Alustades päris algusest: teid esitati 75 häälega presidendikandidaadiks, Isamaa ühines teie toetajatega viimasel hetkel. Ma ei taha sissejuhatuseks tuju ära rikkuda, aga see ei tähenda veel, et presidendiks saate. Kui hea kaotaja te olete?

Mul ei ole probleemi austada salajase hääletuse tulemust. Suur aitäh kõikidele, kes on otsustanud minu kandidaadina ülesseadmist toetada.

See teie kaalumine, kas jah või mitte, kestis mõningatel hinnangutel isegi liiga kaua. Mida te ootasite? Kas päris ülevälja toetust? Pluss veel Keskerakond ja EKRE?

Mul oli põhjust millelegi mõelda siis, kui vahetult enne valimiskogu riigikogu liikmed ja fraktsioonide juhid helistasid ning küsisid. Enne seda olid lihtsalt mõned mõtteavaldused. Ametisoleva õiguskantslerina, kes oli tollal veel kaks nädalat puhkusel, maal ja teiste asjadega tegelemas, ei saanud ma teha muud, kui kiiresti teatada, et ametisolev õiguskantsler ei soovi ega saa olla ühegi erakonna – ei opositsiooni ega koalitsiooni – presidendikandidaat. Põhjust midagi kaaluda ja oma otsus teatada oli enne vanematekogu. Ma ei oska öelda, kas üks päev ja mõned tunnid on palju või vähe.

Nii et see ei olnud kaalumine kaalumise pärast ja taktikaline, strateegiline mäng või kaalutlus?

Absoluutselt mitte, minul ei ole seda vaja, see ei ole minu iseloomuga kooskõlas. Ma ei tee mitte kunagi midagi sellist.

Ma ei taha väga pikalt rääkida protseduurist, aga räägime asjad selgeks. Paljud Eestimaa inimesed on hämmingus – mõni kuri, mõni päris kuri –, et mis valimised need on, kus on üks kandidaat ja räägitakse presidendi määramisest. Kuidas te ennast sellises rollis tunnete?

Siin tuleb inimestele rahulikult selgitada, kuidas Eesti põhiseadus on mõeldud. Alar Karis kujunes väga heaks presidendiks, väga toetatud presidendiks ja ka tema valiti ju niiviisi, et riigikogu täitis oma ülesande – kahjuks küll mitte kohe esimeses voorus, aga siiski teises.

Põhiseaduse järgi ongi see nii mõeldud, arvestades põhiseadusejärgset presidendi rolli. Riigikogu liikmed püüavad välja valida inimese, keda nad kõik suudaksid tunnustada erapooletu tasakaalustaja, Eesti riigi esindaja ja Eesti ühiskonna suuremate sihtide sõnastajana. Seda, et absoluutselt kõik riigikogu liikmed kedagi toetaksid… Demokraatlikus ja vabas ühiskonnas seda ei maksa oodata, aga põhiseadus ongi niimoodi mõeldud. See pole omane ainult Eestile, vaid sarnaste volitustega presidentide puhul ka mujal. Riigikogu liikmed teevad eelvaliku ja siis seatakse üks või kaks kandidaati üles.

Loomulikult on Eesti põhiseaduse järgi võimalik ka see, et algusest peale kõik erakonnad ütlevad, et nendel on oma kandidaat või lausa mitu, ja siis jõutakse valimiskokku. Kõik need on täiesti põhiseaduspärased viisid.

Ma saan õigesti aru, et teie valimiskorda põhiseaduses muutma ei läheks?

Kui muuta presidendi valimise korda, siis tuleb muuta ka tema ülesandeid. Ma ei ole kindel, et Eesti demokraatia on praegu sama küps kui Soome demokraatia. Need inimesed, kes arvavad, et otsevalimine tooks igal juhul veel populaarsema presidendi – kellegi, keda toetaks ametiaja lõpus nii nagu Alar Karist praegu – mitte ainult 70 protsenti, vaid veelgi rohkem – peavad mõistma, et vabas ühiskonnas ei ole see võimalik.

Pigem kipuvad maailmas otsevalitud ja suuremate volitustega presidendid olema ebapopulaarsemad ja see kampaania, mida tehakse, ei ole sugugi kena. Kahjuks ei olda sageli lõpuks rahul sellega, et teises voorus on keegi väga napi ülekaaluga valitud. Eriti siis, kui selgub, et presidendil, kelle rahvas valis, ei ole tegelikult õigust kehtestada ega tühistada maksusid, üksinda oma äranägemisel juhtida julgeoleku- ja välispoliitikat, vabastada valitsus ametist või saata riigikogu laiali. Kui neid volitusi ei ole, on inimesed pettunud.

Minu soovitus on alati kujutleda, kuidas asjad oleksid siis, kui oleks teistmoodi. Loomulikult, kui soovitakse presidenti otse valida, siis minu arvates oleks mõistlik seda teed minna. Aga siis tuleb endale aru anda, et ka võimuvolitused peavad olema suuremad ja tõesti peavad olema päris valimisdebatid võimalikud.

Aga siis me nihkume ka parlamentaarse demokraatia poolt juba presidentaalse riigi suunas ja küsimus on, kas me seda tahame?

Nihkutakse küll, jah.

Keskerakonna esimees Mihhail Kõlvart on andnud vastuolulisi signaale: kord nad ei osale valimistel, siis jälle pole otsustanud. Mis kana teil selle Keskerakonnaga kitkuda on?

Minul isiklikult ei ole mitte vähimatki, aga ma austan riigikogu liikmete otsuseid nii kandidaadi ülesseadmisel kui ka hääletamissedelite täitmisel.

Välja arvatud siis, kui erakonna juht käsib sedelit mitte välja võtta.

Põhiseaduse kohaselt peavad riigikogu liikmed lähtuma oma südametunnistusest ja Eesti pikaajalistest huvidest. Riigikogu liikmeid ei saa keegi käskida.

Mul on teile tegelikult üks küsimus, mida ma oleks võinud ka sissejuhatuseks küsida ja ma tegin seda ka viis aastat tagasi Alar Karisega. Miks te tahate oma elu ära rikkuda? Presidendi amet on selline, kus analüüsitakse iga sõna ja – mis veel hullem – ka seda, mida te ei ütle. Miks te sellele kõigele vastu lähete?

Mõistan küll, et piisab sellestki, kui oled hetkeks vait, mõtled midagi läbi või teed faktid selgeks, ja juba jõutakse järeldusele, et oled eksinud. Ma tean, milles presidendi amet seisneb. See on väga keeruline viis riiki teenida, aga kui riigikogu niivõrd suur enamus, nii palju riigikogu liikmeid leiab, et just mina peaksin olema see inimene, kes seda väga rasket Eesti teenimise tööd teeb, siis oleks kohatu “ei” öelda.

Tõesti, see ei ole mingisugune privileeg. See ei ole amet, mille pidamist saaks lihtsas tähenduses nautida. See on väga distsiplineeritud ja suurt pühendumist nõudev riigi teenimine.

Kas teie saate aru, milles seisneb müstiline presidendi rahva ühendamise funktsioon? Kuidas see välja näeb? Tuled hommikul tööle ja hakkad ühendama?

Loodan, et Eesti ei satu kunagi olukorda, kus kõikide mõtted, tunded ja teod peavad olema täpselt ühesugused ning kõik peavad käima ühte jalga ja rääkima sama juttu. Vabas ühiskonnas ei ole võimalik, et kõikidel inimestel on samasugune ilmavaade, samasugused huvid, samasugused elukogemused ja tunded ja ei peagi olema.

