Nimetame kõigepealt eetikaütlusteks ütlusi, mis sisaldavad mõnd järgmistest fraasidest tavatähenduses või nende sünonüümidest või nende või nende sünonüümide eitustest: "on soovitav, et"; "on moraalselt kohustuslik"; "on kellegi moraalne kohus"; "on laiduväärne"; "on moraalselt imetlusväärne" (või "moraalselt kiiduväärne"). Edasi arvame eetikaütluste ka need, mis sellised ütlusi implitseerivad, millest need järelduvad või mis on nendega vastuolus. (Me ei arva siiski ühtki ütlust eetikaütluseks ainult selle põhjal, et ta on vastuolus mõne ütlusega, mis sisaldab fraasi "on laiduväärne" või "on moraalselt imetlusväärne" või millest järeldub "ei ole laiduväärne" või "ei ole moraalselt imetlusväärne". Asi on selles, et Brandt analüüsib need ütlused konjunktsioonideks, mille üks komponent on mitteeetiline.)

Eetikasõnad ehk eetikaväljendid ehk eetikapredikaadid on sõnad "soovitav", "laiduväärne" jne ja nende sünonüümid ning teised väljendid, mis teevad ütlused eetikaütlusteks, näiteks "õige" ja "väär" paljudes nende kasutustes.

Parem oleks muidugi defineerida eetikaütlusi mingi ühise omaduse järgi, aga praegu on piiritletud need ütlused, mille kohta on tarvis teooria, ilma mingi teoreetilise sidumuseta.

Eetikaväljendid osutuvad mõnes kontekstis olevat teiste seas "ebamoraalne", "väär", "õige", "häbiväärne", "šokeeriv", "suurepärane", "hea", "halb", "õel", "patune" ja "õigustamatu".

Eetikateooria vastab kahte sorti küsimustele eetikaütluste kohta ning vastavalt eristatakse selle harudena normatiivset eetikateooriat ja kriitilist eetikat ehk metaeetikat. Osalt need kattuvad.

On mõistlik küsida, millised eetikaütlused on tõesed või kehtivad ja miks. Inimese vastust neile küsimustele võib nimetada tema normatiivseks eetikateooriaks. Filosoofi normatiivne eetikateooria on olemuselt samalaadne nagu igaühe arvamused neis asjus.

Traditsiooniliselt on eetikateooria piirdunud osaga normatiivsest eetikast. Esiteks on ta vaadelnud ainult üldisi eetikaütlusi, näiteks kas iga teatud laadi asi, näiteks iga nauding, on iseenesest väärtuslik. Aga teda pole huvitanud mitte kõik üldised eetika ütlused, vaid ainult tähtsat laadi ütlused. Tähtsaks teeb ütluse muu hulgas fundamentaalsus ja abstraktsus, mis võimaldab teisi ütlusi järeldada. Näiteks: "Isik peaks sooritama mingi teo siis ja ainult siis, kui ta ei saa selle asemel teha teist tegu, mis suurendaks õnnelikkuse netohulka maailmas rohkem kui see." Eetikateooria on püüdnud leida kehtivate eetikaprintsiipide komplekti, mis on selles mõttes täielik, et kõiki tõeseid eetikaütlusi saab nendest (ja piisav hulgast mitte-eetilistest ehk faktilistest eeldustest) dedutseerida ja mis on ka mõistete ja printsiipide arvu poolest võimalikult ökonoomne.

Pole selge, kas eetika alusprintsiipide täielik süsteem oleks paratamatult nii keeruline, et seda ei saa formuleerida. Sel juhul rahulduda osaga neist. Mõne filosoofi arvates pole niisugusest süsteemist tarvis mõeldagi, vaid piisab otsustusvõimest või intuitsioonst. Ent konkreetsetes igapäevaasjades ei saa olla selgust ja kindlust ilma alusprintsiipide süsteemita.

Tõesteks eetika alusprintsiipideks on peetud ka näiteks järgmisi: "elamus on iseenesest soovitav siis ja ainult siis, kui see on nauditav"; "tegu on laiduväärne ainult siis, kui see ei ole tehtud sunni all"; "kui inimene on midagi lubanud, siis tal on tugev kohustus seda teha".

