Liikudes ühest meediamajast teise, jäi Jakobsoni uulitsas silma pisuke poolkeldris paiknev aken tavatu nimetusega „Don Kartashon“. Mikrofoni tagant lahkudes seadsin sammud tagasi ja leidsin läbi vihma sammudes ennast hämarapoolsest niiskevõitu pikas keldrisoolikas, mille lõpus leti taga istuv noorepoolne mees ennast püsti ajas ja sõbralikult naeratas.
