Konstantin Päts

Konstantin Päts (10. veebruar (vkj) / 22. veebruar 1874 – 18. jaanuar 1956) oli Eesti riigitegelane, jurist ja ajakirjanik. Ta oli Eestimaa Päästekomitee liige, Eesti Ajutise Valitsuse juht, mitmekordne riigivanem, peaminister riigivanema ülesannetes, riigihoidja ning Eesti Vabariigi esimene president.[1][2]

Päts kuulus Asutavasse Kogusse ja Riigikogu I–V koosseisu. Ta juhtis Eesti valitsust Vabadussõja alguses ning oli 1920. ja 1930. aastatel üks mõjukamaid Eesti poliitikuid.[1][3]

12. märtsil 1934 kehtestas Päts üleriigilise kaitseseisukorra ja nimetas Johan Laidoneri Kaitseväe ülemjuhatajaks. Selle järel lükati edasi riigivanema ja Riigikogu valimised ning algas autoritaarse valitsemise periood, mida nimetatakse vaikivaks ajastuks.[2][4]

Pärast Eesti okupeerimist Nõukogude Liidu poolt 1940. aasta suvel allkirjastas Päts Johannes Vares-Barbaruse valitsuse ametissemääramise ja mitu uue võimu dekreeti. 30. juulil 1940 küüditasid Nõukogude võimud Pätsi koos perega Nõukogude Liitu. Päts suri 1956. aastal Buraševo psühhiaatriahaiglas. Tema säilmed maeti 1990. aastal ümber Metsakalmistule.[1][4]

Hinnangud Konstantin Pätsi rollile Eesti ajaloos on olnud poleemilised. Teda on väärtustatud Eesti riikluse ühe rajajana, Päästekomitee liikmena, Ajutise Valitsuse juhina ning Vabadussõja algusperioodi valitsusjuhina,[3][4] kuid teised on kritiseerinud teda 1934. aasta riigipöörde, autoritaarse valitsemise ja 1939.–1940. aasta Nõukogude Liiduga seotud välispoliitiliste otsuste eest.[5]

Lapsepõlv ja päritolu

Noor Konstantin Päts (paremal), tema õde, isa Jakob, ema Olga ja vennad (taga)

Konstantin Päts sündis meetrikakirje järgi 10. veebruaril vana kalendri järgi ehk 22. veebruaril 1874 uue kalendri järgi Pärnumaal Tahkuranna vallas Tahku külas maaomanik Jakob Pätsi (1848–1909) ja Olga Pätsi, sündinud Tumanova, teise lapsena.[6][7] Hilisemates teatmeteostes ja ametlikes elulookirjeldustes on Pätsi sünnikuupäevana sageli kasutatud 23. veebruari 1874.[1][8]

Pätside perekond oli õigeusklik. Konstantinil oli neli venda – Nikolai, Peeter, Paul ja Voldemar – ning õde oli Marianne, kelle hilisem abikaasa oli õigusteadlane ja poliitik Mihkel Pung.[1].[1][3] Tema isa Jakob Päts oli pärit Holstre kandist ning ema Olga Päts oli sündinud Tumanova nime all.[9]

Pätsi isa pidas Tahkurannas talu ning perekond kuulus kohaliku õigeusu koguduse liikmete hulka. 19. sajandi teisel poolel oli õigeusku minek Lõuna- ja Lääne-Eestis seotud nii usuliste kui ka sotsiaalsete teguritega, sealhulgas lootusega parandada talurahva majanduslikku olukorda. Pätsi lapsepõlve keskkond ühendas talupojatausta, õigeusu kirikliku kultuuri ja hariduse tähtsustamise.[9]

Haridus

Pätsi haridustee algas Tahkuranna apostliku õigeusu kihelkonnakoolis. Seejärel õppis ta Raeküla Nikolai koolis ja Riia Vaimulikus Seminaris.[3][10] Seminari jättis Päts pooleli ning jätkas õpinguid Pärnu Meesgümnaasiumis.[4]

Aastatel 1894–1898 õppis Päts Tartu Ülikooli õigusteaduskonnas, mille lõpetas cand. jur. kraadiga.[1][8] Õigusharidus mõjutas tema hilisemat poliitilist tegevust, eriti tema huvi omavalitsuse, riigikorralduse ja põhiseaduslike küsimuste vastu.[9]

Pärast ülikooli lõpetamist teenis Päts 1898–1899 Pihkvas Venemaa keisririigi sõjaväes ja lõpetas jalaväe nooremohvitseride kursused.[1][4] Sõjaväeteenistusest sai ta lipniku auastme.[1]

Ajakirjanik ja omavalitsustegelane

1900. aastal asus Päts tööle Tallinnas Jaan Poska büroos vandeadvokaadi abina.[1] Aastatel 1901–1905 andis ta välja ja toimetas ajalehte Teataja.[1][4] Teataja ümber koondus Tallinnas eestlastest haritlasi ja ettevõtjaid, kes pooldasid eestlaste osalemist omavalitsuses ning püüdsid vähendada baltisaksa eliidi mõju linna juhtimises.[9]

1901. aastal sai Pätsist Jalgrattasõitjate Seltsi „Kalev” asutajaliige ja esimene aseesimees.[9] Seltsil oli lisaks spordilisele tegevusele tähtsus ka eestlaste organiseerumisel Tallinnas.[9]

Päts abiellus 1902. aastal Wilhelma Ida Emilie Peediga, keda hüüti Helmaks.[8] Neil oli kaks poega: Leo Päts ja Viktor Päts.[8] Helma Päts haigestus tuberkuloosi ja suri 1910. aastal Šveitsis.[8]

Konstantin ja Helma Päts, sündinud Peedi, abiellusid 1902. aastal
Konstantin Päts 1917. aastal Venemaa jalaväe nooremohvitseri vormiriietuses

1904. aasta Tallinna linnavolikogu valimistel valiti Päts linnavolikokku. 1905. aastal oli ta Tallinna linnanõunik ja abilinnapea.[1][4] Samal ajal kuulus ta eestlaste ja venelaste valimisliidu organiseerijate hulka, mis saavutas valimistel edu baltisaksa poliitilise mõju vastu.[9]

Päts toetas omavalitsusreformi ning käsitles linna- ja maaomavalitsust kui eesti ühiskonna poliitilise kasvamise vahendit.[9] Tema varasem poliitiline tegevus oli seotud ajakirjanduse, omavalitsuse ja rahvusliku organiseerumisega, mitte parlamendierakonnaga, sest Vene keisririigis puudus Eestis autonoomne rahvuslik parlamentaarne poliitika.[4]

1905. aasta revolutsioon, pagulus ja vangistus

1905. aasta revolutsiooni ajal toetas Päts omavalitsusreformi ja oli seotud Teatajas avaldatud poliitiliste seisukohavõttudega. Pärast revolutsioonisündmusi pidi ta Eestist põgenema ning viibis aastatel 1905–1906 pagulasena Šveitsis ja aastatel 1906–1909 Soomes.[1][4] Tagaselja mõisteti Päts 1905. aasta sündmuste järel surma.[1]

