Franz von Suppé (sünninimi Francesco Ezechiele Ermenegildo Cavaliere di Suppé-Demelli; 18. aprill 1819 Spalato (tänapäeval Split) – 21. mai 1895 Viin) oli Belgia päritolu Austria helilooja ja dirigent. Franz von Suppé oli Johann Straussi kõrval üks Viini operetikoolkonnale alusepanijaid. Ajavahemikus 1841–1895 komponeeris 187 lavateost, millest 30 olid operetid.

Suppé Itaalia-Belgia päritolu isa oli Austria-Ungari impeeriumi riigiametnik. Kui tulevane helilooja oli veel poisieas, elas pere Zaras (nüüd Zadar), kus ta sai oma esimesed muusikatunnid ja komponeeris esimese muusikapalana "Missa dalmatica". Noor muusik oli abiks Spalato (Split) katedraali koormeistrile ning õppis teismelisena Cremonas flööti. Tema õpetajad olid puhkpilliorkestrite juht Giuseppe Ferrari ja koormeister Giovanni Cigalla. 16-aastaselt läks Suppé Padovasse õppima õigusteadust, kuid see ala talle ei istunud ning ta jätkas muusikaõpinguid Viinis Ignaz Seyfriedi ja Simon Sechteri juhendamisel. Ta esines ka lauljana, debüteerides 1842. aastal Sopronis Dulcamara (basso profundo) rollis Gaetano Donizetti ooperis "L'elisir d'amore" ("Armujook").

Franz von Suppé alustas muusikukarjääri 1840. aastal Viinis Josefstadti teatri (Josefstadt Theater) kolmanda dirigendina Franz Pokorny käe all, kus tal tuli muu hulgas komponeerida teatris lavale tulnud tükkidele täiendavaid muusikanumbreid ja laule. 1841. aastal tuli seal esitusele tema rahvalik lugu "Jung lustig, im Alter traurig" ("Noorelt lustakas, vanana kurb"), mis võeti väga hästi vastu. Ajavahemikus 1841–1845 komponeeris ta sellele teatrile 23 lühioperetti, lustimängu, rahvalikku janti, vodevilli, posse't ja farssi. Üks nendest oli sama vodevilli "Marie, die Tochter des Regiments" ("Marie, rügemendi tütar") ainetel, mida Gaetano Donizetti oli neli aastat varem kasutanud koomilise ooperi "La fille du régiment" ("Rügemendi tütar") loomiseks.

1845. aastal siirdus Suppé koos Pokornyga tööle Theater an der Wieni. 1847. aastal kirjutas ta ooperi "Das Mädchen vom Lande" ("Tütarlaps maalt"), kuid seda esitati vaid 8 korda. Autor oli pettunud ega proovinud enam kunagi ooperit kirjutada. Theater an der Wieni perioodi kõige populaarsemateks teosteks olid "Des Teufels" ("Saatanad"), "Gervinus" ja "Wo steckt der Teufel?" ("Kus on kurat?"). Viini operetiajastu käivitas tema ühevaatuseline "Das Pansionat", mis oli õieti esimene katse järgida Jacques Offenbachi operetistiili. Seda teost esitati 34 korda ja see andis autorile julgust operettidega jätkata ning selle žanri põhimõtteid juurutada.

Franz von Suppé oli Theater an der Wieni teenistuses kuni 1862. aastani, mil ta asus kolmeks aastaks Theater am Franz-Josefs-Kai (Kaitheater) dirigendiks ja heliloojaks. Seal töötatud ajal loodud operettidest on rahvusvaheliselt tuntuim "Flotte Bursche" ("Laevastikusell"). Ööl vastu 10. augustit 1863 põles Kaitheater maha. Suppést sai 1865. aastal Viini Carltheateri dirigent ja helilooja ning ta töötas sellel ametipostil oma surmani. Siin tulid ettekandele tema parimad operetid: "Die Schöne Galathee" ("Ilus Galathea"), "Die leichte Kavallerie" ("Kergeratsavägi"), "Fatinitza", "Boccaccio", "Donna Juanita", "Der Afrikreise" ("Aafrika-reis") ja "Das Modell".

Franz von Suppé 30 operetist saavutasid rahvusvahelise tuntuse ja esitatakse palju sellised teosed nagu "Die schöne Galathee", "Fatinitza" ja "Boccaccio". Viimane püsib saksa kultuuriga seotud maades operetiteatrite repertuaaris tänaseni. Hästi tuntud kontserdinumbriks on kujunenud avamäng operetile "Die leichte Kavallerie". Tema teoste hulgast leiab ka Richard Wagneri "Lohengrini" andeka paroodia "Lohengelb oder Die Jungfrau von Dragant".

Pärast "Boccaccio" suurt edu jäi ta operetiloojana suuresti Johann Strauss noorema varju. Elu lõpuaastatel oli ta Saksamaal siiski väga populaarne. Suppé elas puritaanlikult ja täpse ajakava järgi. Ta töötas iga päev vahemikus kl 6.30–13.00. Siis ta lõunatas ja magas kella viieni. Seejärel läks ta teatrisse etendust dirigeerima või veetis niisama aega.

Ta on komponeerinud ka hulgaliselt marsse, avamänge ja laule. Laul "O du mein Österreich" (1849) on kujunenud praktiliselt teiseks Austria hümniks.

Eesti teatrites on alates 1887. aastast mängitud järgmisi Suppé operette:

• "Boccaccio" (Estonia 1929);
• "Kümme neidu ja ei ühtegi peigmeest" (Vanemuine 1891 ("Kümme neidu, ei ühtegi peidu"), 1987 ("Kümme pruuti ja ei ühtki peigmeest"), Estonia 1998);
• "Fatinitza" (Vanemuine 1887);
• "Ilus Galatea" (Estonia 1913, 1915; Endla 1928);
• "Modell" (Estonia 1910, 1927).

• "Jung lustig, im Alter traurig" (1841)
• "Stumm, beredt, verliebt" (1841)
• "Die Bestürmung von Saida" (1841)
• "Marie, die Tochter des Regiments" (1844)
• "Die Müllerin von Burgos" (1845)
• "Das Mädchen vom Lande" (1847)
• "Tausend und eine Nacht" (1847)
• "Männen-Schönheit" (1848)
• "Liebe zum Volke" (1850)
• "Das Beispiel" (1852)
• "Trommel und Trompete" (1854)
• "Mozart" (1854)
• "Das Pensionat" (1860)
• "Ein Schwindler" (1861)
• "Die Kartenschlägerin" (1862)
• "Zehn Mädchen und kein Mann" (1862)
• "Flotte Bursche" (1863)
• "Franz Schubert" (1864)
• "Die schöne Galathee" (1865)
• "Die leichte Kavallerie" (1866)
• "Banditenstreiche" (1867)
• "Die Frau Meisterin" (1868)
• "Isabella" (1869)
• "Lohengelb, oder Die Jungfrau von Dragant" (1870)
• "Cannebas" (1872)
• "Wolfgang und Constanze" (1873)
• "Fatinitza" (1876)
• "Der Teufel auf Erden" (1878)
• "Boccaccio" (1879)
• "Donna Juanita" (1880)
• "Der Gascogner" (1881)
• "Herzblättchen" (1882)
• "Die Africareise" (1883)
• "Bellmann" (1887)
• "Joseph Haydn" (1887)
• "Die Jagd nach dem Glück" (1888)
• "Das Modell" (1895, lõpetasid J. Stern ja A. Zamara)
• "Die Pariserin" (Die Frau Meisterin uus red, 1898)