Regina (film)
Ajalugu
Kõik filmivõtted tehti Märjamaal. Film esilinastus Tallinnas 2. juunil 1990 ja Moskvas jaanuaris 1991.[1]
Filmi "Regina" valmimise ajal oli Eesti siin toimunud sündmuste tõttu maailma tähelepanu all. See kajastus ka filmimaailmas ja seetõttu pääses "Regina" mitmetele festivalidele ja filmipäevadele, kus aitas inimestel taasavastada Nõukogude Liidu poolt okupeeritud maad ja rahvast.[3]
"Regina" 35 mm laiust filmilinti säilitab Rahvusarhiivi filmiarhiiv, kus see digiteeriti 6K resolutsioonis 2025. aastal Eesti Filmi Instituudi eestvõttel.[2]
Sisu
Filmi peategelane on kena, haritud ja iseseisev Regina. Tema elukaaslane Tiit jätab filmi algul ta maha. Varsti saab Regina päranduseks alevikus asuva maja. Ta kolibki sinna ja asub kohalikus koolis tööle õpetajana. Üksi on aga maja ja aiaga raske toime tulla. Regina saab tuttavaks kuldsete kätega töömehe Antsuga, kes käib tal majapidamistöödel abiks. Paraku on mees aga joodik. Regina on otsustanud perekonna luua ja abiellub Antsuga. Regina sõbranna Mari hoiatab teda, et joodikuga saadud lapsed võivad olla geneetiliste defektidega. Külmavereliselt ja pragmaatiliselt otsustab Regina lapsed hankida karskete ja tervete meestega. Regina saab kolm tervet last ja tundub, et kõik läheb plaani järgi. Kuid südametunnistus piinab Reginat üha enam. Lõpuks läheb ta Mariga tülli, kes ähvardab Regina afääri kõigile asjaosalistele avalikustada.
Osatäitjad
- Ülle Kaljuste – Regina
- Tõnu Kark – Ants
- Erika Kaljusaar – Mari
- Ita Ever – Gerta
- Evald Hermaküla – Karl
- Lembit Ulfsak – Tiit
- Madis Kalmet – Viktor
- Villem Indrikson – Martinson
- Margus Kappel – Haldor
- Rein Aren – Antsu isa
- Hilja Varem – Antsu ema
- Viire Valdma – Liivi
- Paul Laasik – Elmar
- Enn Kraam – Karla
- Raivo E. Tamm – Oskar
- Heino Torga – koolidirektor
- Merle Talvik – kooliõpetaja
- Helene Vannari – kooliõpetaja
- Külli Palmsaar – kooliõpetaja
- Ene Järvis – kooliõpetaja
- Marika Vaarik – kooliõpetaja
Filmile tagasivaatavalt
Tiina Lokk: "Filmi tegemist mõjutas tugevasti stuudios toimuv. Tootmisesse ilmus juhuslikkus, kuna töötajaskond vahetus väga kiiresti. Võib öelda, et film läks mõneti selle nahka. Monteerijad vahetusid ja see jättis jälje filmi kvaliteedile, see on venitatud, liiga pikk, lisaks kõigele ei leitud filmile õiget lõppu ja ta loksub dramaturgiliselt. Kiisk teadis, mida ta öelda tahtis: ta tahtis näidata, et Regina on uhke ja kange naine, kes lõpuks leiab iseenda ja oma perekonna, ta on võitja. Aga ta ei leidnud sellele üldistusele visuaalset vastet, kokkuvõtvat kujundit või siis piisavalt uhket stseeni, mis tõstaks lõpu vajalikule kõrgusele. Ta otsis ja otsis, aga tol ajal olid tähtajad, millest tuli kinni pidada ja film tuli lõpuks stuudiole üle anda."
Maimu Berg: "/---/ Režissöör Kaljo Kiisk on valinud üpris stsenaariumi jälgiva tee ja vaatajad ka kodukootud erootikast säästnud. Regina lugu on antud edasi peaaegu sama protokollilikkusega kui Aimée Beekmanil. Kõik on filmis tuttav, traditsiooniline ja seetõttu kindel. Eesti filmidest ammu nähtud õdus eramaja koos lilleaiaga, puud, rohumaad, kangelanna rikkalik ja defitsiitne garderoob, joodik, kes on joodik küll õige pisut, pigem vana tuttav rahutu Nipernaadi, romantiline hing. /---/ Eelöeldu pole mõeldud etteheitena näitlejatele. Need on head."[1]