Normatiivne eetika teooria on traditsiooniliselt tegelnud ka mittefundamentaalsete vähem abstraktsete eetikaprintsiipidega, mille uurimine on väga oluline, näiteks: "on absoluutne õigus sõnavabadusele"; "demokraatia on parim valitsemissüsteem"; "riigil on õigus kodanikke seadusele mittekuuletumise eest kaitsta"; "suured sissetulekud on õigustatud"; "õnnetuse korral peab vastutav pool kandma kulu". Võib tunduda, et niisugustele küsimustele vastamine on puhtalt deduktsiooni asi. Sel juhul on nendele küsimuste vastamine võib-olla pigem spetsialistide, mitte filosoofide asi, sest nemad teavad vajalikke fakte. Ent ei ole võimalik saada põhjendatud eetiliste alusprintsiipide komplekti, vaatamata neisse konkreetsematesse probleemidesse, sest pole usaldatavaid põhjendeid eetikaprintsiipide omaksvõtmiseks, kui me pole näinud, mis nendest järeldub konkreetsete küsimuste puhul.

Eetikaprintsiipide väitmine peab millelegi toetuma. Seda toetumist uurib metaeetika.

Normatiivne eetika püüab väita ning kehtivana või tõesena kaitsta täielikku ja ökonoomset üldiste eetikaprintsiipide komplekti ning vähem üldisi printsiipe, mis on olulised tähtsamatele institutsioonidele eetilise kindluse andmises.

Kriitiline eetika ehk metaeetika tegeleb sellega, missugused mõttekäigud ja tõendid on eetikaprintsiipide kaitseks või õigustamiseks kehtivad ja kuidas saab näidata, et konkreetne arutlus on selleks kehtiv, ning mis on eetikaväljendite tähendus.

Induktiivsest ja deduktiivsest loogikast siin ei piisa, sest lahkarvamusi näiteks selles, kas õnnelikkus või enesedistsipliin on iseenesest soovitav, saab vaevalt lahendada eksperimendiga. Paljud on leidnud, et empiirilistel tõenditel peab eetikas olema hoopis teistsugune roll kui kogemusteaduses, ning on jõudnud järeldusele, et eetikal peab olema teistsugune metodoloogia. Kui nii, siis peaks kriitilise eetika üks põhiülesanne olema formuleerida õige meetod normatiivsete ütluste või arvamuste õigustamiseks ning õigustada seda meetodit. Induktiivne ja deduktiivne loogika jäävad kriitilisest eetikast välja.

Ütluse õigustamise probleem on tihedalt seotud sellega, mida see ütlus tähendab või mida ta teeb või on mõeldud tegema. Kas eetikaütlused on kirjeldused, ennustused, seletused, juhtnöörid, hüüatused või mis? Paljud on arvanud, et eetikaütlused ei ole väited. Mõned on arvanud, et eetikaütlused on suuresti ainult emotsioonide väljendused. Teised on arvanud, et need on veenmisvahendid.

Kogemusteaduse meetodite õigustamiseks on küsitud, mis on väidete ülesanne ja mis on teaduse ülesanne, ning on püütud teaduse meetodeid õigustada tõestades, et seda ülesannet saab täita ainult nende meetoditega. Sarnast mõttekäiku saab kasutada eetikas, kui saab näidata, mis on eetika ülesanne.

Eetikaütluste õigustamise probleem on primaarne ja tähtsam kui nende tähenduse ja funktsiooni analüüsimise probleem.

Metaeetikat võib mõista ka laiemalt, nii et see hõlmab veel mõned probleemid. Tuleb uurida ka selliste mitteeetiliste väljendite nagu "järelm" ("tagajärg"), "motiiv", "vaba valik" ja "õnnelikkus" tähendust. Need vajavad hoolikat defineerimist.

Enne kui hakata rajama normatiivse eetika süsteemi, tuleb vastata kriitilise eetika põhiküsimustele.

Võib tunduda, et eetikateooria kasulikkus on ilmne, sest kõigil tuleb tegutseda ja otsustada. Ja kui inimene on juba eetikateooriasse süvenenud, siis selle kasulikkus pole talle enam oluline.

See, kes tahab eetikateooria kasulikkust eitada, kipub ütlema, et filosoofid pole antiikajast saadik kuskile jõudnud (näiteks küsimuses, kas nauding on ainus väärtuslik asi) ja et tulemused on eriti normatiivses eetikas ebatäpsed.

Kui võrrelda C. L. Stevensoni raamatut "Ethics and Language" ja W. D. Rossi raamatut "Foundations of Ethics" Aristotelese "Nikomachose eetikaga", siis on näha, et arutlus on palju peenem, segadused on kõrvaldatud, probleemid lahku viidud ja täpsemalt sõnastatud.

