Politsei- ja Piirivalveameti peadirektori asetäitja Kristi Mäe sõnul kehtestab politsei kuni 72tunnist viibimiskeelu eelkõige olukordades, kus kannatanule on vahetu oht või abi leidmise võimalused on piiratud. „See, et nii lühikese aja jooksul on kümneid juhtumeid, kus meil on vaja läinud maksimaalse pikkusega viibimiskeeldu, kinnitab, et selle järgi oli selge vajadus,“ rääkis Mäe.

Tema sõnul oli pikem viibimiskeeld vajalik, et anda aega olukorra maha rahunemiseks, aga veel enam, et kannatanul oleks võimalik pöörduda ohvriabisse. „Ja kuigi me ei tea, kui paljud päriselt tuge otsivad, siis statistika näitab, et enamikel juhtudel, kus on määratud maksimaalne viibimiskeeld, ei ole enam vägivald kordunud. Vägivaldsest suhtest lahkumine on tingimata väga raske. Samas annab see statistika veidi lootust, et viibimiskeeld aitab vähendada korduvvägivalda ning annab kannatanutele võimaluse abi leida ja oma edasisi samme planeerida,“ sõnas Mäe.

„Need 32 juhtumit näitavad, et 72tunnist viibimiskeeldu oli päriselt vaja. Kui me selle muudatuse tegime, oli eesmärk väga lihtne – politseil peab olema võimalus kaitsta vägivalla ohvrit ka siis, kui on oht vägivalla kordumiseks. Iga sellise juhtumi taga on inimene, kellele need 72 tundi annavad turvatunde ja võimaluse rahulikult oma järgmised sammud läbi mõelda. Ühe seadusemuudatusega lähisuhtevägivalla probleem muidugi ei kao, aga statistika kinnitab, et astusime ohvrite kaitseks vajaliku sammu,“ ütles siseminister Igor Taro.

Viibimiskeeld on ajutine meede, mis kohustab vägivalla toime pannud inimesel sündmuskohalt lahkuda ning keelab tal sinna teatud aja jooksul naasta. Viibimiskeelu eesmärk on anda kannatanutele parem kaitse olukordades, kus on oht vägivalla kordumiseks või eskaleerumiseks.

Enamik juhtumeid, kus 72tunnist viibimiskeeldu rakendati, olid seotud endiste või praeguste paarisuhetega. Eestis registreeriti eelmisel aastal ligi 9600 lähisuhtevägivalla juhtumit. Politsei rakendab igal aastal viibimiskeeldu ligikaudu 500 lähisuhtevägivalla juhtumi puhul.