Mida saab teha, on ehitada, mitte lõhkuda. Tuleb taastada usaldust, sest viimaste aastakümnete moevool, mis on kahjuks kriitikavabalt ja ma ütleks, et lausa eesti vaenulikult Eestisse üle võetud, on hirmu ja umbusalduse külvamine. Inimestelt võetakse lootus ja sellega püütakse teenida vähemalt osa valijaskonna heakskiitu.

Kes tegi, kes on süüdi?

See küsimus väljaspool kriminaalmenetlust tavaliselt edasi ei aita. Ühendada saab sellisel viisil, et me suudame jääda väärikalt eriarvamusele, arutada kõik küsimused ühiskonna ja kodanikena läbi ning seejärel otsustada, mis suunas me läheme, võttes kõiki argumente arvesse.

Kui siin süüdlast otsida, siis elutu süüdlane on sageli ka hea süüdlane, kuigi elutut masinat juhib inimene. Kui kunagi peeti ühiskonnas – olgu see küla või muu inimkooslus – kehvaks seda, kes õhutas vastuolusid, levitas viha, vaenu ja valet, ässitas inimesi üles ning võttis neilt tuleviku, lootuse ja teotahte, siis need inimesed ei olnud armastatud. Need inimesed ei olnud premeeritud selles mõttes, et nad ei jõudnud selles ühiskonnas väga edasi.

Nüüd, kus algoritmid kujundavad kahjuks küllaltki palju avalikku arvamust, on need sätitud niimoodi, et nad levitavad ja võimendavad just nimelt kõike seda, mis on halb, vale ja mis lõhub. Nad hävitavad ja määrivad kõike, mis on püha, väärtuslik, mis teeks Eestist Eesti ja mis rahvast ühendab. Sellele suundumusele minu arvates Eesti saab ja peakski vastu hakkama.

Aga mida president siin teha saab? Oleme ausad, see, et perekondades minnakse õhtuti õhtusöögi kõrval tülli mingite poliitiliste küsimuste üle, ei ole normaalne. Mitte ainult poliitikud ei ole kurjaks läinud, vaid kurjemaks on läinud ka kodanikud.

Sellepärast, et väga palju aega veedetaksegi keskkondades, mida kujundavad needsamad algoritmid. Vastupidiselt inimpsüühika varasematele reeglitele edutavad ja premeerivad need just nimelt kõike seda, mis lõhub, aga ei ehita – mis võtab eluisu ja elurõõmu ära. Kirglikult vaielda ja võib-olla hetkeks ka tülli minna, et siis jälle ära leppida – seda ikka võib.

“Eesti peab jääma Eestiks” on väga ilus loosung, aga mida see lühidalt eesti keeles võiks tähendada?

Ütlesin seda esimest korda riigikogu ees esinedes juba aastaid tagasi. Toona pidasin silmas seda, et Eesti ei tohiks kergekäeliselt järele teha seda, mida teised riigid teevad. Ei tohiks minna kaasa poliitiliste moevooludega, kus poliittehnoloogia viib sinnani, et aus, sisuline ja üksteist inimesena väärtustav arutelu kaob. Paljud vaikivad, osa karjub ja seda karjumist võimendavad masinad. Justkui see vale, inetus, vääritus ja ebaväärikus kataksid näiliselt kõik.

Ja enamus vaikib?

Jah, sest inimesed tahavad oma elu elada ega taha langeda algoritmide ning – kardan, et südametunnistuseta – inimeste ohvriks. Aastate vältel olen seda mõtet edasi arendanud.

See tähendab seda, et Eesti peab oma iseseisvust ja õigust teha tulevikku suunavaid otsuseid kasutama oma rahva ehk eesti keele ja kultuurikandjate hoidmiseks. Eestikeele ja kultuurikandjad ei pea olema ainult eestlastele sündinud lapsed. Eesti keele ja kultuurikandja võib olla ka mõne teise enesemääratlusega, aga meie huvides peaks olema see, et eesti keel ja kultuur saadakse vabatahtlikult ja rõõmuga selgeks.

Kõiki neid inimesi, kes on eesti keele ja kultuurikandjad, tuleks otsuste tegemisel silmas pidada ja hoolitseda selle eest, et mitte keegi ei peaks Eestist ära minema seetõttu, et teda siin ei väärtustata. Ei tohi tekkida olukorda, kus inimene ei saa siin teha soovitud tööd või saada haridust – või kui tööd on, ei saa ta piisavalt palka. Nii nagu see kuulus loosung ütleb, et meil on suur puudus madalapalgalistest, kõrge kvalifikatsiooniga usinatest töötajatest – me ei saa selle loosungi järgi elada. Kõik eesti keele ja kultuurikandjad selles maailmas peavad minu arvates tundma, et siin on nende kodu, kus nad saavad elada kogu oma õnneliku elu. Kui nad käivad mujal, saavad nad tagasi tulla, ja need, kes on Eestist läinud, saaksid samuti tagasi tulla. Nad peavad tundma, et neid oodatakse siin ja et siin on parim eneseteostus. See meie riik on kõige ägedam, sest me õpime teiste vigadest ega võta neid pimesi üle. Meie ei kiida heaks seda, et lõhutakse, mitte ei ehitata.

Kui nüüd mõni mõtleb, et tundis selles ära Ülle MadiseKes on presidendivalimiste favoriit Ülle Madise? Ta on konkreetne ja sõnavaht ajab teda marru, aga lähedased näevad ka teist külge More kui konservatiivi, siis mis on õige vastus?

Selline kaheks jagamine ei ole lihtsalt võimalik. Ükskõik millise poliitikavaldkonna võtad, tegelikult on tark ja edasiviiv vastus märkimisväärselt nüansseeritum. Ei ole olemas jaotust, kus oled kas konservatiiv või liberaal. Minu puhul – nagu inimesed on võib-olla märganud – ütlevad kõige äärmuslikumad ja kurjemad liberaalid, et ma olen kange konservatiiv. Kõige äärmuslikumad, kurjemad ja halastamatumad inimesed, kes end konservatiivideks kutsuvad, väidavad jälle, et olen kange liberaal. Õigus pole kummalgi.

Aga kas saab olla korraga konservatiivide ja liberaalide president? Mitte ainult Eestis, vaid ka maailmas tundub, et need vastaspooled on justkui leppimatud. Ütled näiteks “kooseluseadus” ja juba ei esinda EKRE-t.

President lausa peab olema kõikide jaoks usutav, pakkuma võimalust Eestit usaldada ning tekitama tiivustatust ja indu Eesti tulevikku ehitada.

Isegi siis, kui seesama EKRE süüdistab teid näiteks sajas patus: läbikukkunud õiguskantsler, rollikonflikt, süvariik ja seda loetelu võib pikalt jätkata?

Käsi südamel, ma tean ju, et see kõik on vale. Ma tean, et paremad inimesed EKRE-st teavad samuti, et see on vale. See on lihtsalt näide sellest, kuidas Ameerikast on laenatud Eestit lammutavat poliittehnoloogiat.

Alar Karise tööga olete rahul?

Olen ka avalikes intervjuudes öelnud, et mul oleks väga hea meel, kui ta presidendina jätkaks. Kui vabariigi presidenti toetab 70 protsenti või rohkemgi Eesti inimestest…

See on fenomenaalne, siin ei ole mingit küsimust.

