Viik arvestab, et puuri astumisega kaasneb nii kaotuse, vigastuste kui ka nokaudi võimalus. Need riskid ei kaalunud tema jaoks siiski üles võimalust teha teoks midagi, mille edasilükkamist võiks ta hiljem kahetseda. „Olen sellisest väljakutsest aastaid unistanud. Minu jaoks on see mehena üks suurimaid füüsilisi proovikive, mida ette võtta. Vigastuste ja võimaliku nokaudi kohta saan öelda ainult seda, et juhtub, mis juhtub. Me elame ühe korra ja vanemas eas kahetseksin, kui jätaksin selle tegemata. Lähen võitma, kuid kaotus ei võtaks minult teadmist, et mul on väga äge elu ja palju head veel ees,“ räägib Viik.

Aastaid peas olnud otsus pikka kaalumist ei vajanud

Kuna mõte võitluspuuri astumisest oli Viiki saatnud aastaid, sündis lõplik otsus kiiresti. Ta ei jäänud ootama, kuni võimalus temani jõuab, vaid astus ise esimese sammu. „Lõin ise viisakalt jalaga ukse lahti ja ütlesin, et teeme ära. Midagi keerulist selles ei olnud ning ma ei ole oma otsust ka kordagi kahetsenud.“

Üheks ajendiks sai teadmine, et viimase kuue aasta jooksul tehtud järjepidevad treeningud on viinud ta elu parimasse vormi. Samal ajal ei pea Viik head füüsilist võimekust enesestmõistetavaks ega tea, kui kaua saab ta samasugusel tasemel jätkata.

Puuri minnes tahab ta proovile panna ka treeneriametis välja kujunenud füüsilise vormi. „Olen kuus aastat väga palju treeninud ja praegu elu parimas vormis, kuid ma ei tea, kui kaua see kestab. Minus on ka soov näidata, millised atleedid meie sportlased tegelikult on. „Võib-olla teen omal moel ajalugu,“ muigab Viik. Ta nimetab puuri astumist läbimõeldud sportlikuks eesmärgiks, mille nimel on valmis tegema vajalikku tööd. Samas on selle taga ka suurem soov elada nii, et olulised ambitsioonid ei jääks üksnes mõteteks.

„Elu õnn peitub hetkedes, mille ise endale loome“

Viik on oma raamatutes kirjutanud sõltuvustest, valusatest kogemustest ja elu ümberkujundamisest. Kui kirjutades saab autor oma loo läbi mõelda, sõnastada ja lõpuni seda ka juhtida, siis puuris kujuneb sündmuste käik kahe inimese vastasseisus. Viiki huvitabki, mida võib ta enda kohta teada saada olukorras, kus varasemad saavutused enam ei loe.

„Tahan endale tõestada, et suudan teha seda, mida päriselt soovin. Ma ei taha kuidagi öelda, et olen kellestki parem, kuid elan oma elu enda valikute järgi. Olen teinud halbu valikuid, kirjutanud raamatu, ehitanud ennast keerulisest seisust uuesti üles ja nüüd lähen poksiringi. Võib-olla teen järgmisena bändi. Elu õnn peitubki hetkedes, mille me ise endale loome.“