1905. aastal põgenesid Eestist ka Voldemar Päts, Jaan Teemant, Peeter Speek, Otto Strandman, Karl Ast, Mihkel Martna ja teised. Päts peatus mõnda aega Weissensteini mõisas Berni lähedal Šveitsis ja siirdus 1906. aastal Soome, kus elas Ivan Mikuri nime all.[9] Soomes kirjutas ta omavalitsus- ja agraarküsimustest ning tegi kaastööd ajalehtedele.[9]

Pätsi algatusel asutati 1907–1908 Peterburis kirjastusühing Ühiselu, mis hakkas välja andma ajalehte Peterburi Teataja.[1] 1908. aastal ilmus Pätsi tõlkes Francis Lieberi raamat „Rahvavabadus ja omavalitsus”.[11] Lieberi käsitlus omavalitsusest ja kodanikuvabadustest mõjutas Pätsi hilisemaid poliitilisi vaateid, eriti tema arusaama riigi, omavalitsuse ja ühiskondliku korra seostest.[11]

1909. aastal naasis Päts Eestisse. Ta ilmus Tallinna ringkonnakohtu uurija ette ja vabastati kautsjoni vastu.[9] 1910. aasta veebruaris mõisteti ta Peterburi kohtupalati väljasõiduistungil Tallinnas üheks aastaks kindlusvangistusse. Hiljem muudeti karistus üheksakuuliseks üksikvangistuseks, mille ta kandis aastatel 1910–1911 Krestõ vanglas Peterburis.[1][4] Pärast vabanemist töötas Päts ajalehe Tallinna Teataja toimetajana.[1]

Esimene maailmasõda ja Eesti autonoomia

Aastatel 1911–1916 oli Päts ajalehe Tallinna Teataja toimetaja.[1] 1916. aastal mobiliseeriti ta reservkohuslasena Vene sõjaväkke ning ta teenis Tallinnas Peeter Suure Merekindluses.[4]

1917. aasta Veebruarirevolutsiooni järel oli Päts Tallinna linnamiilitsa ülem ning osales Eesti autonoomia ja rahvusväeosade loomisega seotud tegevuses.[4] Ta oli Eesti Sõjaväelaste Ülemkomitee esimees ja kuulus Eesti Maapäeva koosseisu.[1][4] 1917. aastal valiti Päts Eesti Maavalitsuse esimeheks.[1]

Eesti autonoomia kava toetus 1917. aastal Venemaa Ajutise Valitsuse otsusele ühendada eestlaste asualad üheks haldusüksuseks. Päts oli üks nendest eesti poliitikutest, kes sidus autonoomia küsimuse rahvusliku omavalitsuse, rahvusväeosade ja hilisema riikliku iseseisvuse võimalusega.[4]

Pärast bolševike riigipööret oli Päts lühikest aega vangis. Pärast vabanemist varjas ta end ning osales aruteludes Eesti iseseisvuse väljakuulutamise võimaluste üle.[4]

Eesti rahvusväeosad ja sõjaline korraldus

1917. aastal osales Päts Eesti rahvusväeosade loomisega seotud tegevuses. Ta oli Eesti Sõjaväelaste Ülemkomitee esimees ning toetas eestlastest sõjaväelaste koondamist rahvuslikesse üksustesse. Rahvusväeosade loomine oli oluline samm Eesti poliitilise autonoomia ja hilisema iseseisvuse kindlustamisel, sest see andis eestlastele sõjalise organiseerumise kogemuse ja oma ohvitserkonna.[4]

Pätsi roll 1917. aasta sõjalises organiseerumises oli poliitiline ja korralduslik. Ta ei olnud kutseline sõjaväejuht, kuid oli seotud rahvusväeosade poliitilise kaitsmisega ja nende tegevuse ühendamisega Eesti autonoomia taotlusega.[4]

Eesti iseseisvuse väljakuulutamine ja Vabadussõda

19. veebruaril 1918 moodustati Eestimaa Päästekomitee, mille liikmeteks said Konstantin Päts, Konstantin Konik ja Jüri Vilms.[2][4] Päästekomitee juhtis Eesti iseseisvuse väljakuulutamist ja esimese Ajutise Valitsuse moodustamist.[2] Päts kuulus Ajutisse Valitsusse ministrite nõukogu esimehe ja siseministrina.[2]

Saksa okupatsiooni ajal toetas Päts passiivset vastupanu, pidas sidet Eesti esindajatega välismaal ja avaldas vastuseisu Balti Hertsogiriigi kavale.[4] Saksa okupatsioonivõimud arreteerisid ta 1918. aastal ja ta viibis juunist novembrini 1918 vangistuses.[1][4]

Pärast Saksamaa Novembrirevolutsiooni ja okupatsioonivõimu lõppu naasis Päts Eestisse. 27. novembril 1918 kinnitas Maanõukogu uue valitsuse, mille eesotsas oli Päts pea- ja sõjaministrina.[4] Üks päev hiljem algas Eesti Vabadussõda. Ajutise Valitsuse juhina osales Päts sõjalise vastupanu alustamise, sõjaväe organiseerimise ja välisabi hankimise otsustes.[4][3]

Vabadussõja alguskuudel oli Eesti riigi olukord ebakindel: noor riik pidi samaaegselt looma valitsusasutusi, moodustama sõjaväge ja otsima välisabi. Ajaloomuuseumi käsitluses on Pätsi rolli selles ajajärgus kirjeldatud kui Ajutise Valitsuse juhi rolli, kes seisis relvastatud vastupanu alustamise taga.[3]

1919. aasta kevadel, pärast Asutava Kogu valimisi, jäi Päts valitsusest kõrvale. Asutava Kogu poliitiline ülekaal läks vasak- ja keskparteidele, Päts ning tema toetajad jäid opositsiooni.[4]

Poliitik Eesti Vabariigis

Päts kuulus Asutavasse Kogusse Eesti Maarahva Liidu nimekirjas ning hiljem I, II, III, IV ja V Riigikogu koosseisu Põllumeeste Kogude poliitikuna.[1][4]

Päts oli riigivanem viiel ametiajal: 25. jaanuarist 1921 kuni 21. novembrini 1922, 2. augustist 1923 kuni 26. märtsini 1924, 12. veebruarist 1931 kuni 19. veebruarini 1932, 1. novembrist 1932 kuni 18. maini 1933 ning 21. oktoobrist 1933 kuni 24. jaanuarini 1934.[2] Aastatel 1922–1923 oli ta I Riigikogu esimees.[1]

Pätsi poliitiline toetuspind oli eeskätt maaomanike, põllumeeste ja konservatiivsemate rahvuslike ringkondade hulgas. Tema poliitikat iseloomustas omavalitsuse, eraomandi, põllumajanduse ning tugeva riikliku täitevvõimu rõhutamine.[4][5]