Normatiivse eetika tulemused on tõesti vähem täpsed kui mehaanika omad. Aristoteles ütleb: "Arutlus on rahuldav, kui räägitakse selgelt vastavalt ainele; kõikidest arutlustest ei tule ühtemoodi täpsust otsida, nagu ka mitte käsitööde puhul. Kaunitel ja õiglastel asjadel, mida poliitikakunst uurib, on palju lahknevust ja korrapäratust, nii et tundub, et need on ainult kokkuleppeliselt, mitte loomulikult. Aga mingi samasugune korrapäratus on ka headel asjadel, sest paljudel tekib neist kahju: mõnesid on hukutanud rikkus, mõnesid mehisus. Nii et arutledes nendest ja lähtudes nendest tuleb rahulduda tõe näitamisega laias laastus ja ähmaselt, ning arutledes enamasti olevast ja selle põhjal, sellist ka järeldada. Samamoodi tuleb vastu võtta ka selle arutluse iga üksikasja; sest haritule on omane taotleda iga asja soole vastavat täpsuse astet, nii nagu asja loomus võimaldab; sest tundub, et võtta matemaatikult vastu tõenäosuslikke arutlusi on umbes nagu nõuda reetorilt tõestusi." (Nikomachose eetika I 3, 1094b.)

See, et eetikateooria ei ole täpne, ei tähenda, et ta ei saa anda usaldatavaid vastuseid olulistele küsimustele. Kuigi need ei ole nii usaldusväärsed kui füüsikas, oleks äärmuslik öelda, et need on vähem usaldusväärsed kui sotsiaalpsühholoogia teooriad.

Kriitilise eetika meetodid on kogemusteaduste meetoditele lähemal ja mõnikord erinevust ei olegi. Mõnikord on tegu lihtsalt faktikirjeldustega, näiteks mida inimesed kavatsevad küsida, kui nad tõstatavad eetikaküsimusi, või mis eetikakaalutlus tavaliselt on.

Mitmed sotsiaalteaduste harud toetuvad oluliselt eetikateooriale. Nende seas on kindlasti poliitikateooria ja majandusteooria, kui selle ülesandeks pidada kehtivate ettepanekute tegemist heaolu maksimeerimise vahendite kohta. Mõned eksperimentaalsemate sotsiaalteaduste harud toetuvad või peaksid toetuma mõistetele ja eristustele, mida metaeetika püüab kritiseerida ja selgemaks teha, eriti need antropoloogia, sotsioloogia ja psühholoogia osad, mis tegelevad väärtuste, hoiakute ja südametunnistusega. Mõned sotsiaalteadlased kasutavad kriitilise eetika tulemusi, mõned mitte. Eetikateooria ignoreerimise tõttu on sotsiaalteadlastel segadusi. 1) Mõnel teadlasel ei ole rahuldavat kriteeriumi eetiliste ja mitteeetiliste uskumuste või otsustuste eristamiseks. 2) Mõned teadlased ei erista küsimust, kas mingeid eetikaväiteid saab õigustada kõikide jaoks õigetena, küsimusest, kas praegu on inimestel eetikaasjades erinevad vaated. Nad teevad õigustamatu järelduse, et on võimatu objektiivselt hinnata, kas on toimunud progress, ning objektiivselt võrrelda erinevate institutsioonide headust. 3) Mõned teadlased ignoreerivad hea või soovitava ja kohuse ja kohustuse kohta käivate uskumuste (ja vastavate hoiakute) erinevust, mistõttu nad ei näe, et kummagi kujunemisel võib olla erinev seletus.

Kui normatiivse eetika järeldused viimselt väärtusliku, kohuste ja institutsioonide kriitika kohta on soliidsel alusel, siis on eetikateoorial suur praktiline tähtsus. Kui on olemas parim elu, siis tuleb kasuks teada, mis see on. Kui näiteks saab näidata, et täielik pühendumine äriedule ja rahakogumisele ei ole parim eluviis, küllap me tahaksime seda teada. Kui saab näidata, et lapsepõlve mustrid neis asjades ei ole kaitstavad, ei ole mõtet neid järgida. Enamik inimesi tahab järgida oma tõelisi kohustusi, ning on mõtet aru saada, mis need on ja kui palju kaalu on nende arutlustel, kelle järgi meil on kohustus ainult enda heaolu või isegi naudingu ees.