1940. aasta jaanuaris seisis Suurbritannia tõsise probleemi ees. Saksamaa rünnakud kaubalaevadele ähvardasid tekitada ulatusliku toidupuuduse. Ööpäevaga jõustus range toidukaupade normeerimine, mis piiras inimeste võimalusi osta igapäevaseid toiduaineid, sealhulgas suhkrut. Suhkru normeerimine lõppes 1953. aasta septembris järsult. Pärast seda kahekordistus keskmine suhkrutarbimine kiiresti.

Uued uuringud viitavad, et teise maailmasõja ajal pealesunnitud vähene suhkrutarbimine mõjutas inimesi veel aastakümneid hiljem. See parandas märkimisväärselt sõjaajal sündinud põlvkonna tervist.

Ajakirjas PNAS avaldatud uuringus analüüsisid teadlased 64 761 inimese terviseandmeid. Kõik osalejad sündisid Suurbritannias aastatel 1951–1956 ning nende andmed pärinesid kohaliku biopanga andmebaasist.

Uurijad keskendusid aastatel 1951–1956 sündinud inimestele, sest see ajavahemik hõlmas nii suhkrunormide lõppu kui ka sellele järgnenud aega. Nii said teadlased võrrelda kahte rühma täiskasvanuid.

Esimene rühm veetis oma esimesed 1000 elupäeva – eostamisest kuni teise eluaastani – suhkrunormide tingimustes. Teine rühm sündis vahetult pärast normeerimise lõppu ega kogenud toidupiiranguid. Lisaks võrreldi inimesi, kes elasid suhkrunormide all pikemalt nendega, kes sündisid vahetult enne piirangute lõppu.

Teadlased on seda ajaloolist sündmust ja sellega kaasnevaid andmeid uurinud ka varem. Varasemad uuringud näitavad, et suhkrunormide ajal sündinud lastel on väiksem risk haigestuda kroonilistesse haigustesse. Samuti ähvardab neid harvemini Alzheimeri tõbi ja nende südame-veresoonkonna tervis on parem.

Hiina Põllumajandusülikooli teadlane Chen Zhu ja Cambridge’i ülikooli teadlane Weilong Zhang uurisid just seda. Nad leidsid, et varases eas vähe suhkrut tarbinud inimesed põdesid täiskasvanuna mitut liiki vähki oluliselt harvemini.

Võrreldes normeerimisest pääsenutega oli esimesel 1000 elupäeval suhkrut vähe saanud inimestel täiskasvanuna 69 protsenti väiksem tõenäosus haigestuda maksavähki. Eesnäärmevähi esinemissagedus oli 52 protsenti, kopsuvähil 41 protsenti, pärasoolevähil 40 protsenti ja rinnavähil 36 protsenti väiksem.

Suhkrunormide ajal sündinud inimestel olid ka pikemad telomeerid. Need on kromosoomide otstes paiknevad struktuurid, mis kaitsevad geneetilist materjali ja toetavad pikaealisust. Teadlaste hinnangul tegid pikemad telomeerid need inimesed bioloogiliselt umbes 2,2 aastat nooremaks. See viitab, et nende bioloogiline vananemine kulges aeglasemalt ning nende üldine tervis oli parem kui neil, kes suhkrunormidega kokku ei puutunud.

Teadlased avastasid veel ühe huvitava fakti: suhkrunormide ajal sündinud inimeste toitumisharjumused püsisid teistsugustena ka täiskasvanueas. Isegi viis aastakümmet pärast normeerimise lõppu tarbivad need inimesed vähem suhkrut ja söövad väiksemaid toiduportse. Nende toitumine oli tervislikum ja mitmekesisem.

Põhjus, miks need harjumused nii pikalt püsivad, pole täpselt teada. Üks võimalik selgitus on, et varajases eas kogetud magususe tase kujundab maitse-eelistusi kogu eluks.

Teadlased pakuvad välja kaks mehhanismi. Bioloogiline mehhanism tähendab, et varane toitumine mõjutab ainevahetuse, elundite ja immuunsüsteemi arengut. Käitumuslik mehhanism seisneb selles, et varajases eas kujunenud eelistus vähem magusa toidu vastu püsib ka hiljem.

Kuigi tegu oli vaatlusuuringuga, andis suhkrunormide järsk lõpp teadlastele kaks selgelt eristuvat rühma. Uurijate hinnangul pakub see põhjuslikke tõendeid suhkrutarbimise ja täiskasvanuea vähiriski seoste kohta, ehkki selline tõlgendus võib tekitada vaidlusi.