Mary sündis 18. veebruaril 1516 kuningas Henry VIII ja tema esimese abikaasa Aragóni Katariina viienda lapsena Greenwichis Placentia palees. Ta oli Katariina ainuke laps, kes elas imikueast kauem. Emal oli enne Maryt olnud mitu nurisünnitust ning üks surnult sündinud tütar ja kolm venda; kahe venna nimi oli Henry, Cornwalli hertsog.

Mary ristiisa oli mõjukas kardinal Thomas Wolsey. Nime sai ta oma isa õe Mary Tudori järgi.

Maryt peeti haiglaseks lapseks. Ta kannatas nõrga nägemise, meeleolu kõikumise ja raskete peavalude all. Mõned ajaloolased on oletanud, et tema nõrga konstitutsiooni põhjuseks oli tema isa Henry VIII süüfilis, millega ema võis ta sünnitusel nakatada^[viide?].

Printsessina sai Mary oma kasvatajalt Margaret Pole'ilt, kaheksandalt Salisbury krahvinnalt põhjaliku hariduse. Peale emakeele (inglise keele) õppis ta ladina, prantsuse ja itaalia keelt. Talle õpetati muusikat ning Erasmus Rotterdamist ja teised õpetlased tutvustasid talle teadusi. Kuninganna Katariinal oli tema kasvatamises suur osa: ta õpetas Maryle isiklikult ladina keelt ning tal õnnestus tuua õukonda hispaania humanist Juan Luís Vives.

Kuningas annetas Maryle privileegina oma õukonna Walesi vürstiriigis Ludlow' linnuses. Isa kuulutas ta troonipärijaks^[viide?]: 1525. aastal sai üheksa-aastane Mary Walesi printsessi tiitli, kuigi seda peetakse ametlikuks, sest vastavaid dokumente pole teada.^[1] Ludlow' linnus oli vürstiriigi võimukeskus, kus oli elanud mitu Walesi printsi. Kuigi kuningas Maryt ametlikuks troonipärijaks ei kuulutanud^[viide?], sest ta lootis veel meessoost järeltulijaid saada, oli see esimene samm Mary teel võimule.

Ent kui tema isa katoliiklusest lahti ütles ja Katariinast lahutas, sai Maryst justkui sohilaps. Ta jäi aga katoliiklusele kindlaks ning keeldus loobumast ka Walesi printsessi tiitlist. Isa pideva ja küllaltki jõhkra pealekäimise tõttu ning tema teise abikaasa Anne Boleyni hukkamise järel nõustus Mary viimaks seda tegema. Ametlikult loobus ta ka katoliku usust, ehkki tegelikult jätkas ta katoliiklike kombetalitluste täitmist. Sealjuures toetas teda tema tädipoeg, Saksa-Rooma keiser Karl V.

Pärast Henry VIII surma 1547. aastal sai Inglismaa kuningaks tema üheksa-aastane poeg Edward VI. Kuna noor kuningas oli alaealine, juhtisid riiki regendid – esmalt Edward Seymour ja hiljem John Dudley. Edward VI valitsusajal tugevnesid märgatavalt protestantlikud reformid ning Inglismaa kirik eemaldus veelgi katoliiklusest.

Samas püsis riigis arvestatav katoliiklik leer, kuhu kuulus nii aadlikke kui ka suur osa lihtrahvast. Usulised muutused olid toimunud kiiresti ning uue kirikukorra põhimõtted polnud veel kindlalt juurdunud. Henry VIII testamendi kohaselt pidi troon Edwardi surma korral minema tema vanemale poolõele Maryle, kes oli jäänud kindlaks katoliiklaseks.

Kui 1553. aastal sai selgeks, et raskelt haige Edward VI on suremas, püüdis John Dudley takistada Mary trooniletõusu. Tema eestvedamisel kuulutati troonipärijaks Jane Grey, kes oli Henry VIII noorema õe lapselaps. Jane oli abielus Dudley poja Guildford Dudleyga, mis tugevdas Dudley poliitilist positsiooni. Pärast Edwardi surma 6. juulil 1553 kuulutati Jane 10. juulil kuningannaks.

Mary ei tunnustanud seda otsust. Ta lahkus oma residentsist ja kogus Ida-Inglismaal kiiresti toetajaid nii aadli kui ka rahva seas. Tema õigust troonile tunnustasid ka Saksa-Rooma keiser Karl V ja tema poeg, tulevane Hispaania kuningas Felipe II.

Toetus Jane'ile osutus lühiajaliseks. 19. juulil 1553 loobus London tema tunnustamisest ning samal päeval kuulutati Mary ametlikult Inglismaa kuningannaks. John Dudley arreteeriti ja hukati. Jane Grey vangistati ning pärast 1554. aasta alguses puhkenud Wyatti ülestõusu hukati ka tema, lõpetades sellega troonivaidluse Mary kasuks.