Jah, see on väga suur tugevusvaru.

Kui palju president üldse peab sõna võtma? Tsiteerides Toomas Sildamit, siis ei pea president olema valvekommentaator.

Kardan, et nii ongi. Tänases mürarikkas maailmas võtab omajagu aega ka see, et mõtled läbi, mida ütled. Arvan, et on päris hästi, kui riigipea teab, mida rääkida. Inimestel peab olema põhjust uskuda, et ta tõesti teab, mida räägib, ja põhjust mõelda, et see suund on Eestile hea – lähme kaasa.

Üks väga põhimõtteline küsimus on presidendi õigus lükata tagasi seadusi. Kust teie näete seda piiri nii-öelda juriidilise veto ja rahvakeeli poliitilise veto vahel? Kas ta peaks seda üldse kasutama?

See piir ongi segane ja juristid vaidlevad selle üle ikka. Poolpoliitilisi või suisa poliitilisi vetosid on ette heidetud kõikidele seni ametis olnud presidentidele. Aga põhiseadus on väga hästi ette näinud, et president ei otsusta üksinda, et nüüd sellest seadusest asja ei saa.

Kui president saadab seaduse riigikokku tagasi ja riigikogu võtab selle muutmata kujul vastu, on presidendil võimalik minna riigikohtusse. Riigikohus otsustab, kas see seadus on põhiseadusega vastuolus või ei ole. Selles seisnebki meie põhiseaduse ja põhiseadusliku korra tugevus. Keegi ei saa üksinda midagi suurt ära teha. See tähendab muidugi, et ei saa kiiresti ja suurepäraselt midagi teha, aga ei saa ka mitte midagi päriselt ära rikkuda.

Eesti tähistas neljapäeval taasiseseisvumise 35. aastapäeva. Pidupäev oli ilus, aga lugedes sedasama sotsiaalmeediat ja teie poolt mainitud algoritmide tööd, tundus, et kibestunuid ja pettunuid on väga palju. Kuidas meil tegelikult läheb?

Mina arvan ka, et kibestunuid ja pettunuid on liiga palju. Seal on tõesti inimesi, kes seda kurbust, pettumust ja viha väljendavad, ja neil on selleks täielik õigus. Olen seadnud endale nii õiguskantsleri töös – kui ka juhul, kui mind peaks valitama vabariigi presidendiks – ülesandeks teha maksimum, et inimesi, kellel oleks põhjust olla Eesti riigis ja meie ühiskonnas pettunud, oleks võimalikult vähe. See on kindlasti üks asi.

Teiseks levitavad seda lõhkuvat kurjust suures osas masinad. Seda loevad aga inimesed, nad saavad haavata. Osa neist võib uskuda ja neil võib tekkida mulje, et asjad ongi nii, kuigi tegelikult ei ole.

Isiklikult pean ütlema, et 20. august on minu jaoks tähtis pidupäev. See on sageli ilus suvine päev ja sel ajal ma sotsiaalmeediat ega netikommentaariumi kindlasti ei loe. Üldiselt võin kõikidele öelda, et pärast seda, kui ma sotsiaalmeediat peaaegu üldse enam ei kasuta ja online-kommentaare nagunii ei loe, on raamatute lugemiseks palju rohkem aega. Värvid on erksamad ja vähemalt minu puhul on tunda, et aju on märkimisväärselt teravam ja usk sellesse, et inimesed on head, on tugevam.

Kas ühiskonnas on usalduskriis või on see liialdus?

Usalduskriis on ühiskonnas, usalduskriis on maailmas. See ei ole liialdus.

Mida president sellega teha saab ja kui suur roll või süü on selles poliitikutel?

Ka siin ma ei otsiks süüdlast, sest väljaspool kriminaalmenetlust see edasi ei vii. Minu tööpõhimõte on kõikides ametites olnud see, et kui midagi on halvasti, tuleb anda maksimum, et saaks paremini või lausa päris hästi.

Aga kui me juba sisepoliitika radadele jõudsime: kas teie teate, miks Kristen Michali valitsuse reiting nii madal on?

Seda teavad nii paljud politoloogid, et mina ei hakka siin oma tagasihoidlikku arvamust välja pakkuma.

Aga opositsiooni süüdistus, et koalitsiooni madal reiting vähendab valitsuse legitiimsust ja nende õigust protsesse algatada, läbi viia või lõpetada?

Kui keegi tunneb, et valitsusel ei ole enam riigikogu ehk rahvaesinduse usaldust, on võimalik avaldada umbusaldust. Palun ärge uskuge juttu, et umbusalduse avaldamine on võimatu. Absoluutselt ei ole. Ma ei tea ühtegi demokraatlikku õigusriiki, kus valitsus vabastatakse ametist ainult sellepärast, et avaliku arvamuse uuringud näitavad tema ebapopulaarsust. Huvilistel soovitan jälgida teiste riikide peaministrite, valitsuste ja otsevalitud presidentide populaarsust pärast seda, kui nad on pidanud tegema raskeid valikuid.

Soome koalitsiooni reiting oli mõne päeva taguses uuringus katastroofaalne.

Olen õiguskantslerina töötanud koos kõikide praegu parlamendis olevate erakondadega täiesti aupaklikult, sõltumata sellest, kuidas nemad minusse suhtuvad. Austan nende valijaid ja nende tööd ning ma ei ole näinud, et keegi Eesti riigi ja rahva tulevikku kujundavaid otsuseid tehes päriselt halba tahaks või et neil oleks täiesti ükskõik. See ei ole nii. Väga sageli tuleb valida halva ja väga halva vahel. Kurb lugu on selles, et see, kumb valik oli halvem või veel halvem, selgub alles aastate pärast.

Eesti sisepoliitikas toimub hetkel kõik riigikogu valimiste tähe ja sihi all. Kuidas mitte petta saada?

Soovitaksin teha oma kodanikutööd igapäevaselt ja tõsiselt. Tuleks katsuda jälgida fakte, mitte lasta ennast ässitada ega minna kaasa vandenõuteooriate ja lammutamisega. Päriselt tuleks läbi mõelda, millise erakonna ja poliitiku vaated, huvid, esinemislaad ning meelekindlus just minule sobivad.

Ise kasutan enne valimisi alati kõikide meediaväljaannete valimiskompasse, sest programme ei pruugi olla aega läbi lugeda. Sealt saab päris kenasti selgeks, millised on erinevate erakondade ja isegi üksikute kandidaatide vaated inimeste omavahelistele suhetele, sotsiaalhoolekande ja tervishoiu korraldamisele ning Eesti kohale maailmas. Need valijakompassid on üks väga tänuväärne asi.

Aga ei väsi kordamast, et valimislubadusi soovitaksin mitte anda, kindlasti mitte uskuda ja ammugi ei tohiks nende täitmist nõuda. On elementaarne, et kõik riigikogu liikmed peavad andma oma parima, et Eestil oleks hea tulevik. See on niikuinii. Seda ei pea isegi lubama, seda oleks lausa imelik lubada.

Kõik need teised lubadused, et kehtestame või tühistame ühe või teise maksu või toetuse – õnneks on Eestis koalitsioonivalitsus, mis on meie suur tugevus, sest see tähendab, et mitu päriselt erinevat erakonda peavad kokku leppima. Väga halb kokkulepe on selline: “Sina saad selle lubaduse täidetud, kuigi meie arvates on see kahjulik ja enamus ühiskonnast kannatab selle all, aga vastutasuks saame meie selle.”

