas seetõttu korraga nii põnevust kui ka hirmu.

„Olin kaua tahtnud trenni minna, aga kui see hetk lõpuks kätte jõudis, kartsin ikka natuke. Istusin saali nurgas, vaatasin, kuidas teised trenni tulevad, ning teadmatus tekitas ärevust. Pärast trenni oli aga väga hea tunne,“ meenutab Šults. Ebakindlus ei tähendanud tookord tingimata, et valitud tegevus oleks vale, vaid õpetas Šultsile, et uude keskkonda minnes ei pea ootama täielikku enesekindlust.

2. Vaimset tugevust tuleb kasvatada nagu füüsilist vormi

Šults alustas võitlusspordiga soovist osata ennast kaitsta. Aja jooksul lisandusid regulaarsetele trennidele võistlused ning füüsilise arengu kõrval muutus ka tema võime pingutuse ja ebamugavusega toime tulla.

Samasugust muutust märkab ta nüüd treenerina harrastajate juures. Juba mõne kuu jooksul muutuvad trennides käijad muutuda rõõmsamaks ja enesekindlamaks, sest iga pingutus annab kogemuse, et keerulises olukorras on võimalik jätkata.