Alates 1920. aastatest toetas Päts tugevama täitevvõimu ja presidendi institutsiooni loomist. Põllumeeste Kogud esitasid tema algatusel 1926. ja 1929. aastal Riigikogus põhiseaduse muutmise eelnõusid ning osalesid põhiseaduse muutmise kampaaniates 1932. ja 1933. aastal.[4]

Pätsi valitsusperioodid 1920. ja 1930. aastatel olid seotud majandus-, põllumajandus- ja riigikorralduslike küsimustega. Tema juhitud valitsuste tegevus jäi sageli koalitsioonipoliitika, erakondadevaheliste vastuolude ja majanduslike pingete raamidesse.[12]

Majanduslik ja ühiskondlik tegevus

Päts tegutses ka majanduses ja ühiskondlikes organisatsioonides. Ta oli aastatel 1919–1933 kindlustusseltsi Eesti Lloyd esimees, vaheaegadega, mil ta oli valitsuse liige.[1] Aastatel 1920–1921 ja 1925–1931 oli ta Tallinna Börsikomitee esimees ning tegutses Eesti-Vene Kaubandusekojas.[4]

Päts oli seotud Harju Pangaga. Harju Panga pankroti järel taotles ta panga likvideerimiskomisjonilt kahjude hüvitamist 700 000 marga suuruses.[13] Tema majandustegevust ja suhteid Nõukogude Liiduga on käsitlenud muu hulgas Magnus Ilmjärv, Jaak Valge, Toomas Karjahärm ja Ago Pajur.[5]

Päts oli aastatel 1925–1929 Kaubandus-Tööstuskoja nõukogu esimees ja aastast 1935 aunõunik.[1] Ta osales Põllutöökoja loomises ning oli Põllutöökoja esimese koosseisu ja põllumajandusliku seisukorra uurimise eritoimkonna liige.[1] Aastatel 1925–1936 oli ta Eesti-Soome-Ungari Liidu esimees ja aastast 1936 auesimees.[1] Aastatel 1927–1937 oli ta sihtasutuse Fenno-Ugria esimees.[1]

Päts oli ka klubi Centum esimees.[14] Tema osalemine majandus- ja seltsielus oli seotud arusaamaga, et riiklikku poliitikat, majandust ja ühiskondlikku organiseerumist tuleb käsitleda tervikuna.[12]

Suhted Soomega ja soome-ugri koostöö

Päts pidas Soomet Eesti jaoks oluliseks eeskujuks ja koostööpartneriks. Tema Soome-sidemed ulatusid tagasi 1905. aasta revolutsiooni järgsesse pagulusaega, mil ta elas Soomes Ivan Mikuri nime all ja tegi kaastööd ajalehtedele.[9]

1918. aastal arutati Eesti poliitikute seas Eesti ja Soome tihedama koostöö võimalusi. Pätsile on omistatud mõte Eesti ja Soome riiklikust liidust või personaalunioonist, kuid Soome poliitilised ringkonnad ei näidanud selle vastu piisavat huvi ning idee ei jõudnud praktilise lahenduseni.[4]

1922. aastal tegi Päts riigivanemana Eesti riigipea esimese ametliku visiidi Soome. Aastatel 1925–1936 oli ta Eesti-Soome-Ungari Liidu esimees ja seejärel auesimees. Tema soome-ugri huvi väljendus ka sihtasutuse Fenno-Ugria tegevuses, mille esimees ta oli aastatel 1927–1937.[1]

1923. aastal pakkus Päts Soome saatkonnale võimalust üürida ruumid talle kuulunud majas aadressil Kohtu 4, mille ta oli aasta varem ostnud Uexküllidelt.[15] Hiljem tegutses samas majas ka Ungari saatkond.[16]

1926. aastal tegi Päts Soomele ettepaneku maja ära osta. Soome riik ostis maja 30. novembril 1926 ning Päts jäi mõneks ajaks majja üürnikuna elama.[17] 1938. aastal kolis Päts elama Kadrioru lossi; Viktor Pätsi perekond elas Kohtu tänava majas 1940. aasta maini.[18]

Põhiseaduslikud vaidlused

1920. aasta põhiseadus lõi Eestis tugevalt parlamentaarse riigikorra, kus valitsus sõltus suurel määral Riigikogu enamusest. Päts kuulus nende poliitikute hulka, kes nägid sellises süsteemis ebastabiilsuse allikat ja pooldasid tugevamat täitevvõimu.[12]

1920. aastatel ja 1930. aastate alguses esitasid Põllumeeste Kogud põhiseaduse muutmise ettepanekuid, mis nägid ette riigipea institutsiooni tugevdamist. Pätsi poliitiline mõtlemine liikus järk-järgult suunas, kus presidendil või tugeval riigivanemal pidi olema suurem roll valitsuse moodustamisel ja poliitilise kriisi lahendamisel.[4]

1933. aastal rahvahääletusel vastu võetud põhiseaduse muudatused lõid tugeva riigivanema institutsiooni. Need muudatused olid algselt seotud vabadussõjalaste poliitilise tõusuga, kuid 1934. aasta märtsis kasutas Päts uut põhiseaduslikku olukorda kaitseseisukorra kehtestamiseks ja valimiste edasilükkamiseks.[2][4]

1934. aasta riigipööre ja autoritaarne valitsemine

24. jaanuaril 1934 hakkas kehtima 1933. aastal rahvahääletusel vastu võetud põhiseaduse muutmise seadus ning Pätsist sai peaminister riigivanema ülesannetes.[2] 1934. aastal toimuma pidanud riigivanema valimistel seati üles ka Pätsi kandidatuur, mille toetuseks koguti 18 501 allkirja.[19] Tema kandidatuur seati Viljandi- ja Pärnumaal üles ka VI Riigikogu valimistel.[20]

12. märtsil 1934 kehtestas Päts riigivanema otsusega nr 173 kuueks kuuks üleriigilise kaitseseisukorra ja nimetas Johan Laidoneri Kaitseväe ülemjuhatajaks.[2] Kaitseseisukorra ajal Riigikogu ja riigivanema valimisi ei korraldatud ning Päts täitis peaministrina riigivanema ülesandeid.[2] Seda perioodi nimetatakse vaikivaks ajastuks.[21]

1935. aastal peatati erakondade tegevus ja poliitiline elu suunati riigi toetatud organisatsioonide kaudu. Pätsi, Laidoneri ja Kaarel Eenpalu juhtimisel suurenes riigi roll ühiskonna ja majanduse korraldamisel, piirati poliitilisi õigusi ja rakendati tsensuuri.[4]

1934. aasta järel kujundati ametlik poliitiline ideoloogia, mis rõhutas rahvuslikku ühtsust, ühiskonna korporatiivset korraldust, kutsealaseid kodasid ja tugevat täitevvõimu. Valitsus toetas Isamaaliidu tegevust ning riiklikku propagandat kasutati uue riigikorra selgitamiseks.[12]