Meie põhiseaduse mõte ja põhiseadusliku korra tugevus on just selles, et erakonnad peavad kokku leppima, kuidas asju lahendada nii, et võimalikult suur osa ühiskonnast tunneks, et nii on vaja. Olgu see üks või teine maks, hüvitis, raudtee või maantee ehitamine.

Laupäeval jätame hüvasti Siim Kallasega. Kui suureks te tema pärandit hindate?

On öeldud väga häid sõnu ja olen nendega nõus. Minu arvates oli eeskujulik tema julgus rahareformi ja meie majandusliku iseseisvumise käivitamisel – see otsustavus ja julgus teha otsuseid, mida välismaalt kritiseeriti. Väga hea oli tema läbimõeldud arusaam vabadusest, sellega kaasnevast vastutusest ja sellest, miks see on ühiskonnakorralduse alusväärtusena õige.

Mulle meeldis Siim Kallase juures eriti see, et ta oskas jääda väärikalt eriarvamusele. Kui vaadata, mida tema poliitilised konkurendid räägivad – sattusin just pikemalt vestlema Eiki Nestoriga ja lugesin, mida ütlesid Marju Lauristin More ja paljud teised –, siis võis olla eriarvamustel selles, mis on Eesti ühiskonnas ettenägelik ja õiglane. Vaielda sai selle üle, kas töötuskindlustushüvitis ja kohustuslik kogumispension on head või mitte, kuid asju sai arutada, sai teha kompromisse ja vajadusel jääda väärikalt eriarvamusele ning lugupidavaks.

Mäletan seda juba ajast, kui olin noor ametnik. Läksin Toompea lossi juures mingit eelnõu kaitsma ja Siim KallasSiim Kallas (2. oktoober 1948 – 22. august 2026) oli Eesti poliitik, kes oli aastatel 2002–2003 Eesti peaminister ja 2004–2014 Euroopa Komisjoni asepresident. More tuli mulle vastu, ütles laia naeratusega “tere” ja küsis, kuidas läheb ja kuhu lähen. Mulle oli see nii tähtis. Märkasin ka seda, et ta ei rajanud oma eesmärkide saavutamist teiste mahategemisele. See on olnud mulle väga suur eeskuju. Tugevust ja väärikust näitab ikkagi see, et võitled millegi poolt, aga sa ei võitle teiste vastu.

Palusime vaatajatel küsimusi saata ja neid laekus tõepoolest palju. Sissejuhatuseks küsin ära kõige pikema küsimuse. See on tsitaat, ma ei võta ise siin hinnanguid:

“Te olete õiguskantslerina harjunud olema riigi juriidiline südametunnistus. President peab poliitilises reaalsuses, mis pole kunagi ideaalne, tihti kompromisse leidma. Kuidas tagate, et teist ei saa ülemkohtunikku Kadriorus, kes hakkab liitmise asemel poliitilisi protsesse blokeerima?”

Mul on väga pikk kogemus ja saan täpselt aru, millist rolli keegi peab täitma. Vabariigi presidendil ei ole mõtet kehastada samal ajal riigikogu, riigikohut, vabariigi valitsust, õiguskantslerit või riigikontrolöri. Igaühel on oma roll, presidendil oma.

“Kas te ei karda, et jääte tavalise inimese jaoks oma professionaalsuse ja korrektsusega liiga kaugeks? Kas suudate minna ükskõik millisesse Eesti piirkonda ja leida inimestega ühise keele?”

Kogu õiguskantsleri ametiaja vältel olen suutnud. Ei usu, et see võime kaoks, kui mind peaks presidendiks valitama.

Järgmine küsimus on ühiskonna lõhestatuse teemal ja see on pandud “Tõe ja õiguse” vormi:

“Kuidas lepitada tänases Eestis Pearusid ja Andreseid?”

Seesama väärikalt eriarvamusele jäämine, rõõmsameelsus ja ehitamisele suunatud vaim. Seda saab president selgitada ja inimesi tiivustada oma kõnedes ja kohtumistel, millest osa on avalikud, kuid veel suurem osa mitte. Usun ja väga loodan, et meie inimesed saavad aru: Eesti jääb elama, areneb ja on parim koht elamiseks üksnes juhul, kui me ehitame kõik koos.

“Kuidas hakkate suhtlema välismaal elavate eestlastega, kes on pettumuse tõttu lahkunud? Olgu põhjuseks karjääriväljavaated, ebameeldivad valitsused või hariduse väljavaated?”

Vaevalt on mõtet neile kirja saata ja küsida, miks nad ära läksid või nimetada neid mugavuspagulasteks – see on inetu. Inimene otsustab oma saatuse ise ja Eesti põhiseadus võeti just seepärast sellisena vastu, et inimestel oleks vabadus, mis okupatsiooni ajal ära võeti. Seepärast on ka minu keskne tees, et me ei sunni inimesi siin olema, vaid peame looma siin eesti keele ja kultuurikandjate kodu, kus on hea olla, kust saab ära käia ja tagasi tulla. Arvan, et see ongi võti, sest sõna levib. Tean isiklikult inimesi, kes on tagasi pöördunud, ja ka neid, kes ei ole eestlasena sündinud, kuid on soovinud enda kodu just siia rajada ning tunnevad end meie ühiskonnas hästi ja väärtustatuna.

“Kas Eesti peaks AirBalticu võlakirju ostma või muul moel lätlastele õla alla panema?”

See ei ole tõesti õiguskantsleri ega presidendi otsus.

Ja arvamust ei pea kõikides asjades olema?

See veel puuduks.

“Eestil on vaja välisinvesteeringuid. Kas oleksite nõus hakkama inimeseks, kes käib mööda maailma ja üritab neid siia tuua?”

Jah, vabariigi president on üks nendest inimestest, kes peab selle nimel erinevatel viisidel tööd tegema. Meie välissaatkonnad teevad seda tööd. Riigivisiitidel ja muudel välisreisidel on tihtipeale ka Eesti ettevõtjad kaasas ning on vägagi läbimõeldud, kuidas neid sidemeid luua.

Küsimus abistatud enesetappude kohta. Jällegi tsitaat:

“Kas on õige teha ühiskond selle kaasosaliseks ja näha tulevikus selle ilmumist näiteks haigekassa teenuste nimekirja? Näete mingeid ohte?”

Mul on hea meel, et Eestis on teadvustatud palliatiivravi ehk elu lõpul, kui inimest aidata enam ei ole võimalik, tema kannatuste leevendamise vajalikkust. See on inimestele arusaadav ja väga loodan, et olukord paraneb. Hea meel on ka selle üle, et nüüd on olemas patsiendi testament, kus saab anda korraldusi juhuks, kui enda teadvusseisund ei võimalda enam edasist otsustada.

Abistatud enesetapp ehk eutanaasia pöördumatult suurtes kannatustes inimestele on äärmiselt keeruline küsimus. Mulle meenub Karoli Hindriks ja tema ema viimane soov. Seda peaks võimaldama ka neile, kellel ei ole piisavalt raha või lähedasi, kes aitaksid reisida Šveitsi või mujale, kus see on lubatud. Ei ole õige öelda, et see teema üldse arutelu ei vääri. Mul on kahju, et selle teema aruteluks pakkumist karistatakse kohe äärmiselt ebainimlike ja halastamatute väidetega.

