EKRE presidendikandidaadi Mart HelmeEesti Konservatiivne Rahvaerakond More sõnul tuleb Eestis presidendi valimiste korda kindlasti muuta – presidenti peaks valima rahvas. Eelmistele presidentidele on tal mõndagi ette heita.
Mart HelmeEesti Konservatiivne Rahvaerakond More: „Valimiskorra muutmiseks on vaja lahti võtta põhiseadus ja viia sellesse vastavad muudatused. Selles pole midagi mõistusevastaselt keerulist, alles hiljuti tegime riigikogus seda seoses hallipassiliste valimisõigusega.
Kuni meil presidenti sobingu korras määratakse, ei ole tal ei autoriteeti ega poliitilist sõltumatust, et täiel määral täita neid ülesandeid, mida ta täitma peaks.“
Eelmise aasta novembris pehmendas president Karis Kasahstanis riigivisiidi ajal Eesti Kasahstani saadiku soovitusel välisministeeriumi poolt ettevalmistatud kõnes kriitikat Venemaa aadressil. See tõi kaasa pinged välisministeeriumiga. Kuidas oleksite teie presidendina selles olukorras käitunud?
President ei saa olla ametnike hüpiknukk. President on riigipea, keda ametnikud abistavad. Olin 1994. aastal koos president Lennart Meriga Moskvas Kremlis, kus kirjutati alla vene vägede lahkumise lepingud ja kui Meri oleks hakanud sisepoliitiliste intriigide ja parteipoliitika vastuolude tõttu kätt väristama, oleks see lõppenud meile tõsiste komplikatsioonidega.
Ma olen välispoliitikas üsna kodus ja võin öelda, et Karis ei teinud Kasahstanis mitte midagi lubamatut, kui otsustas võõrustajamaa presidenti mitte provotseerida ja ebamugavasse positsiooni panna.
President Kersti Kaljulaid lahkus valitsuse vannutamisel riigikogu saalist, sel ajal, kui EKRE väliskaubandus- ja IT-minister Marti Kuusik andis ametivande. Põhjuseks olid meedias tõstatatud lähisuhtevägivalla süüdistused Kuusiku vastu. Kuidas Teie oleks presidendina samas olukorras käitunud?
Inimeste tühistamine meedia abil on saanud Eestis omaette poliitiliseks spordialaks. Ma lähtuks ikkagi sellest, mis on kirjas meie põhiseaduses: keegi pole süüdi enne, kui ta on süüdi mõistetud kohtus. Teatavasti mõisteti Marti Kuusik kohtus õigeks. Nagu ka enamik teisi meedia pool tühistada püütuid (ei hakka nimesid siinkohal nimetama).
Antud kontekstis ei lasu süü siiski ainult juhuse tahtel kõrgesse ametisse sattunud poliitilistel aktivistidel, vaid ka ajakirjanikel, kes peaksid endalt küsima, kui eetiline on seesuguses ilmselges poliitilises ärapanemises osalemine.
2019. a aprillis käis president Kersti Kaljulaid Moskvas Eesti saatkonda taasavamas ja saavutas lisaks ka kohtumise Vladimir Putiniga Kremlis, kus ta kutsus teda Tartusse VIII soome-ugri rahvaste maailmakongressile. Kohtumine ja ettepanek oli suuresti presidendi enda initsiatiiv. Kas teie oleks toona teinud sama diplomaatilise algatuse?
Kersti Kaljulaid käitus antud juhul täiesti ebaprofessionaalselt, kuna ettepanekud visiitideks lepitakse eelnevalt diplomaatide tasemel kokku. See tähendab, kui on ette teada, et ettepanekut vastu ei võeta, siis seda ka ei tehta. Oli päevaselge tookord ja on päevaselge ka praegu, et Venemaa kõrgemal tasemel visiite Eestisse tegema ei hakka. Taolise lunimisega alandame üksnes iseennast.
Reformierakonna rahastamisskandaali nn Silvergate ajal 2012. aastal survestas president Toomas Hendrik Ilves peaminister Andrus Ansipit välja vahetama skandaali peasüüdlast justiitsminister Kristen Michalit? Kuigi presidendil ei ole konstitutsioonilist õigust sekkuda valitsuse koosseisu, kas peaksite mõeldavaks presidendina kasutada oma sümboolset võimu, et nõuda mõne ministri väljavahetamist või valitsuse tagasiastumist, kui olukord teie hinnangul seda nõuab?
Presidendil on poliitiliste kriiside puhul moraalne kohustus protsessi sekkuda. Pole mõeldav, et riigipea istub Kadriorus ja laiutab üksnes käsi – ma ei saa midagi teha.
Meenutame, kuidas Lennart Meri
More 1995. aastal sekkus nn. lindiskandaali. Formaalselt poleks ta seda tohtinud, aga Lennartil oli autoriteet ja ta tegi, mida pidas õigeks ja vajalikuks.