1937. aastal võeti vastu uus põhiseadus ja üleminekuaja seadus. 3. septembrist 1937 kuni 24. aprillini 1938 kandis Päts riigihoidja ametinimetust.[2] 24. aprillil 1938 sai temast Eesti Vabariigi president.[1][2]

1934. aastal kavandasid Rudolf Reha, Martin Sepp ja Joosep Meibaum Pätsi atentaati.[22]

Vaikiva ajastu riiklik korraldus

1934. aasta riigipöörde järel kujunes Eestis autoritaarne valitsemiskord. Poliitiline opositsioon ja erakondlik tegevus suruti kõrvale, ajakirjandust kontrolliti ning avalik poliitiline konkurents vähenes. 1935. aastal peatati erakondade tegevus ning valitsus toetas uue riigimeelse poliitilise organisatsiooni, Isamaaliidu, kujundamist.[4][12]

Vaikiva ajastu ametlik poliitiline ideoloogia rõhutas rahvuslikku ühtsust, sotsiaalset rahu ja korporatiivset ühiskonnakorraldust. Kutsealased kojad pidid esindama eri ühiskonnarühmi ja vähendama parteipoliitika rolli. Selle süsteemi kaudu püüti asendada erakondlikku konkurentsi riigi poolt juhitud kutse- ja esindusorganisatsioonidega.[12]

Pätsi valitsemisajal loodi või tugevdati mitut kutsealast ja ühiskondlikku institutsiooni. Riiklikus kõnepruugis rõhutati rahvusterviklust ja rahvuslikku kasvatust. Samal ajal piirati poliitilisi vabadusi, opositsiooni tegevust ja ajakirjanduse sõltumatust.[12]

1930. aastate teisel poolel paranes Eesti majanduslik olukord võrreldes suure majanduskriisi aastatega. Riik sekkus majandusse aktiivsemalt ning rõhutas põllumajanduse, taristu ja kodumaise tootmise arendamist. Pätsi valitsemisaja ametlik ideoloogia sidus majanduspoliitika rahvusliku enesekindluse ja ühiskondliku korrastamisega.[12]

1930. aastate lõpus rajati Harkusse töölaager, kuhu paigutati inimesi, keda ametlikult käsitleti ühiskonnale ohtlike või asotsiaalsete isikutena. Sellised meetmed sobitusid vaikiva ajastu laiemasse ühiskonnakorralduslikku mõttesse, mille järgi riik pidi aktiivselt sekkuma avaliku korra, tööharjumuse ja sotsiaalse distsipliini kujundamisse.[12] Töölaagri loomist on hiljem käsitletud ühe näitena Pätsi autoritaarse riigikorra sotsiaalsest kontrollist. See ei olnud üksnes kriminaalpoliitiline meede, vaid väljendas ka tollast arusaama, et riik võib ühiskondliku korra nimel piirata teatud rühmade vabadusi.[12]

Presidendina

1938. aasta põhiseaduse järgi oli Eesti Vabariigi riigipea Vabariigi President.[2] Päts valiti presidendiks 1938. aastal ja astus ametisse 24. aprillil 1938.[1][2]

Presidendi ametiajal jätkus kaitseseisukord ning poliitiline süsteem püsis valitsusmeelsete organisatsioonide ja presidendi tugeva rolli ümber koondatuna.[12] 1938. aasta Riigivolikogu valimistel osalesid ka opositsiooni kandidaadid, kuid poliitiline konkurents toimus piiratud tingimustes.[12]

Pätsi presidendiajal kujundati Eesti riiklikku sümboolikat ja avalikku rituaali tugevama riigipea institutsiooni ümber. Presidenti kujutati ametlikus propagandas riigi ühtsuse ja stabiilsuse kandjana, kuid tema võim tugines endiselt 1934. aastast kujunenud piiratud poliitilisele korrale.[12]

1939. aasta valikud ja baaside leping

Pärast Molotovi-Ribbentropi pakti sõlmimist 1939. aasta augustis ja Teise maailmasõja puhkemist sattus Eesti Nõukogude Liidu tugeva surve alla. 28. septembril 1939 sõlmis Eesti Nõukogude Liiduga vastastikuse abistamise lepingu ehk Baaside lepingu, mis lubas Nõukogude vägedel rajada Eestisse sõjaväebaase.[4]

Eesti riigijuhid põhjendasid lepingu sõlmimist sooviga vältida vahetut sõjalist konflikti Nõukogude Liiduga. Hilisemates hinnangutes on vaieldud, kas relvastatud vastupanu oleks olnud võimalik või mõttekas ning milline oli Pätsi, Laidoneri ja valitsuse vastutus Eesti riikliku iseseisvuse kaotamise eel.[5]

Ajaloolased on rõhutanud, et 1939.–1940. aasta otsuseid tuleb käsitleda nii rahvusvahelise olukorra, Eesti sõjalise võimekuse, diplomaatilise isolatsiooni kui ka autoritaarse riigikorra sisepoliitiliste tagajärgede kontekstis. Vaikiva ajastu tõttu oli poliitiline otsustamine koondunud kitsasse ringi ning ühiskonnal ja parlamendil puudus tegelik võimalus kriitilistes valikutes kaasa rääkida.[12]

1940. aasta okupatsioon

17. juunil 1940 okupeeris Nõukogude Liit Eesti Vabariigi.[2] Eesti riikliku järjepidevuse käsitluses loetakse Nõukogude surve all antud aktid õigustühiseks.[23]

21. juunil 1940 andis Päts allkirja Andrei Ždanovi surve all kokku pandud Johannes Vares-Barbaruse valitsuse ametissemääramisele ning allkirjastas järgneva kuu jooksul mitu uue võimu dekreeti.[4] Ta allkirjastas ka valimisseadust muutva dekreedi, mille alusel korraldati ennetähtaegsed valimised.[4] Pärast uue Riigivolikogu esimest istungit 21. juulil 1940 allkirjastas Päts lahkumiskäskkirja.[4]

1940. aasta juunis muutus Pätsi roll järjest formaalsemaks. Nõukogude eriesindaja Ždanovi surve all kujundati uus valitsus ning Päts allkirjastas selle ametissemääramise. 21. juunil 1940 toimusid Tallinnas Nõukogude võimu toetatud meeleavaldused ning Päts esines Kadriorus avalikkuse ees. Seda on käsitletud tema ühe viimase avaliku esinemisena enne sisulist võimult kõrvaldamist ja hilisemat küüditamist.[24]

Vangistus Nõukogude Liidus

30. juulil 1940 vahistati Päts oma Kloostrimetsa talus ja saadeti koos perega Nõukogude Liitu administratiivasumisele.[1][4]

Mälestustahvel Venemaal Ufas, kus Päts elas väljasaadetuna aastatel 1940–1941

9. augustist 1940 elas Päts koos perekonnaga Ufas selleks eraldatud korteris. Koos temaga olid väljasaadetuna Viktor Päts, Helgi Päts, Olga Tünder, Matti Päts ja Henn Päts. Päts pidi end regulaarselt registreerimas käima ning teda kuulati üle.[25]