“Lastekodus kasvav laps ei ole ise teinud ühtegi valevalikut. Kas teie arvates on riik nende laste ees oma kohustust piisavalt hästi täitnud?”

Siin muutuksin kohe õiguskantsleriks, sest meie ametkonna üks ülesanne on asenduskodusid külastada, vaadata seal tingimusi ja rääkida lastega. Tõsi, nemad ei ole selles süüdi. Lapsed ei olegi süüdi selles, millisesse koju nad sünnivad. Vaadates asenduskodude arengut viimaste aastakümnete vältel, on riik teinud nii hästi, kui on osanud. Kindlasti saab alati paremini, see on ka minu vaade.

Võimalus saada jõukohane ja parim mõeldav haridus ning huviharidus – käia trennis või laulukooris, õppida pilli ja nii edasi – peaks olema kõigil lastel. See ei tohiks sõltuda sellest, millisesse peresse nad sündisid, kas nad kasvavad ühes või teises Eesti otsas, ema, isa või mõlema vanemaga, või hoopis asenduskodus.

Teine erakordselt tundlik küsimus on lapse võõrandamine teisest vanemast.

“Miks ei ole Eesti seadusandlust viidud tasemele, mis tagaks selle tõhusa ja mõistliku tõkestamise?”

Laste õiguste teooriaga kursis olevad inimesed – nagu mina ja meie ametkond – teavad, et see on tohutult suur teoreetiline vaidlus. Paljude inimeste jaoks on see ka praktiline vaidlus, mille taga on tõesti väga sügavad hingehaavad ja tugevad tunded. Siin on neid, kes ütlevad, et see kontseptsioon on ainuõige, ja teisi, kes ütlevad, et see pole üldse võimalik. Nagu ikka, on tõde nüansseeritum.

Võimalik, et tänase saate parim küsimus:

“Kes on eestlane?”

Põhiseaduses on kirjas, et igal eestlasel on õigus asuda Eestisse, ja selle üle on juristid pikalt pead murdnud, sest see ei eelda tingimata Eesti kodakondsust ega ka seda, et inimene on lugenud üht või teist teost. Mina arvan, et eestlane on see, kes ennast eestlasena määratleb. Tundub, et ennast saab eestlasena määratleda siis, kui pead seda keelt, kultuuri ja siinset elamisviisi päriselt kalliks.

“Hiljutises intervjuus Arp Müllerile vastandasite end korduvalt aktivistidele. Tsitaat: “…kellest erinevalt tema ei vali pooli, vaid hoiab kontakti kõigi maailmavaadete esindajatega ja püsib erapooletu.” Kuidas käituvaid inimesi Ülle MadiseKes on presidendivalimiste favoriit Ülle Madise? Ta on konkreetne ja sõnavaht ajab teda marru, aga lähedased näevad ka teist külge More täpsemalt aktivistideks peab?

Aktivist on see, kes kogu jõu, loomingu ja pühendumusega mingisuguse oma huvi nimel tegutseb. See on vabas ühiskonnas absoluutselt lubatud. Pidasin silmas seda, et on mõned ametid, kus sa ei tohi oma tööülesannete raames hakata särtsakalt ühte poliitilist suunda või huvirühma kaitsma. Viimasel kümnel aastal on olnud päris suur surve, et ametnikud, teadlased, sõltumatud institutsioonid ja ajakirjanikud valiksid teatud küsimustes ilmselgelt poole. Nad peaksid olema kas poolt või vastu ning jätma kõrvale kõik argumendid, arvamused, faktid ja teadmised, mis ei kinnita ainult nende vaadet.

Minu väide on, et usaldusväärne ja autoriteetne saab olla üksnes see ametnik, ajakirjanik või teadlane, kes eristab oma ametitegevust – kus ta peaks olema erapooletu, faktitruu ja loogiline – võimalikust tegevusest kodanikuna mõnes huviühingus. Seda saab ka teha, aga seal ei saa öelda, et vaadake, minu seisukoht on ainuõige, sest olen teadlane, vaikides poole teadmisest maha.

“Milline on teie suhe kirikuga? Kas lasete end uues ametis kirikus õnnistada?”

Ma olen Kaarli koguduse liige.

Ja küsimuse teine pool?

See vist ei käi nii, et vabariigi president kirjutab kogudustele ette, mida nemad peaksid jumalateenistusel tegema.

“Professorid Lauristin, Heidmets ja Terk tegid ettepaneku asuda koostama uut Eesti arengustrateegiat. Vaja oleks käivitada Eesti tulevikukonvent. Olete valmis olema protsessi patroon?”

See on väga hea mõte ja hea artikkel. Olen selle artikli ja tuleviku kirjeldamise – kas või loona, millist tugevat tulevikku me tahame – üle mõtisklenud. See on minu arvates õige, olgu selleks konvent või mingi teine nimi. Idee on õige ja võib-olla võiks sinna kõrvale käia ka rahvakogu. See tähendab juhuslikkuse põhimõttel valitud inimesi – hääleõiguslikke või näiteks alates 16-aastaste seast –, kes neid ideid arutaksid. Arvan, et see on hea mõte, sest meil tuleb nüüd tõesti lammutamise asemel ehitama hakata.

Et tõsta ennast sellest kiirest päevapoliitikast täiesti lahti, panna nii-öelda teadus ja unistused kokku ning hakata selles suunas minema?

See oleks hea, jah. Siin on ju see uus poliittehnoloogia ja moevool, mis pakub valimisteks võimalikult palju lootusetust ja hirmu – on olemas isegi termin, “hirmuvalitsemine”. Hirmule aetud inimesed võivad sattuda käegalöömise meeleollu, kus nad ei taha enam midagi teha, neid on üpris hõlbus manipuleerida või vähemalt ei hakka nad millelegi vastu. Meil on vaja täpselt vastupidist. Demokraatia ja valimiste mõte on kirjeldada tulevikku, kuhu võiksime minna, ja pakkuda tulevikulootust, mitte seda ära võtta.

Viimastel kuudel on Eestis diskussioonis kõlanud üleskutsed muuta Toompea Vene õigeusu kirik kas muuseumiks või see hoopis lammutada. Mis mõtteid see teis tekitab?

Soovitan kõigil teraselt järele mõelda, kas see oleks Eesti huvides või mitte – sealt leiategi vastuse. Muide, Eesti huvides on kõik see, mis on ka Euroopa kristlik pärand ja väärtusruum.

Küsida ju võib, mis kirik see on, mida juhitakse endiselt Moskvast, mille juht on Eestis ebasoovitav isik ja mille liikmed käivad halvemal juhul sõjaväeosi pildistamas?

Need inimesed, kes on Eestile julgeolekuohuks ja kes üritavad vaimulikurüü varjus Eestit õõnestada ning lammutada, on kaitsepolitseiamet kinni võtnud ja Eestist välja saatnud. Ükskõik, kas need kirikud ja kogudused on Eestis, või läheb tõepoolest nii, et tehakse ettepanek kohtule nende tegevuse piiramiseks või keelamiseks, peab kaitsepolitsei edasi jälgima, et Eestisse ei imbuks vaimulikurüü varjus Eestit vaenavaid ja lõhkuvaid inimesi.

Aga jutud sellise kirikutegevuse lõpetamisest või sundlikvideerimisest?

