Sellise järelduseni jõudsid Tšiili Ülikooli teadlased, kes uurisid magusainete pikaajalist mõju näriliste peal. Nad jagasid 47 hiirt kolme rühma ja andsid neile kas puhast vett või inimese tavapärasele tarbimisele vastavas koguses sukraloosi või steviat. Seejärel jälgisid teadlased lisaks algsetele loomadele veel kahte järgnevat põlvkonda, kellele anti joogiks vaid tavalist vett.

Selgus, et magusainete mõjul kahanes soolebakterite kooslustes kasulike lühikese ahelaga rasvhapete hulk. Kõige olulisemana ilmnes aga uuringust, et kahe magusaine toime oli erinev ning sukraloosi mõju osutus steviast tugevamaks ja püsivamaks. 

Sukraloosi rühma järeltulijate puhul olid geenide muutused märgatavad lausa kaks põlvkonda hiljem. Samuti esines sukraloosi tarbinud hiirte esimese ja teise põlvkonna isastel isenditel häireid veresuhkru taseme reguleerimisel. Stevia mõju ei kandunud aga geenidele üle ühe põlvkonna edasi.

Kuidas see aga võimalik on? Selgub, et magusained häirivad soolebakterite tavapärast elutegevust, mistõttu toodavad mikroobid vähem keha jaoks olulisi rasvhappeid. Kuna need ühendid osalevad muuhulgas geenide reguleerimises, viibki nende vähesus epigeneetiliste ehk geenide aktiivsust mõjutavate muutusteni, mis kanduvad vanematelt edasi ka lastele.

Teadlaste sõnul näitavad leitud muutused varajasi bioloogilisi ohumärke ainevahetuse ja põletikuliste protsesside reguleerimisel, ehkki hiirte peal tehtud katsed ei tõesta, et magusained põhjustaksid samu protsesse ka inimestel. 

Tulemused on avaldatud ajakirjas Frontiers in Nutrition.

Teadusuudised on Vikerraadios eetris esmaspäevast reedeni ca kell 8.35 ja laupäeval ca kell 8.25.