Konstantin Päts ja tema poeg Viktor Päts arreteeriti pärast Saksamaa ja Nõukogude Liidu sõja algust 26. juunil 1941.[26] Pätsi süüdistati sidemetes Saksamaa diplomaatiliste ringkondadega, Saksamaa luure heaks tegutsemises ja Nõukogude Liidu vastases tegevuses.[26] 9. juulil 1941 esitati talle täpsustatud süüdistus § 58 4. ja 10. punkti alusel.[26]

1942. aastal saadeti Konstantin ja Viktor Päts Moskvasse. 1943. aastal uurimine peatati ning Päts viibis Kaasani vangla psühhiaatriahaiglas.[26] Pärast Viktor Pätsi surma 1952. aastal eraldati Konstantin Pätsi kriminaalasi Viktor Pätsi omast ja lõpetati.[26]

29. aprillil 1952 saadeti Päts NSV Liidu Riikliku Julgeoleku Ministeeriumi Erinõupidamise otsusega sundravile.[26] 1954. aasta detsembris viibis ta Jämejala vaimuhaiglas. Tema Eestis viibimine äratas tähelepanu ja tõi kaasa külastusi, mistõttu viidi ta Kalinini oblasti Buraševo psühhiaatriahaiglasse.[27] Päts suri 18. jaanuaril 1956 Buraševos.[1]


Surm ja ümbermatmine

1988. aastal otsisid endised KGB töötajad Henn Latt ja Valdur Timusk üles Pätsi haua Kalinini lähedal Buraševos, kus asus haigla, mille patsient Päts oli olnud. Nad kohtusid Pätsi viimase raviarsti Ksenija Gussevaga, kes kirjeldas matuseid ja näitas haua umbkaudset asukohta.[28]

Pärast seda sõitis Matti Päts koos Eesti Muinsuskaitse Seltsi esindajatega Buraševosse. 22. juunil 1990 kaevati säilmed üles ja tehti kindlaks, et need kuuluvad Konstantin Pätsile.[28] Pätsi säilmed maeti 21. oktoobril 1990 ümber Tallinna Metsakalmistule.[1][29]

Hinnangud ja pärand

Konstantin Pätsi roll Eesti ajaloos ja ühiskondlikus mälus on olnud vastuoluline ja leidnud erinevaid hinnanguid.

Rahvusarhiivi välja antud kaheköitelise poliitilise biograafia autorid Toomas Karjahärm ja Ago Pajur on rõhutanud, et Pätsi tuleb käsitleda vastuolulise ajaloolise isikuna, kelle tegevuses olid nii riigi rajamisega seotud teened kui ka autoritaarse valitsemise ja 1940. aasta kriisi varjuküljed.[5] Ajaloolises kirjanduses on Pätsi 1934. aasta tegevust nimetatud riigipöördeks ja sellele järgnenud perioodi autoritaarseks valitsemiseks.[4] Samal ajal on rõhutatud, et 1940. aasta sündmuste puhul tuleb arvestada Nõukogude Liidu sõjalist survet ja Eesti riigi rahvusvahelise olukorra järsku halvenemist.[12]

Pätsi toetajad tõstavad samas esile tema rolli Eesti iseseisvuse väljakuulutamisel, Ajutise Valitsuse juhtimisel, Vabadussõja alguse poliitilises korraldamises ja Eesti riigi institutsioonide rajamisel. Kriitikud rõhutavad 1934. aasta riigipööret, poliitiliste vabaduste piiramist ning asjaolu, et 1939.–1940. aasta otsused tehti kitsas võimuringis.[3][4][30]

Pätsi monumentide ja mälestusmärkide rajamine on tekitanud arutelusid selle üle, kuidas mälestada inimest, kes oli ühtaegu Eesti riigi rajaja ja autoritaarse korra kehtestaja. 2022. aastal Tallinnas avatud Konstantin Pätsi mälestusmärk „Riigipea” kujutab teda Eesti riigipeana, kuid avalikud arutelud näitasid, et tema rolli hindamine ei ole Eesti ühiskonnas üheselt lahendatud.[31]

Päts ja Jaan Tõnisson

Konstantin Pätsi poliitilist tegevust on sageli käsitletud kõrvuti Jaan Tõnissoni tegevusega. Mõlemad kuulusid 20. sajandi alguse mõjukamate eesti poliitikute hulka, kuid nende taust, poliitiline stiil ja toetajaskond erinesid. Tõnisson kujunes eeskätt Tartu rahvusliku liberaalse ja haritlaskeskse poliitilise suuna juhiks, Päts aga Tallinna-põhise praktilisema, omavalitsust ja majandusringkondi rõhutava poliitika esindajaks.[4][9]

Pätsi ja Tõnissoni vastasseis sai alguse juba 20. sajandi alguses ajakirjanduses ja omavalitsuspoliitikas. Pätsi ajaleht Teataja esindas Tallinna eestlaste poliitilist organiseerumist, Tõnissoni Postimees aga Tartu rahvusliku liikumise mõjukat suunda. Hiljem kandus nende rivaalitsemine üle Eesti Vabariigi poliitikasse, kus nad esindasid eri arusaamu riigikorraldusest ja poliitilisest juhtimisest.[9]

Tõnisson jäi parlamentaarsema riigikorra ja avaliku poliitilise konkurentsi pooldajaks, Päts aga toetas järk-järgult tugevama täitevvõimu ja presidendi institutsiooni loomist. See erinevus tuli eriti nähtavale 1930. aastate põhiseaduslikes vaidlustes ja 1934. aasta riigipöörde järel, kui Tõnisson kuulus Pätsi autoritaarse valitsemise kriitikute hulka.[12]

Historiograafia

Konstantin Pätsi käsitlemine on Eesti ajalookirjutuses muutunud ajastu ja poliitilise konteksti järgi. Eesti Vabariigi ajal kujutati teda sageli riigi rajaja ja riigimehena. Nõukogude ajal käsitleti teda ametlikus historiograafias klassivaenlase ja kodanliku poliitikuna. Taasiseseisvunud Eestis on Pätsi rolli hinnatud mitmekülgsemalt, tuues esile nii tema osa Eesti riigi rajamisel kui ka autoritaarse valitsemise ja 1940. aasta otsuste probleemid.[5]

2018. aastal ilmus Rahvusarhiivi väljaandel Toomas Karjahärmi ja Ago Pajuri kaheköiteline poliitiline biograafia „Konstantin Päts”, mille esimene osa käsitleb aastaid 1874–1916 ja teine osa aastaid 1917–1956.[5] Teost on peetud üheks põhjalikumaks Pätsi poliitilise eluloo käsitluseks.[32]

Pätsi kohta on ilmunud ka mälestusi, artiklikogumikke, populaarseid käsitlusi ja kriitilisi uurimusi. Hent Kalmo käsitlus „Kadrioru aednik. Lugu Konstantin Pätsi muutumisest isevalitsejaks” keskendub Pätsi poliitilise mõtlemise ja autoritaarse valitsemise kujunemisele.[30]