Loomulikult on võimalik neid otsuseid teha, kui julgeolekuohuks olemise kohta on olemas tõendid. Olen korduvalt selgitanud inimõiguste konventsiooni 17. artiklit, mis ütleb, et mitte ühtegi põhiõigust või inimõigust ei tohi kasutada selleks, et kogu inimõigusi kaitsvat süsteemi lõhkuda. Neid ei tohi kuritarvitada selleks, et teistelt õigusi ära võtta. Ka usuvabaduse küsimustes on Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika muljetavaldav.

Ülle MadiseKes on presidendivalimiste favoriit Ülle Madise? Ta on konkreetne ja sõnavaht ajab teda marru, aga lähedased näevad ka teist külge More räägib siin kui õigusspetsialist, ja küsimus ei ole selles, kas talle üks või teine asi meeldib.

Jah, aga ma lähtun sellest, mis on Eestile kasulik ning sisuliselt ja loogiliselt õige. Minu arvates on see väga oluline üldpõhimõte ja väga loogiline, et mitte keegi ei tohi oma inimõigusi või õigusi kuritarvitada selleks, et teisel samasuguseid õigusi ei oleks.

Räägime nendest suurtest väljakutsetest, mis Eesti ees seisavad. Üks neist on vaieldamatult see, et meie seas on endiselt väga palju kodakondsuseta muukeelseid inimesi, kes mõtlevad ja käituvad paljudes asjades teistmoodi. Kuidas hoida neid oma sõprade ja liitlastena?

Uuringud näitavad, et armastus Eesti vastu, eesti keele ja kultuuri oluliseks pidamine ning soov siin elada ei jookse õnneks või kahjuks kodakondsuse liini pidi. See ei pruugi joosta ka keeleoskuse liini pidi. Arvan, et mida parem on inimesel keelt õppida ja mida väärtustatumana ta end tunneb, seda parem on ka tulemus.

Olen toonud võrdlusi kasvõi Tom Sawyeriga, et kuidagi tuleb teha nii, et me ei sunni peale, mis võib tekitada protesti, vaid pakume võimalust, mida kasutatakse seetõttu, et see on lahe, kasulik ja vajalik. Kõikide üksmeelt ei saavuta kunagi ja see ei saagi olla taotlus. Aga on väga oluline, et kõik siin elavad ja töötavad inimesed saaksid tunda ennast selle keele- ja kultuuriruumi väärtustatud osana. Selleks ei pea nad ju taganema oma sünnijärgsest enesemääratlusest – identiteedist, nagu vahel öeldakse – ning nad tahaksid oma elu siinsega siduda. Loomulikult eeldab see, et inimesed oskavad eesti keelt ja tahavad seda osata, saavad kultuurist aru ning on Eesti poolt.

Aga hariduslõhe jookseb tegelikult keelt, õigemini keeleoskust pidi, ja kõige kurvem lugu on see, et me isegi ei tea täpselt, kui suur see on.

Inimarengu aruanne väärib tõesti lugemist ja kahjuks ei jookse hariduslõhe ainult keeleoskust pidi…

Vaid ka sissetuleku.

Paraku küll. See on jällegi üks väga suur mure, mida tuleb lahendada, sest mulle tundub, et ilma seda lahendamata Eesti elus ja koos ei püsi. On vaja, et absoluutselt iga Eestis sündiv laps saaks parima mõeldava hariduse. Ei tohi tekkida olukorda, kus head lapsed õpivad siin koolis, targad siin, rikkad siin ja vaesemad siin.

Kool on ettevalmistus ühiskonnas toimetulemiseks ja see on minu arvates meie tuleviku võti. See, mida me pakume lasteaiast alates kuni ülikoolide ja teadusasutusteni välja, peab olema eriline ja parim, teenides nii laste ja noorte kui ka Eesti huve.

Kui tugevalt tunnete end välis- ja julgeolekuteemades, arvestades, et julgeolekupoliitiline olukord maailmas on segasem kui kunagi varem pärast teist maailmasõda?

Võib-olla on isegi eelis, et ma mõistan välispoliitika küsimustes koostöö olulisust välisministeeriumi, riigikogu väliskomisjoni ning Eesti suurepäraste rahvusvahelise õiguse ja välissuhete ekspertidega. Julgeolekuküsimustes on loomulikult oluline riigikaitsenõukogu ning koostöö parlamendi, kaitseministeeriumi, kaitseväe juhataja ja kaitseväega. Neid otsuseid ei tohi ega saa keegi üksinda teha. Vabariigi president peab olema see, kes kutsub inimesed kokku, aitab arutada, jõuda parima võimaliku otsuseni ning hoolitseda selle eest, et need otsused viiakse ka ellu.

Nii et kui üks vaatajaküsimus oli, et kas näete riigikaitselist rolli esindusliku ja formaalsena või nii-öelda “näpud küljes”, siis vastus on viimane?

Formaalset ei ole seal midagi. Kui keegi näiteks arvab, et inimeste auastmes ülendamine kaitseväes või kellegi suursaadikuna välisriiki lähetamine on mingi formaalsus, siis see nii ei ole. Need on väga tähtsad otsused, mis näitavad nende inimeste väärtustamist ja kannavad edasi teatud väärtusi. Loomulikult sünnivad need otsused koostöös, mitte vastandudes. Aga see ei saa ega tohi olla päris niimoodi, et president saab palka selle eest, et ta midagi ei tee.

Pean tunnistama, et ajakirjanikuna oli mul järgmise küsimuse pärast teatav eetiline dilemma, aga ma oleksin halb ajakirjanik, kui ma seda ei küsiks. Kas Ülle MadiseKes on presidendivalimiste favoriit Ülle Madise? Ta on konkreetne ja sõnavaht ajab teda marru, aga lähedased näevad ka teist külge More saaks sõja korral presidendi rolliga hakkama?

Ma loodan, et me ei pea seda mitte kunagi teada saama, aga senine elu on näidanud, et ma olen kindlameelne ja kohusetruu. Olen kriisides töötanud ja täitnud olulisi rolle. Ma ei ole kunagi nii-öelda laevalt põgenenud, kui mina olen kapten.

Tegelikult on see küsimus ka laiem, sest paljudel inimestel on sõjahirm, mõnel isegi paanika. Mida president sellega teha saab?

Kui sõjahirm tuleb sellest, et seda on mingitel sobimatutel ajenditel õhutatud – millega praegu ka tegeletakse –, saab kokku leppida, et see ei ole päris tervislik. Samal ajal on meie naaber teada, valmisolek ongi vajalik ja sellest tuleb rääkida.

Kui siin räägitakse, et Eestis ja Lätis on droonioht, siis muidugi on. Saksamaal on ka ja Belgiaski lendavad. See ongi praegune maailm ja ma soovitan kõigil elada rõõmsalt oma elu ning vaadata lootusrikkalt tulevikku.

Eesti riik, sealhulgas vabariigi president, peab tegema maksimumi, et tulevik oleks tõesti lootusrikas ja hea. Kartmise asemel tuleb minu arvates panna käed külge: kes tahab minna kaitseliitu, kes kaitseväkke tööle, kes naiskodukaitsesse või muul viisil teenida, ja kes tahab korteriühistus üle vaadata, kas on olemas varjumiskohad. Inimesed peaksid üldse läbi mõtlema, mis saab siis, kui mõnda aega pole elektrit. Põhjus ei pruugi üldse olla sõda, vaid näiteks looduskatastroof, ja me peamegi valmis olema. Arvan, et valmisolek teeb tugevaks ja võtab ka hirmu maha.

Mis pilguga olete jälginud president Karise ja välisministeeriumi kohati üsna inetuks kiskunud vägikaikavedu?

