Albumiin ehk inimese seerumalbumiin, lühendatult S-Alb või HSA, on maksas sünteesitav ja kvantitatiivselt kõige olulisem vereplasmavalk, mis moodustab umbes 50-60% valgu üldhulgast. Albumiini kontsentratsioon vereplasmas sõltub tema sünteesi, lagundamise ja eritumise kiiruse vahekordadest ning samuti sõltuvalt jagunemisest intra- ja ekstravaskulaarses organismi osas. Suurenenud albumiini kogused uriinis viitavad üldjuhul neerude funktsiooni kahjustumisele.

Albumiin on peamine plasma onkootse rõhu hoidja ning seega osaleb vedeliku jaotuses intra- ja ekstravaskulaarse ruumi vahel. Albumiin on paljude hüdrofoobsete ühendite, Ca²⁺ ioonide ja mitmete ravimite transportvalk.

Albumiini kodeeerib 4. kromosoomil paiknev geen ALB.

Nimetus “albumiin” tuleneb valkusid kirjeldanud ajaloolisel üldmõistel albumen, mis omakorda oli tuletatud ladinakeelsest  sõnast albus (valge). Inglise keeles on albumen on endiselt kasutusel munavalget tähistava terminina. Albumiini mõiste on tänapäeval kinnistunud spetsiifilise vereplasma valgu ning mõnede teiste, sarnaste omadustega valkude nimetustes, sealhulgas taimse päritoluga albumiinid ja munades leiduv ovalbumiin.

Arusaamine, et vereseerum ja teised kehavedelikud sisaldavad substantsi, mida esialgu tähistati terminiga “albumen”, kristalliseerus 19. sajandi alguses. 1840 aastal kasutas Prantsuse füsioloog C. Denis 1840 a. dialüüsi selleks, et eemaldada vereseerumist madalmolekulaarsed soolad. Selle protseduuri tulemusena sadenesid lahusest teatud valgud, mis on tänaseni tuntud kui globuliinid. Termin "albumen" jäi kasutusele valkude jaoks, mis lahustuvad puhtas vees.^[1]

• Alfalaktalbumiin
• Veise seerumalbumiin (BSA)
• Ovalbumiin