Kui inimene vajab abi enne kiirabi saabumist, on meditsiinilise julgestuse meeskonna ülesanne hinnata olukorra tõsidust, anda esmaabi ja stabiliseerida kannatanu seisund. Samas peab meeskond olema valmis ka tõsisemateks olukordadeks. „Kuigi enamik juhtumeid on kergemad tervisemured, peab meeskond olema valmis ka tõsisemateks olukordadeks, nagu rasked traumad, südameprobleemid, lahtised verejooksud või teadvuseta kannatanud. Vajadusel ka elustamine,“ lisab Mihkelson.

Meditsiiniline tugi peab olema osa üldisest turvaplaanist

Üks sagedasemaid vigu sündmuste planeerimisel on Mihkelsoni sõnul see, et meditsiinilist julgestust vaadatakse eraldiseisva teenusena. Tegelikult peaks see olema seotud nii turvameeskonna, korraldajate kui ka vajadusel kiirabiga. „Tihti nähakse meditsiinilist julgestust kui eraldiseisvat teenust, mitte osana sündmuse üldisest turvalisusest. Selle tulemusena kaasatakse vajalikud partnerid liiga hilja või ei mõelda läbi, kuidas toimub koostöö turvatiimi, korraldajate ja meditsiinilise toe vahel,“ selgitab ta.

Mihkelsoni sõnul aitab varajane planeerimine maandada riske enne, kui probleemid päriselt tekivad. „Mida varem kaasatakse turvalisuse ja meditsiinilise valmisoleku spetsialistid planeerimisprotsessi, seda tõhusamalt on võimalik riske maandada.“

Tema hinnangul teevad paljud Eesti suurürituste korraldajad juba väga head tööd. „Paljud korraldajad teevad täna väga head tööd ning turvalisusele pööratakse järjest rohkem tähelepanu. Samas on alati võimalik paremini valmistuda, sest riskid muutuvad koos sündmuste suuruse, formaadi ja külastajate ootustega. Turvalisus ei ole kunagi valmis lahendus, vaid pidev protsess.“

Mis saab siis, kui midagi läheb valesti?

Mihkelsoni sõnul keskendutakse sündmuste planeerimisel sageli sellele, kuidas kõik toimib ideaalolukorras. Palju vähem mõeldakse aga sellele, mis saab siis, kui midagi läheb valesti. „Sageli keskendutakse sellele, kuidas sündmus ideaalolukorras toimib, kuid vähem sellele, kuidas käitutakse ootamatute probleemide korral. Näiteks ei ole alati läbi mõeldud, kuidas pääseb abivajajani rahvamassi keskel, kuidas liigub kriitiline info erinevate osapoolte vahel või kes vastutab konkreetse olukorra lahendamise eest,“ toob ta välja.

Just need detailid võivad kriitilisel hetkel määrata, kui kiiresti abi inimeseni jõuab. Mihkelsoni sõnul võiks iga korraldaja enne sündmust endalt küsida ühe lihtsa küsimuse: „Mis juhtub siis, kui midagi läheb valesti?“ „Kui sellele küsimusele on olemas selge vastus, vastutajad ja tegevusplaan, on tehtud suur samm turvalise sündmuse suunas,“ ütleb ta.