Kurvalt.

Kes on selles loos head ja kes halvad? Kas te ütlete nüüd kolmandat korda oma lause kriminaalõiguse kohta?

Jah, loomulikult.

Aga küsimus on ju selles, kas presidendil saab olla mingisugune päris oma välispoliitika?

Ei.

Aga president ei tohi olla ka mingi kellakägu?

Täpselt nii.

Milline oleks teie välispoliitika või kuidas see sünniks?

Head välispoliitilised otsused sünnivadki arutelust. Olen nende arutelude juures õiguskantslerina olnud, sest põhiseadus näeb ette, et õiguskantsler ja riigikontrolör osalevad valitsuse ja kabineti julgeoleku- ja välispoliitika aruteludes sõltumatute ametikandjatena. Näen, et meil on suurepärased, haritud, süsteemse mõtlemisega ja tohutu rahvusvahelise võrgustikuga inimesed, kellega tuleb asjad läbi arutada. Olukord muutub siin peaaegu iga päev.

Aga välispoliitika toon, mis on kohati pisut käremeelne – see oli nüüd Alar Karise mõte. Kas vahel võiks jätta ka midagi ütlemata?

Eesti peab tegema kõike, mis on talle kasuks. Võin tuua näite oma praktikast rahvusvahelises komitees, mis tegeleb inimõiguste kaitse ja nende kaitsetaseme hindamisega. Venemaa Föderatsioon oli tookord veel Euroopa Nõukogu liige ja nad suutsid saavutada Eesti kohta uskumatult valeliku raporti koostamise. Oi, mul oli pusimist, et need valed sealt välja saada! Ka mind võib nimetada käremeelseks, sest muud võimalust inimesi üles äratada ei olnudki. Pean tunnistama, et tõstsin häält ja tegin paar trikki, mille peale istungijuhataja mind korrale kutsus, aga kõigile tuli meelde, et seal esitatud väited olid valed ja need hääletatigi välja. Mõnikord on pisut krõbedam sõna täitsa õigustatud.

Golfi ei mängi?

Ei.

Jooksuvorm on hea?

Vanuse kohta vast viisakas.

Alexander Stubbiga hommikujooksul peate sammu?

Peab proovima.

Aga võti, kuidas tabada õige toon kohtumisel Donald Trumpiga, on teil olemas?

Olen korduvalt öelnud, et kui peaks minema nii, et see kohtumine on täiesti juhuslik, peab midagi olema viltu nii Eesti kui ka Ameerika Ühendriikide välispoliitikaga. Kui aga tegemist on tõesti juhusliku ja põgusa kokkupuutega, mis on siis mõistlik? Minu senine välispoliitiline kogemus kinnitab, et võimalusel on mõistlik tõsta maitsekalt ja väärikalt inimese tuju, et talle jääks meelde – sina oled Eestist.

Trumpi on natuke vaja kiita ka.

Seda ma ütlesingi.

Kui NATO sellisel kujul enam ei toimi – ja mõnes mõttes ta praegu ei toimi –, mida see protsess Eesti jaoks tähendab?

See oleks väga halb. Eesti tuleb selles olukorras toime ainult koos liitlastega. Tugev ja usaldusväärne Euroopa Liit ning NATO on meie jaoks äärmiselt vajalikud. Selleks, et sealne usaldus ja koostöövaim püsiks, tuleb Eestil kõvasti vaeva näha, ja minu teada seda ka nähakse. Eestil endal tuleb samuti olla usaldusväärne partner.

Milline Euroopa teile meeldib või millisest Euroopast unistate, arvestades, et seal toimuvad väga vastuolulised protsessid ja näiteks populism tõstab paljudes riikides pead?

Sellel on põhjus ja need on paljuski samad põhjused, mida me siingi – võib-olla väiksemas ulatuses – näeme. Liiga palju on inimesi, kes tunnevad, et neid ei väärtustata ja nad on maha jäetud: puudub töö, haridus või väärikas palk. Need inimesed on kahjuks kergeks saagiks neile, kes ei paku lahendust ega huvide esindamist, vaid tekitavad endale soojad istekohad sellega, et ässitavad inimesi üles ja panevad enda poolt hääletama, kuigi mingit toimivat lahendust välja ei pakuta.

Fakt on see, et vastuolu poliitilise peavoolu jutu, lubaduste ja tegelikkuse vahel kipub olema suur. Inimesed ju näevad seda ja pettuvadki ning see on väga hea pinnas lõhkuva ideoloogia levitamiseks. Euroopa suurim väärtus on see, et kaubad ja teenused liiguvad vabalt, turg on ühtne ja suudetakse maailmas ühtselt läbi rääkida. Samuti on tohutu väärtus siinne väärtusruum ja elamisviis, mis on Euroopas suuresti ühetaoline. Mõistlik on, et nii nagu Eesti peaks ära kasutama oma eripära, iseseisvust ja väiksust, peavad seda tegema ka kõik teised. See muudabki Euroopa tugevaks ja väärtuslikuks.

Meil on jätkuvalt väga palju küsimusi ja tõe huvides olen mõned neist kokku tõstnud, sest samal teemal oli mitmeid küsimusi. Alustan selle vooru kõige teravamast ja võib-olla isegi õelamast:

“Teil puudub välispoliitikas praktiline ja teoreetiline kogemus. Milline oleks teie õpiaeg ja selle pikkus?”

Õpin tegelikult seda valdkonda iga päev. See, et ma ei tõtta avaldama arvamust küsimustes, mis ei kuulu õiguskantsleri valdkonda, on minu arvates mõistlik. Eduka ühiskonna alus on tööjaotus.

“Millisena näete presidendi rolli väärtuste eest seismisel olukorras, kus mõne meie liitlase sisepoliitilised arengud tekitavad küsimusi demokraatia, inimõiguste või põhivabaduste järgimise kohta?”

Minu arvates on siin tark hoida seda joont, et iga rahvas valib oma parlamendi – ja seal, kus on otsevalimised, ka presidendi. See on selle rahva asi ja meie austame seda valikut. Teiste valimistesse ei tohi sekkuda ja teise rahva valikuid ei ole üldiselt mõistlik arvustada. Parasjagu kehtiva olukorraga tuleb Eestil kõige targemal moel arvestada. Kui meil endal pole suurt sõjalist ja majanduslikku jõudu, siis mõju maailmas saab meil olla üksnes koos liitlastega. Meil saab olla nutikus, kavalus, võime väga kiiresti kohaneda ning teha ennast nähtavaks ja vajalikuks. Seda tulebki teha ja leida väga palju sõpru.

Üks vaataja palus testida situatsiooni:

“Üksühele kohtumisel ründab Trump või Vance Eestit ja seeläbi teid otse-eetris. Kuidas käitute?”

Niimoodi, nagu olen kogenud meie oma Trumpi-järgijate rünnakuid riigikogu kõnepuldis.

Ehk siis külma närviga?

Väärikalt ja võimalusel üllatusega. Igal juhul ei tasu käituda nii, nagu sellise rünnakuga saavutada soovitakse.

Küsimus on Ukraina lippudest avalikus ruumis:

“Kas Ukraina lippe peaks hakkama tasapisi eemaldama, sest (küsija väitel -toim) osa tunneb inimesi neist väsimust?”