1553. aastal troonile asudes püüdis Mary I esialgu riigis valitsevaid pingeid leevendada. Ta kutsus Londonisse oma poolõe Elizabeth I ja tunnustas teda ametlikult troonipärijana, kindlustades sellega dünastilise järjepidevuse.

Usupoliitikas ei rakendanud ta alguses järske sunnimeetmeid. Kuigi riigiametitesse nimetati katoliiklasi, ei sunnitud protestantlikke aadlikke kohe oma usust loobuma. Siiski alustati järk-järgult Inglismaa taasühendamist Rooma kirikuga. 1554. aastal taastati sidemed paavstiga ning Inglismaa kiriklik iseseisvus, mis oli kehtestatud Henry VIII ajal, lõpetati. Anglikaani kiriku ametlik struktuur kaotati ning katoliku kirik taastati riigiusuna.

Mary oli veendunud katoliiklane ning pidas usulist ühtsust riigi stabiilsuse eelduseks. Alates 1555. aastast hakati taas rakendama ketserlusevastaseid seadusi. Järgnevatel aastatel hukati umbes 280–300 protestanti, nende seas mitmeid vaimulikke ja piiskoppe. See tõi talle hiljem hüüdnime "Verine Mary" (Bloody Mary).

Kuigi hukatute arv ei olnud varauusaegses Euroopas erakordselt suur, kahjustas avalike tuleriitade kasutamine tugevalt kuninganna mainet. Osa vastutusest on omistatud tema lähikondlastele, sealhulgas Canterbury peapiiskopile Reginald Polele, kes toetas katoliikluse kindlakäelist taastamist. Mary eesmärk oli siiski eelkõige Inglismaa usuline taasühendamine katoliku maailmaga, mitte ulatuslik terror.

Mary I valitsemist mõjutas tugevalt tema abielu Habsburgide dünastiaga. Saksa-Rooma keiser Karl V toetas plaani panna ta paari oma poja Felipe II-ga. Kuna Felipe oli Hispaania troonipärija, oleks see abielu tugevdanud Habsburgide positsiooni Euroopas ja piiranud poliitiliselt Prantsusmaa mõjuvõimu. Prantsusmaa püüdis abielu nurjata, kartes jõudude tasakaalu muutumist.

Ka Inglismaal tekitas kavandatav abielu tugevat vastuseisu. Kardeti, et riik võib sattuda Hispaania mõju alla ning kaotada osa oma iseseisvusest. 1554. aastal puhkes isegi Wyatti ülestõus, mille üheks ajendiks oli vastuseis Hispaania liidule. Lõpuks nõustus parlament abieluga, kuid kehtestas ranged tingimused: Felipe ei tohtinud valitseda Inglismaad iseseisvalt, nimetada ametisse välismaalasi ega viia riiki sõdadesse ilma inglaste nõusolekuta.

Mary ja Felipe abiellusid 1554. aastal. Kui Felipe sai 1556. aastal Hispaania kuningaks, oli Mary aastatel 1556–1558 ka Hispaania kuninganna abikaasana. Abielu jäi siiski lastetuks. Kuigi kahel korral arvati Mary olevat rase, osutusid need teated ekslikuks (tõenäoliselt oli tegemist näiva rasedusega).

Abikaasad viibisid suure osa ajast eri riikides: Felipe pidi tegelema oma valduste, sealhulgas Hispaania ja Madalmaade asjadega, Mary aga valitsema Inglismaad. Lapsi ei sündinud ning Habsburgide dünastia ei saanud Inglismaa troonile püsivat mõjuvõimu.

Mary I tervis halvenes tema valitsusaja lõpul märgatavalt. 1558. aasta sügiseks oli ta raskelt haige ega suutnud enam riigiasju aktiivselt juhtida. Pärast pikki kõhklusi tunnustas ta oma pärijana poolõde Elizabeth I-t, kuigi lootis, et too taastab Inglismaal katoliikluse.

Mary suri 17. novembril 1558 St James’i palees Londonis. Surma põhjuseks peetakse tänapäeval tõenäoliselt munasarjavähki või mõnda muud raske kuluga haigust.

Troonile asunud Elizabeth I kehtestas peagi taas riigiusuna anglikaanluse, taastades Inglise kiriku iseseisvuse Rooma paavstist ning pöörates tagasi Mary katoliiklikud reformid.

• Priit Raudkivi. "Tudorid Inglismaa troonil: ühe suguvõsa lugu 1485–1603". Tallinn: Argo, 2002.