Munarakudoonorite kogemused kõiguvad peaaegu märkamatust taastumisest kuni harvaesineva hüperstimulatsioonini. Karmen kirjeldab, kuidas hormoonravi lõpuks tundus, nagu oleks tal „viinamarjakobarad kõhus“, ning pärast protseduuri vaevasid teda mitu päeva tugevad valud ja hiljem ajutiselt ka tavapärasest tugevam higistamine. Liis ja Lenna kogesid teisel loovutuskorral hüperstimulatsiooni, mis tõi kaasa valu, liikumispiirangud ja pikema taastumise.

Enne loovutamiseni jõudmist läbivad doonorid põhjaliku tervise- ja geeniuuringute sõela ning kõigist soovijatest sobib doonoriks vaid väike osa. Next Fertility Nordicu tegevjuhi Karin Rosensteini sõnul osutus mullu sobivaks seitse protsenti pöördunutest. Samal ajal erineb protsessi pikkus kliinikuti: kui Karmenil kulus esimesest vastuvõtust kogumiseni mitu kuud, siis Liisil vähem kui kuu.

Kuigi lood pole ühesugused, ei kahetse ükski Õhtulehega rääkinud neljast naisest doonoriks hakkamist. Eestis ei ole seadusega paika pandud, mitu korda võib munarakke loovutada, kuid erialaseltsi soovitus on kuni kuus korda. Korduvate doonorluste jälgimist peaks parandama 2027. aastaks valmiv viljatusravi riiklik register, mis võimaldaks kliinikuteüleselt näha, mitu korda üks naine on doonor olnud.