Ukrainas käib sõda, kullad kaaskodanikud. Kui keegi tahab niiviisi mõelda, on see meie ülesanne ja ka meie endi huvi, et Euroopa Liit, sealhulgas Eesti, oleks Ukraina kindel seljatagune. Eesmärk on saavutada õiglane rahu ja tagada, et agressor ei saaks preemiat selle eest, et ta on tunginud kallale teisele riigile ja rahvale ning pannud toime metsikusi.

“Kas Jaap Orale ja Alar Karisele tehti liiga?”

Seda küsimust saab arutada asjaosaliste juuresolekul.

“Kui Venemaa agressioonisõda lõpeb ja on vaja osaleda läbirääkimistel lõputingimuste üle, kas olete valmis osalema ja kohtuma sõjakurjategija Putiniga?”

Isikutest on praegusel hetkel väga vara rääkida. Peame täiesti kindlalt hoidma seda joont, et rahutingimused peavad olema õiglased. Oluline on see, mida Ukraina ise peab vajalikuks – keegi teine ei tohi üle Ukraina ja teiste riikide pea kokku leppida, mis saab. Selliseid kogemusi on olnud, just tähistasime MRP aastapäeva. Ei tulnud ju ilusasti välja, kui pisut irooniat lubada ajal, kus seda tegelikult lubada ei tohi.

“Eestis lastakse kõik presidendikandidaadid piltlikult öeldes auklikuks. Ka teid on proovitud rünnata läbi perekonna, teie isa Tõnu Antoni kaudu. Kas tema minevikule on midagi ette heita?”

Absoluutselt mitte. Tuleb olla väga tänulik, et ka tema on pühendanud oma tööelu Eestile, et Eesti saaks uuesti vabaks, et meil oleksid inimõigused ja et siin oleks hea elada. Ta oli Eesti Kongressi ja ülemnõukogu liige, Põhiseaduse Assamblee esimees, kes nägi tohutult vaeva, et tuleks see väga hea põhiseadus, ning tagasihoidlik, riigikohtunik. Inimesed on siin tõesti levitanud valesid, aga see jääb nende südametunnistusele. Mina armastan ja hindan oma isa väga ning tean, et samasugust arvamust jagavad paljud.

Kas võtate selliseid rünnakuid isiklikult?

Ma tunnen süüd, et minu pärast rünnatakse niimoodi minu lähedasi. Loomulikult tean mõistusega, et ründajad isegi ei usu seda. See on seesama poliittehnoloogia, mis on kahjuks kriitikameeleta mujalt üle võetud. Aga ma valetaksin, kui ütleksin, et see ei kurvasta mind – kurvastab küll ja kurvastab laiemalt Eesti pärast. Minu isa on äärmiselt tugev ja väga suur riigimees, teda see ei kõiguta.

Küsija faktide kohaselt on viimase kümne aasta jooksul Eestisse saabunud mitukümmend tuhat uusimmigranti, põhiliselt venekeelsetest riikidest.

“Kas teie hinnangul peaks Eesti senise sisserändepoliitika üle vaatama?”

Minul on teadmine, et näiteks paljud nendest lastest on ilusasti saanud eesti keele ja kultuuriga sina peale. Tõsi on ka see, mida minu Ukraina kolleeg on meie kohtumistel maininud, et Ukraina ootab inimesi väga tagasi riiki üles ehitama. Siin tuleb leida mõistlik lahendus ajaks, kui sõda peaks lõppema õiglastel tingimustel, mis kindlustavad ka Eesti ja Euroopa rahu.

Ühelt poolt toetame seda, et Ukraina saab õitsvaks ja tugevaks riigiks, nagu ta väärib. Teiselt poolt võiksid seda teha need inimesed, kes tahaksid mingitel põhjustel siia jääda ning olla eesti keele ja kultuurikandjad. Mida tasuks ehk veel paremini teha? Kui mõnes riigis süüakse piltlikult öeldes populismilainega välja andekaid ja keeleandekaid teadlasi ning häid arste, tasuks mõelda neile Eestis koha pakkumisele.

Palju oli küsimusi roheteemadel mõlema nii-öelda klubi poolelt, ja ma summeerin selle kahe küsimusega.

“Mida saab president päriselt teha planeet Maa ja Eesti riigi jätkusuutlikkuse tagamisel? Lootus, et Eesti ja eestlased oma tegevusega maailma päästavad, on naiivne.”

On küsitud ka, kas rohepöördega on liiale mindud, ja ma olen mõelnud, et ausalt öeldes on liiale mindud jutuga. Selle jutuga on võib-olla tekitatud olukord, kus inimesed päriselt näevad ka selle olulise küsimuse juures probleeme.

Just täna lugesin, et 35 000 inimest on selle suve kuumalainetes elu jätnud. Varandus on hävinud, metsad on hävinud, mis toob kaasa täiendavat kasvuhoonegaaside heidet – see asi on päriselt olemas. Aga jutuga, mida on poliittehnoloogiliselt mõlemalt poolt nii-öelda üle võlli aetud, on tekitatud igati kenades ja mõistlikes inimestes umbusku ning trotsi.

Mida president saab teha, on toetada seda, et ka selles küsimuses valitseks usaldus ja mõistlikkus. Loomulikult on vajalik rakendada puhtamaid tehnoloogiaid, vähem reostada, hoolitseda ilusa looduse eest ja aidata koos teiste riikidega kaasa kliimasoojenemise peatamisele. Teiselt poolt peame hoolitsema ka selle eest, et meie inimeste heaolu ei kannataks ja neid ei hirmutataks kliimakriisiga ära, või vastupidi, hirmuga, et kliimakriisi vastu võideldes tehakse elu võimatuks. Eriti halb on see, kui noored ja vanad omavahel tülli aetakse.

“Kuidas saame olla kindlad, et Rail Baltic ei jää tulevikus meie riigieelarvele kaela nagu veskikivi?”

Kas tulevikus saab üldse milleski lõpuni kindel olla, aga ma arvan, et kui juba ehitatakse, tuleb lõpuni ehitada ja kui on lõpuni ehitatud, tuleb seda kasutada. Nutikusest puudu ei ole. Seda nutikust ja ettevõtlikkust tuleb igal viisil toetada, ergutada ja minu lemmiksõna: “Tiivustada!”.

Järgmine on keeleküsimus. Keeleteadlased soovitavad soodustada ja rõhutada registrite ning varieerumise rikkust, mitte keskenduda üksnes kirjakeele normile. Teadlased küsivad:

“Kas on võimalik loota selles diskussioonis teie partnerlusele?”

Loomulikult! Me kaitseme küll kirjakeele normi, mis õpetatakse mõistlikult kõigile selgeks, et omavahel oleks võimalik rääkida ja kasvõi teateid kätte saada, kuid lisaks sellele tuleb pakkuda vabadust keele kõikidele teistele avaldumisvormidele. Keel peab olema ka looming, nauding ja mõtlemise peegeldus. Meie väike oma salakeel on tohutu väärtus.

Päris lõpetuseks veel üks vaataja küsimus:

“Kui peaksite viie aasta pärast presidendina tagasi vaatama, siis mille põhjal tahaksite, et inimesed ütleksid, et selle presidendi ajal muutus elu Eestis paremaks?”

Tahaksin ise kindel olla, et tõesti muutus paremaks. Väga ilus on, kui inimesed seda ka märkavad, aga see ei pruugi nii minna. Minu eesmärk ei ole kunagi olnud, et öeldakse, et tänu minule midagi juhtus. Minu eesmärk on, et midagi juhtus ja sai paremaks.

Loe allikast edasi