Elukohad ja kloostrimetsa talu

Riigivanemana elas Päts Toompeal Pikk jalg 11 asuvas ametikorteris. Viimastel Eesti-aastatel elas ta Kloostrimetsa talus ning kasutas ka riigivanema suveresidentsi Oru lossi Ida-Virumaal.[33] 30. juulil 1940 küüditati Päts koos perega Kloostrimetsa talust.[33]

Pätsi koduks kujunes Tallinnas Kloostrimetsas asunud talu, mille alal tegutseb hiljem Tallinna Botaanikaaed.[33] Kloostrimetsa talu seostus Pätsi isikliku huviga põllumajanduse, aianduse ja maaelu vastu. 1930. aastate lõpus oli talu kujundatud esinduslikuks majapidamiseks, millel oli park, viljapuuaed ja majandushooned.[34]

Kloostrimetsa talu oli ka Pätsi vahistamise paik. 30. juulil 1940 tulid Nõukogude võimuesindajad tallu ning viisid Pätsi koos perekonnaga asumisele Nõukogude Liitu.[33]

Tallinna Botaanikaaed on hiljem Kloostrimetsa talu ajalugu tutvustanud näituste ja ekskursioonidega. 2024. aastal avati botaanikaaias Konstantin Pätsile pühendatud näitus ja mälestuspink.[35]

Mälestuse jäädvustamine

Aastatel 1939–1940 kandis praegune Kentmanni tänav Tallinnas nime Konstantin Pätsi tänav.[36]

25. juunil 1939 avati tema sünnitalu asukohas Tahkurannas Konstantin Pätsi ausammas. Ausammas lõhuti 1940. aastal ja taastati Eesti Muinsuskaitse Seltsi eestvedamisel. Taasavamine toimus 25. juunil 1989.[37]

Alates 1989. aastast meenutatakse igal aastal perekond Pätsi küüditamise päeva Metsakalmistul.[28]

2009. aastal avati Konstantin Pätsile mälestustahvel Venemaal Ufas Kommunistitšeskaja tänav 37 majal, kus ta koos perega elas väljasaadetuna aastatel 1940–1941.[38]

2015. aasta veebruaris avati mälestuskivi Buraševos Konstantin Pätsi algsel hauakohal.[39]

Toilas Oru lossi varemete juures avati 23. veebruaril 2020 Konstantin Pätsi monument, mille autor on skulptor Aivar Simson.[40] 2022. aastal avati Tallinnas Estonia teatri taga Konstantin Pätsi mälestusmärk, mille autorid on skulptor Vergo Vernik ja arhitekt Toivo Tammik.[41]

2024. aastal avati Tallinna Botaanikaaias Kloostrimetsa talu rajajale Konstantin Pätsile pühendatud mälestuspink ja näitus „Konstantin Päts 150”.[42]

Kujutavas kunstis

Konstantin Pätsi portreega postmargid kehtisid Eestis aastatel 1936–1940. Margid kujundas Georg Westenberg, kasutades Gabriel Kirillovi fotoportreed Pätsist, ning graveeris Karl Tael.[43]

Konstantin Pätsi on kehastanud filmis „Jõulud Vigalas” (1980) Peeter Simm ja draamasarjas „Tuulepealne maa” (2008) Indrek Taalmaa.[44][45] Pätsi järgi on nimetatud Tallinna retrotramm Konstantin.[46]

Konstantin Pätsi valitsused

Konstantin Päts juhtis Eesti Ajutise Valitsuse kolme koosseisu ja viit Eesti Vabariigi valitsust.[23] Need olid:

  1. Konstantin Pätsi esimene ajutine valitsus
  2. Konstantin Pätsi teine ajutine valitsus
  3. Konstantin Pätsi kolmas ajutine valitsus
  4. Konstantin Pätsi esimene valitsus
  5. Konstantin Pätsi teine valitsus
  6. Konstantin Pätsi kolmas valitsus
  7. Konstantin Pätsi neljas valitsus
  8. Konstantin Pätsi viies valitsus

Kronoloogia

Konstantin Päts (1934)

Riigijuhina

  • ministrite nõukogu esimees: 24. veebruar 1918 – 12. november 1918[2]
  • peaminister: 12. november 1918 – 8. mai 1919[2]
  • riigivanem: 25. jaanuar 1921 – 21. november 1922[2]
  • riigivanem: 2. august 1923 – 26. märts 1924[2]
  • riigivanem: 12. veebruar 1931 – 19. veebruar 1932[2]
  • riigivanem: 1. november 1932 – 18. mai 1933[2]
  • riigivanem: 21. oktoober 1933 – 24. jaanuar 1934[2]
  • peaminister riigivanema ülesannetes: 24. jaanuar 1934 – 3. september 1937[2]
  • riigihoidja: 3. september 1937 – 24. aprill 1938[2]
  • Vabariigi President: 24. aprill 1938 – 17. juuni 1940[2]

Muudes ametites

Tunnustus

Pätsi järgi on nimetatud roosisort 'Staatspräsident Päts'.[58] 25. aprillil 1938 asutati Tartu 16. algkoolis Konstantin Pätsi nimeline stipendium.[1] 31. mail 1938 lasti Pärnu jõkke 9000 Konstantin Pätsi nimelist lõhemaimu.[1]

