Leesmann on esimene eestlane, kes surus ametlikult rinnalt 300 kilogrammi, 54-kordne Eesti meister ja viiekordne Euroopa meister jõutõstmises ning lamades surumises, lisaks on ta püstitanud kokku 122 Eesti rekordit. Treenerina on ta töötanud ligi kahekümne spordiala esindajatega, mistõttu on ta saanud näha väga erinevaid inimesi, eesmärke ja põhjuseid, miks areng ühel hetkel pidurdub. Mõni sportlane vajab suuremat füüsilist väljakutset, teine rohkem enesekindlust, kolmas aga ausat vestlust selle osas, kas tema igapäevased valikud üldse toetavad eesmärki, millest ta räägib.

Leesmanni sõnul ei ole võimalik hinnata inimest ainult selle põhjal, mida ta enda kohta ütleb, sest jutt ja tegelikkus võivad üksteisest üsna palju erineda. Treener peab andma endale aega, et sportlast tundma õppida, kuulata tema kirjeldust senisest teekonnast ning jälgida, kuidas ta treeningul käitub. „Kõike, mida inimene enda kohta räägib, ei tasu kohe uskuda. Mõni võib jutu järgi mägesid liigutada, aga kui palud tal seda mäge natuke liigutada, ei liigu midagi ning saad aru, et ta pole tegelikult mäe lähedalgi käinud. Teisel võib aga kõik füüsiliselt korras olla, kuid ta on ise mõelnud ennast olukorda, kus usub, et tema vorm või võimekus on kadunud,“ räägib Leesmann.

Üks ebaõnnestumine ei kustuta ära tehtud tööd

Leesmann meenutab treeningut, mis toimus vahetult enne Euroopa meistrivõistlusi ning ebaõnnestus mitmel sportlasel täielikult. Kuigi sportlased olid pikalt treeninud ja võistlusteks valmistunud, piisas ühest halvast treeningust, et tekiks tunne, nagu oleks kogu vorm kadunud. „Küsisin neilt, kuhu see vorm siis läks. Vorm ei ole väike juustutükk, mille hiir ära viis, nii et ühel päeval oli see olemas ja järgmisel enam mitte. Selleks, et vorm päriselt kaoks, peab pikema aja jooksul midagi süstemaatiliselt valesti tegema, mistõttu tuleb ühe halva trenni järel osata kainelt analüüsida, mis sellel päeval juhtus,“ selgitab ta.

Leesmann soovitas sportlastel mõne päeva taastuda, tehtud tööd endale meelde tuletada ning seejärel uuesti proovida. Järgmine treening õnnestus kõigil ning sportlased tundsid, et on tagasi, kuigi Leesmanni hinnangul ei olnud nad tegelikult kusagile kadunud. „Nad lihtsalt lasid ühe ebaõnnestunud treeningu järel endasse mõtte, et kõik on valesti. Kehv uni, väsimus või muud tegurid mõjutavad sooritust, kuid need ei tohi viia selleni, et inimene hakkab kahtlema kogu töös, mille ta on seni ära teinud.“

Sarnane mõttemuster ei puuduta ainult sportlasi, sest ka tööelus või isiklike eesmärkide poole liikudes võib üks ebaõnnestunud päev näida midagi palju suuremat. Halb esitlus, tagasilöök projektis või ootamatult nõrk tulemus ei pruugi näidata inimese tegelikku võimekust, kuid kui ta hakkab endale juba enne järgmist katset rääkima, et ei ole enam piisavalt hea, võib see mõjutada ka järgmist sooritust.

Leesmann usub, et inimese sisemine kõne muutub eriti oluliseks pingeliste sündmuste eel, sest sageli hakatakse vahetult enne tähtsat hetke otsima märke, mis kinnitaksid, et midagi on valesti. „Nädal varem võid tunda, et huntki ei murra sind, kuid tähtsa päeva hommikul hakkad mõtlema, et nina on kinni, enesetunne pole päris õige ja kõik justkui laguneb. Tegelikult võib sul olla vaja vastu pidada vaid kümme või kakskümmend minutit, kuid sa oled ennast juba enne algust sooritusest välja rääkinud.“

Kas hea enesetunne tähendab automaatselt arengut?