Jegoruškal ei tulnud und. Rabeles voodis nagu peni aia otsas. Keeras ühele küljele – halb, keeras teisele – halb. Keeras selili, keeras külili – ei midagi.
Varasuvised ööd on heledad, pimedaks õieti ei lähegi. Ja meeled on ärevil, rahutud. Vitja viimasest telefonikõnest on möödas peaaegu kolm nädalat. Poiss helistas, kui pataljon Bahmuti alla jõudis. Rääkis katkendlikult, hingeldades, just nagu jookseks kuhugi. Taustal oli kuulda suurtükimürinat. Lõppes see telefonikõne poole sõna pealt. Nad helistasid kohe tagasi, aga Vitja telefon oli tumm, levist väljas.