Vaata ka

Viited

  1. 1 2 3 4 5 6 7 8 9 10 11 12 13 14 15 16 17 18 19 20 21 22 23 24 25 26 27 28 29 30 31 32 33 34 35 36 37 38 39 40 41 42 43 44 45 46 47 48 49 50 51 52 53 54 55 56 57 58 59 60 61 62 63 64 65 66 67 68 69 70 71 72 "Konstantin Päts". Vabariigi Presidendi Kantselei. Vaadatud 6. juulil 2026.
  2. 1 2 3 4 5 6 7 8 9 10 11 12 13 14 15 16 17 18 19 20 21 22 23 24 25 26 27 "Eesti riigipead". Vabariigi Presidendi Kantselei. Vaadatud 6. juulil 2026.
  3. 1 2 3 4 5 6 7 "Ajaveeb. Riigimees Konstantin Päts (1874–1956)". Eesti Ajaloomuuseum. 9. veebruar 2024. Vaadatud 6. juulil 2026.
  4. 1 2 3 4 5 6 7 8 9 10 11 12 13 14 15 16 17 18 19 20 21 22 23 24 25 26 27 28 29 30 31 32 33 34 35 36 37 38 39 40 41 42 Ago Pajur (8. oktoober 2014). "Päts, Konstantin". 1914–1918 Online. International Encyclopedia of the First World War. Vaadatud 6. juulil 2026.
  5. 1 2 3 4 5 6 7 "Ilmus kaheköiteline monograafia Konstantin Pätsist". Rahvusarhiiv. 23. veebruar 2018. Vaadatud 6. juulil 2026.
  6. ↑ EAÕK Tahkuranna koguduse sünni-, abielu- ja surmameetrika 1868–1876. Eesti Rahvusarhiiv, RA EAA.1977.1.31.
  7. ↑ Fred Puss (23. veebruar 2024). "Tähistame Konstantin Pätsi sünnipäeva ilmselt valel päeval". Postimees. Vaadatud 6. juulil 2026.
  8. 1 2 3 4 5 "Konstantin Päts". Vabariigi Valitsus. Vaadatud 6. juulil 2026.
  9. 1 2 3 4 5 6 7 8 9 10 11 12 13 14 Toomas Karjahärm. Konstantin Päts: poliitiline biograafia. I osa, Vabameelne opositsionäär (1874–1916). Tartu: Rahvusarhiiv, 2018.
  10. ↑ Выпускники Рижского духовного училища 1888–1902, 1906, 1907, 1912, 1914 гг. Vaadatud 6. juulil 2026.
  11. 1 2 Konstantin Päts. Eesti riik II. Tartu: Ilmamaa, 2001, lk 13.
  12. 1 2 3 4 5 6 7 8 9 10 11 12 13 14 15 16 Ago Pajur. Konstantin Päts: poliitiline biograafia. II osa, Riigimees (1917–1956). Tartu: Rahvusarhiiv, 2018.
  13. ↑ „Kah Harju panga ohvrid”. Rahvaleht, 1. aprill 1926, nr 39, lk 1.
  14. 1 2 „Centum – meie ülemkoda”. Rahvaleht, 26. september 1934, nr 113, lk 3.
  15. ↑ Jussi Pekkarinen. Kohtu tn 4. Tallinn: Varrak, 2015, lk 88.
  16. ↑ Jussi Pekkarinen. Kohtu tn 4. Tallinn: Varrak, 2015, lk 90.
  17. ↑ Jussi Pekkarinen. Kohtu tn 4. Tallinn: Varrak, 2015, lk 96.
  18. ↑ Jussi Pekkarinen. Kohtu tn 4. Tallinn: Varrak, 2015, lk 176.
  19. ↑ „Kandidaatide soovitusallkirjad arhiivi”. Postimees, 23. märts 1934, nr 81, lk 1.
  20. ↑ „Esmaspäevaks esitati 196 kolmikut”. Kaja, 27. veebruar 1934, nr 49, lk 3.
  21. ↑ Küllo Arjakas. Ausalt & avameelselt Eesti suurmeestest. Konstantin Päts. Tallinn: Perioodika, 1990, lk 49.
  22. ↑ "Vandenõu: Pätsi taheti koos Vabadussõja sambaga õhku lasta". Eesti Ekspress. Vaadatud 6. juulil 2026.
  23. 1 2 "Tammsaare pargis on avatud näitus Konstantin Pätsist". Riigikantselei. 2. veebruar 2024. Vaadatud 6. juulil 2026.
  24. ↑ "Eesti lugu 454. Konstantin Päts – 1918 ja 1940". ERR arhiiv. Vaadatud 6. juulil 2026.
  25. ↑ Tiiu Põld. Eesti kohtueksperdid. Tallinn: Tammerraamat, 2008, lk 160.
  26. 1 2 3 4 5 6 Tiiu Põld. Eesti kohtueksperdid. Tallinn: Tammerraamat, 2008, lk 161.
  27. ↑ Kuulo Kutsar. „Presidendi elu viimane lehekülg”. Vikerkaar, 1990, nr 3, lk 47–57.
  28. 1 2 3 „Kuidas leiti K. Pätsi põrm”. Videvik, nr 40 (979), 11. november 2010.
  29. ↑ „Esimese presidendi viimne teekond kodumulda algas uskumatult”. Sakala, 18. jaanuar 2011.
  30. 1 2 Hent Kalmo. „Kadrioru aednik. Lugu Konstantin Pätsi muutumisest isevalitsejaks”. Vikerkaar, 2021.
  31. ↑ "Riigipea". Tallinna linnaruumikunsti kaart. Vaadatud 6. juulil 2026.
  32. ↑ "Konstantin Päts — algusest lõpuni". Tuna. Vaadatud 6. juulil 2026.
  33. 1 2 3 4 Robert Nerman. „President Päts tundis oma Kloostrimetsa talus iga puud”. Tallinna Postimees, 4. juuli 2008.
  34. ↑ "Eesti esiaed Kloostrimetsa talus". Pööning. 20. veebruar 2019. Vaadatud 6. juulil 2026.
  35. ↑ "Tallinna Botaanikaaias avati Konstantin Pätsile pühendatud näitus ja mälestuspink". Tallinna Botaanikaaed. 22. mai 2024. Vaadatud 6. juulil 2026.
  36. ↑ „Tallinn sai Konstantin Pätsi nimelise tänava”. Uus Eesti, 22. juuni 1939, nr 167, lk 19.
  37. ↑ "Eesti esimese presidendi Konstantin Pätsi ausammas ja mälestuspark". Puhka Eestis. Vaadatud 6. juulil 2026.
  38. ↑ „В Уфе дом президента Эстонии Константина Пятса до сих пор стоит разрушенным”. mkset.ru, 21. oktoober 2014.
  39. ↑ Henn Latt: Konstantin Pätsi mälestuskivi avamine Burashevos, 28. veebruar 2015.
  40. ↑ "Toilas avati pidulikult Konstantin Pätsi mälestusmärk". ERR. 23. veebruar 2020. Vaadatud 6. juulil 2026.
  41. ↑ "Riigipea". Tallinna linnaruumikunsti kaart. Vaadatud 6. juulil 2026.
  42. ↑ "Tallinna Botaanikaaias avati Konstantin Pätsile pühendatud näitus ja mälestuspink". Tallinna Botaanikaaed. 22. mai 2024. Vaadatud 6. juulil 2026.
  43. ↑ "Konstantin Päts: bibliograafia". DIGAR. Vaadatud 6. juulil 2026.
  44. ↑ "Jõulud Vigalas". Eesti filmi andmebaas. Vaadatud 6. juulil 2026.
  45. ↑ "Tuulepealne maa". ERR arhiiv. Vaadatud 6. juulil 2026.
  46. ↑ "Fotod ja video: esimene retrotramm läheb täna liinile". Postimees. 18. oktoober 2017. Vaadatud 6. juulil 2026.
  47. ↑ Hannes Walter. Eesti teenetemärgid. Estonian Orders and Decorations. Tallinn: SE&JS, 1998, lk 236.
  48. ↑ "Tartu Ülikooli audoktorid". Tartu Ülikool. Vaadatud 6. juulil 2026.
  49. ↑ "Konstantin Päts". Korp! Fraternitas Estica. Vaadatud 6. juulil 2026.
  50. ↑ "Konstantin Päts". Korp! Fraternitas Estica. Vaadatud 6. juulil 2026.
  51. ↑ "Andhra Research'i Ülikooli õigusteaduse audoktori diplom". Rahvusarhiiv. Vaadatud 6. juulil 2026.
  52. 1 2 "Konstantin Päts". Vabariigi President. Vaadatud 6. juulil 2026.
  53. ↑ "Narva aukodanikud". Originaali arhiivikoopia seisuga 21. september 2017. Vaadatud 20. septembril 2017.
  54. ↑ "Väljavõte Voka vallavolikogu koosoleku protokollist K. Pätsi valla aukodanikuks valimise kohta". Rahvusarhiiv. Vaadatud 6. juulil 2026.
  55. ↑ "Nehatu valla aukodaniku tunnistus". Rahvusarhiiv. Vaadatud 6. juulil 2026.
  56. ↑ „Sakala partisanid minevikku jälgimas”. Uus Sõna, 28. detsember 1934, nr 4, lk 4.
  57. ↑ "Eesti Loomakaitse Ühingu Liidu teadaanne loomakaitse suurpatrooniks nimetamise kohta". Rahvusarhiiv. Vaadatud 6. juulil 2026.
  58. ↑ "President Pätsi nimeline roos päästeti väljasuremisest". ERR. 13. september 2020. Vaadatud 6. juulil 2026.