Samas meenutame, kuidas Alar Karis lasi Kaja Kallasel pärast Keskerakonna valitsusest välja viskamist 2022. aastal üksinda valitseda, nõudmata, et Kallas pärast valitsuse lagunemist tagasi astuks ja uue valitsuse moodustamiseks mandaati taotleks. See oli presidendi pädevuse selge hülgamine ja põhiseaduses sätestatu rikkumine ning demonstreeris kujukalt, kuidas Reformierakonna ja teiste liberaalide häältega paika pandud president leivaisa kätt hammustama ei hakka.
Seega: president saab ja president peab, aga selleks peab presidendil olema autoriteet ja selgroog.
2006. aastal puhkes nn Kadriorgia skandaal, kus president Arnold Rüütli lapselapsed korraldasid presidendi residentsis pidusid, mis läksid kontrolli alt välja. Presidendipaar vabandas ja lisas selgituses, et nad on «alati lubanud lapselastel oma koolikaaslasi ja sõpru külla kutsuda ning sellest polnud kunagi probleeme tekkinud». Kui rangelt peaks president piirama oma lähedaste elu, et vältida sarnaseid skandaale?
Sõltub sellest, mis vanuses on lähedased. Pole mõeldav, et täiskasvanud laste puhul neile mingeid piiranguid kehtestama hakatakse, välja arvatud juhul, kui see on vajalik julgeoleku tagamiseks.
Kooliealiste puhul tuleb lähtuda aga põhimõttest „seisus kohustab”, mis tähendab nii kontrolli kui isiklikku eeskuju.
1994. aasta juulis kutsus Venemaa president Boriss Jeltsin
More lühikese etteteatamisega president Lennart Meri More Moskvasse sõlmima lepinguid Vene vägede väljaviimiseks Eestist. Kuigi rahvusvaheliste lepingute sõlmimine on valitsuse pädevuses, sõlmis lepingu Meri ja ilma valitsuse mandaadita. Kuidas oleksite teie Eesti presidendina toona selles olukorras käitunud?
Täpselt nii, nagu Lennart Meri More seda tegi. Ma olin vene vägede Eestist väljaviimise läbirääkimiste delegatsiooni liige ja tean väga hästi, et tegemist oli korraks avanenud võimaluste aknaga, mida ei tohtinud kasutamata jätta. Selle akna avasid meile ameeriklased ja kui me oleksime sisepoliitilise kukepoksiga selle maha maganud, oleks nad solvunult üksnes käsi laiutanud ja öelnud: see oli teie otsus, vaadake nüüd ise, kuidas edasi.
Välispoliitikas peab olema absoluutne kuulmine ja võime must-valge kõrval pooltoone näha. Meril on meie senistest presidentidest olnud ainsana see võime.
1939. a. nõudis Stalini Venemaa Eestilt lepingut Nõukogude sõjaväebaase rajamiseks Eestis ähvardades sõjalise sissetungiga. President Konstantin Päts
More otsustas survele järgi anda ning sõlmis ja ratifitseeris lepingu ise, kuigi oleks võinud selle saata ka riigikogule otsustamiseks. Kuidas oleksite teie presidendina selles olukorras käitunud?
Tänast ja sõjaeelset Eesti Vabariiki pole päriselt võimalik võrrelda, poliitilised süsteemid ja rahvusvaheline olukord on selleks liiga erinevad, kuid olen alati olnud seda meelt et võitluseta alistumise eest 1939. aastal oleme hiljem maksnud mitmekordselt rängemat hinda.
See alistumine kummitab meid moraalses plaanis tegelikult ju tänaseni.
Eesti vabariik oli 1920ndatel väga demokraatlike põhimõtetega, rahvaalgatuse teel oli võimalik seadusi algatada ja vastu võtta, ning ka erakorralisi valimisi esile kutsuda. See põhjustas poliitilist ebastabiilsust, mille vältimiseks muutis Eesti Põhiseaduse Assamblee 1991. aasta põhiseadusega rahvaalgatuse võimatuks ja erakorraliste valimiste esilekutsumise väga keeruliseks. Kas oleks põhjust nendes küsimustes põhiseadust muuta?
Poliitilise stabiilsuse tagamiseks on ikkagi mitmeid eri võimalusi, sealhulgas teistsugune valimissüsteem kui see, mis kehtib Eesti praegu. Rahvaalgatus ja referendumid oleks aga ilmselgelt viis, kuidas hoida rahvas poliitikasse kaasatuna ja vältida või vähemalt vähendada seda võõrandumist, mis on tekkinud praeguse poliitilise süsteemi tingimustes.
Ma ei näe midagi traagilist ka selles, kui meil oleks aeg-ajal erakorralised valimised. Kui võtame kasvõi tänase olukorra, kus riigikogu koosseis ilmselgelt ei vasta kolm ja pool aastat tagasi vormistunud poliitilistele vahekordadele, siis oleks juba vähemalt aasta tagasi toimunud erakorralised valimised kahtlemata õhku puhastanud ja rahva moraalile positiivselt mõjunud.
Märkus:
Küsimused on esitanud Postimees, kes jättis intervjuu siiski avaldamata.
Related Posts
