Noorte vähene kehaline aktiivsus on jätkuvalt tõsine rahvatervise probleem. Teadlased on seostanud istuvat eluviisi halvemate õpitulemustega, samas kui kehaline aktiivsus toetab teadaolevalt ajutalitlust. Oluliselt vähem teatakse aga sellest, kuidas mõjutavad lapse- ja teismeea kehaline aktiivsus ning istuv eluviis hilisemat kognitiivset võimekust.

Nüüd analüüsisid Jyväskylä Ülikooli uurijad, kuidas seostuvad alates lapsepõlvest kuni teismeeani mõõdetud kehaline aktiivsus, istuv eluviis ja ekraaniaeg noorte võimekusega infot töödelda. Lisaks uurisid teadlased tüdrukute ja poiste vahelisi erinevusi. 

Analüüs oli osa laste kehalist aktiivsust ja toitumist käsitleva PANIC-uuringu kaheksa-aastasest seirest. Konkreetne uuring hõlmas 124 tüdruku ja 136 poisi andmeid, kelle keskmine vanus oli 15,8 aastat.

Kehalist aktiivsust ja istuvat eluviisi mõõdeti nii küsimustike kui ka pulssi ja liikumist salvestava anduri abil. Õppimisvõimet, tähelepanu ja töömälu hinnati spetsiaalse testiga.

Üllatuslikult selgus, et laste pikem ekraaniaeg seostus teismeeas hoopis parema kognitiivse võimekusega.

Jyväskylä Ülikooli doktorant Petri Jalanko märkis, et tulemused viitavad ekraaniaja potentsiaalile toetada laste ja noorte kognitiivset arengut. Määrav on aga ekraaniaja sisustamise viis. Seega võivad olla uuringus märgatud seoste taga õppimist, loovust, probleemide lahendamist või muud vaimset pingutusi nõudvad tegevused, mida on võimalik ekraanide vahendusel teha.

Jalanko sõnul ei tohiks pidada ekraaniaega üksnes kahjulikuks, vaid tuleks otsida tasakaalu kehalise aktiivsuse ja aktiivset mõtlemist soodustava tegevuse vahel.

Sugude erinevus

Kehalise aktiivsuse ja vaimse võimekuse vaheline seos osutus aga keerukamaks. Tüdrukute puhul seostus parema töömäluga lapsepõlvest saati harrastatud kerge intensiivsusega liikumine. Poistel leiti seevastu seos lapsepõlvest kuni teismeeani kestnud juhendatud treeningute ja parema töömälu vahel.

Uurija lisas, et aju tervist silmas pidades võivad poisid ja tüdrukud saada kasu küllaltki erinevatest liikumisviisidest.

Kognitiivse võimekusega ei seostunud aga liikumine ja istutud aeg, mida mõõdeti spetsiaalse pulssi ja liigutusi jälgiva seadmega. Ühe võimaliku selgitusena tõid teadlased välja, et kuigi andurid suudavad mõõta liikumist ja füsioloogilist aktiivsust, ei võimalda need täpselt kindlaks teha inimese tegevust liikumise või puhkuse ajal.

Jalanko sõnul näitavad tulemused, et kehalise aktiivsuse ja istuva eluviisi seosed vaimse võimekusega on mitmetahulised ning sõltuvad soost, liikumise tüübist ja hindamismeetodist. 

Teadlased rõhutavad, et tulemused viitavad seostele, mitte ei tõesta, et ekraaniaeg või teatud tüüpi kehaline aktiivsus põhjustaksid otseselt muutusi inimese kognitiivsetes võimetes.

Seetõttu peavad uurijad vajalikuks täiendavate sekkumisuuringute läbiviimist. Lisaks soovitakse tulevikus täpsemalt uurida kehalise aktiivsuse intensiivsuse mõju kognitiivse võimekuse muutustele.

Uurimus ilmus ajakirjas Pediatric Exercise Science.