Kirjandus

  • „K. Päts: tema elu ja töö. Kaasaeglaste mälestusi”. Koostanud Artur Tupits. Tallinn, 1934.
  • Artur Tupits. „Konstantin Päts: Eesti riigi rajaja”. Tallinn, 1936.
  • Friido Toomus. „K. Päts ja Eesti tulevik”. Tartu, 1937.
  • Friido Toomus. „Konstantin Päts ja riigireformi aastad”. Tartu–Tallinn, 1938.
  • Eduard Laaman. „Konstantin Päts: poliitika- ja riigimees”. Tartu: Noor-Eesti, 1940; 2. trükk Stockholm: Vaba Eesti, 1949.
  • Märt Raud. „Kaks suurt: Jaan Tõnisson, Konstantin Päts ja nende ajastu”. Toronto: Eesti Kirjastus Orto, 1953; 2. trükk Tallinn: Olion, 1991.
  • Märt Raud. „Riigiehitaja Konstantin Päts”. Stockholm, 1977.
  • Küllo Arjakas. „Ausalt & Avameelselt Eesti suurmeestest. Konstantin Päts”. Tallinn: Perioodika, 1990.
  • Elmar Tambek. „Tõus ja mõõn” I–II. Toronto: Eesti Kirjastus Orto, 1964; 2. trükk Tallinn: Olion, 1992–1993.
  • „President ja sõjavägede ülemjuhataja NKVD ees”. Vene keelest tõlkinud ja kommenteerinud Magnus Ilmjärv. Tallinn: Eesti Teaduste Akadeemia Ajaloo Instituut, 1993.
  • „Minu elu: mälestusi ja kilde eluloost”. Koostanud ja eessõna kirjutanud Hando Runnel. Tartu: Ilmamaa, 1999.
  • „Eesti riik” I osa. Koostanud Toomas Karjahärm. Tartu: Ilmamaa, 1999.
  • „Eesti riik” II osa. Koostanud Toomas Karjahärm ja Hando Runnel, eessõna Jüri Adams. Tartu: Ilmamaa, 2001.
  • „Konstantin Pätsi tegevusest: artiklite kogumik”. Koostanud Küllo Arjakas. Tallinn: Konstantin Pätsi Muuseum, 2002.
  • Martti Turtola. „President Konstantin Päts: Eesti ja Soome teed”. Soome keelest tõlkinud Maimu Berg. Tallinn: Tänapäev, 2003.
  • „Alasi ja haamri vahel. Artikleid ja mälestusi Konstantin Pätsist”. Koostanud Anne Velliste. Tallinn: Konstantin Pätsi Muuseum, 2007.
  • Kuulo Kutsar. „Presidendi elu viimane lehekülg”. Vikerkaar, 1990, nr 3, lk 47–57.
  • Ilmar Soomere. „Konstantin Päts Jämejala haiglas”. Vikerkaar, 1988, nr 12, lk 80–81.
  • Peeter Järvelaid. „Presidendi institutsioon Eesti kultuuris”. Pärnu Postimees, 30. aprill 2014, lk 19.
  • Olev Remsu. „Buraševo hullud”. Tallinn: Tänapäev, 2019.
  • „Konstantin Päts: bibliograafia”. Koostajad Sirje Madison, Kristiina Kaju, Marge Allandi, Margit Tammur, Kristiina Viks, Gerli Köösel, Eve Toomra ja Mare Kurvet. Tallinn: Konstantin Pätsi Muuseum, Rein R, 2019.
  • Toomas Karjahärm. „Konstantin Päts: poliitiline biograafia. I osa, Vabameelne opositsionäär (1874–1916)”. Tartu: Rahvusarhiiv, 2018.
  • Ago Pajur. „Konstantin Päts: poliitiline biograafia. II osa, Riigimees (1917–1956)”. Tartu: Rahvusarhiiv, 2018.
  • Hent Kalmo. „Kadrioru aednik. Lugu Konstantin Pätsi muutumisest isevalitsejaks”. Vikerkaar, 2021.
  • Adolf Damaschke. „Kogukondliku omavalitsuse ülesanded”. Tallinn, 1908; 2. trükk Tartu–Tallinn, 1938. Tõlkinud Konstantin Päts.
  • Franz Lieber. „Rahvavabadus ja omavalitsus”. Peterburi, 1908. Tõlkinud Konstantin Päts.
  • Rudolf Diesel. „Solidarismus”. Tallinn, 1910. Tõlkinud Konstantin Päts.

Välislingid

Eelnev
-		 Eesti peaminister
1918–1919		 Järgnev
Otto Strandman
Eelnev
Ants Piip		 Eesti riigivanem
1921–1922		 Järgnev
Juhan Kukk
Eelnev
Juhan Kukk		 Riigikogu esimees
1922–1923		 Järgnev
Jaan Tõnisson
Eelnev
Juhan Kukk		 Eesti riigivanem
1923–1924		 Järgnev
Friedrich Akel
Eelnev
Otto Strandman		 Eesti riigivanem
1931–1932		 Järgnev
Jaan Teemant
Eelnev
Karl August Einbund		 Eesti riigivanem
1932–1933		 Järgnev
Jaan Tõnisson
Eelnev
Jaan Tõnisson		 Eesti riigivanem
1933–1934		 Järgnev
Peaminister Riigivanema ülesannetes
Eelnev
Riigivanem		 Eesti peaminister
Peaminister Riigivanema ülesannetes
1934–1937		 Järgnev
Kaarel Eenpalu
Eelnev
-		 Eesti president
1938–1940		 Järgnev
Jüri Uluots
Peaminister Vabariigi Presidendi ülesandeis
allikas: https://et.wikipedia.org/wiki/Konstantin_P%C3%A4ts