“Turisti väga käskida ei saa. Ta on tulnud, et nautida, lõõgastuda, kogeda midagi erilist ning saada head tunnet, elamusi ja uusi teadmisi,” ütleb TÜ ärijuhtimise nooremteadur Margrit Kärp. Samas on kestlikkus ja keskkonnakäitumine nii Eesti kui ka Euroopa turismivallas laiemalt heaks kiidetud mõtteviis. Kuna ootused turisti keskkonnajalajäljele alati tegelikkusega kokku ei klapi, võttis Kärp koos kolleegidega teema lähemalt luubi alla.
Töörühm tegi 13 süvaintervjuud turismivalla ekspertidega nii riigi- regiooni- kui ka kohalikult tasandilt. Intervjuudes tuli jutuks, kuidas võiks eri ekspertide hinnangul turisti käitumist reguleerida. “Keskkonnakäitumine tekib siis, kui taristu, kommunikatsioon, rahastus, oskused, seire ja osapoolte koostöö toimivad tervikuna,” tõdeb nooremteadur.
Eesmärk on, konkreetsust napib
Keskkonnakäitumine hõlmab kõiki külastaja ja turismisüsteemi tegevusi, mis kas vähendavad keskkonnale tehtavat kahju või toovad sellele kasu. Kõige lihtsamas võtmes sorteerib turist oma prügi, joob kraanivett ja säästab energiat. “Looduses tähendab see tähistatud radadel püsimist või tundlikele loodusaladele mitte minemist. Samuti ühistranspordi või madalama CO₂ jalajäljega liikumisviiside kasutamist ja kohalikke reegleid austavat käitumist,” loetleb Margrit Kärp.
Osalt on vastutus keskkonna eest turisti enese õlul. Näiteks saab inimene võtta reisile kaasa oma veepudeli, kasutada majutuses vähem vett ja planeerida eos oma liikumised ühistranspordiga. Keskkonnakäitumiseks liigitub Kärbi sõnul seegi, kui inimene ei tarbi vangistatud loomadega seotud meelelahutust, ei too reisilt koju kaasa võõrliike ja väldib reisides kõrghooaegu.
“See ei ole siiski ainult turisti isiklik moraalne valik, vaid seda tuleb ja saab toetada sihtkoha enda süsteemiga: olgu taristu, info, märgistuse, võib-olla ka hinnastiimulite või muu kohaliku korraldusega,” märgib nooremteadur. Siin tulevadki mängu tema uuritud osapooled eesotsas sihtkoha arendamise organisatsioonide ehk DMO-dega.
Intervjuudes tõid eksperdid välja kolm peamist kitsaskohta. “Esiteks pole selge, kes vastutab külastajate teadlikkuse ja käitumise juhtimise eest. Paljud teevad seda, aga kes päriselt vastutab alal, mis on ettevõttest väljaspool?” arutleb Kärp. Teiseks jääb vajaka koordineerimisest, et riik, piirkondlikud DMO-d, omavalitsused ja ettevõtted tegutseks ühtse süsteemina. Kolmandaks kaasatakse paljusid osapooli praegu otsustesse ainult sümboolselt.
Lisaks tõid intervjueeritud eksperdid välja praeguse süsteemi puudujääke. Näiteks napib kohalikel omavalitsustel ja DMO-del kohati oskusi ja võimekust. “Paljudes omavalitsustes ei ole turism nii olulisel kohal ja seetõttu on nende panus DMO-de tegevusse väike. Samuti ei nähta DMO-sid Eestis veel arendusorganisatsioonidena,” sedastab Kärp.
Ilmnes ka, et digitaalsed infokanalid on killustunud: turist ei leia vajalikku infot üheselt üles ning info ise võib olla vananenud ja vasturääkiv. “Intervjuudes märgiti veel, et Eestis toetutakse väga palju tunnetuslikule kogemusele: me küll teame, et asjad on nii, aga konkreetset mõõdikut seal taga ei ole,” lisab nooremteadur. Tuli välja, et kuigi mõni omavalitsus või ka RMK mõõdab paiguti keskkonnakäitumist, puudub üleriiklik võrreldav seire ja mõõdikute süsteem.
Samas võib intervjuude valguses Eestis ka paljuga rahul olla. Kärbi sõnul on kestlikkusel Eesti tuirsmipoliitikas kindel koht olemas. Aastal 2024 jõustunud DMO-de reformiga on püütud süsteemi killustatust vähendada. Lisaks arendavad RMK ja Eesti terviserajad üha edasi looduses käimist võimaldavat taristut. “Terviseradade ressurss turisti keskkonnakäitumise kujundamisel on alakasutatud. Rajad luuakse liikumise soodustamiseks, aga väga paljud turistid kasutavad neid ka,” toob Kärp välja.
Kas kestlik kasv on võimalik?
Turisti valikuid saab suunata käitumisteaduse põhimõtetega: keskkonnahoidlikum valik tuleb teha inimesele mugavaks, odavaks ja normaalseks. Vastasel juhul valib ta soodsama ja saastavama võimaluse. “Inimene käitub keskkonnahoidlikult, kui tal on võimekus, tahe ja käitumist toetavad välised tegurid. Need välised tegurid ehk võimalused ja keskkond ongi see, mida avalik ruum võiks pakkuda,” osutab Margrit Kärp.
Uuringu valguses annab ta soovitusi, kuidas Eesti süsteem saaks turisti kestlikke valikuid toetada. “Keskkonnakäitumise kujundamine avalikus ruumis tuleks selgemalt sisse kirjutada riiklikesse ja sihtkoha tasandi turismistrateegiatesse,” sõnab ta. Praegu on see kirjas üldise eesmärgina, kuid vaja oleks täpseid määratlusi, kes mida, mis rahaga ja mis mõõdikute alusel teeb. Samuti soovitab Kärp teadlikumalt ja sihipärasena investeerida konkreetsetesse keskkonnakäitumist võimaldavatesse tingimustesse ja taristusse.
Ühtlasi nähakse DMO-sid praegu turundusorganisatsioonidena, kuigi need suudaksid pakkuda palju enamat. “Neil on olemas võimekus, aga puuduvad piisavad ressursid, et toimida koordinaatorite, teadmiste jagajate ja võrgustike hoidjatena. Nad suudaksid siduda ettevõtted, omavalitsused, taristu ja külastaja teekonna üheks tervikuks,” loetleb nooremteadur.
Liiati ei viibi turist reisil olles ühes kohas, vaid liigub väikeses Eestis üle mitme omavalitsuse ja DMO piiri – seepärast peaks sõnumi selgus olema üle Eesti ühtne. Samuti tasuks jälgida infoarhitektuuri ehk kuidas infot turistile edastatakse. “Sildid, kampaaniad, stiimulid ja üleskutsed käitumisele ei tohiks jääda juhuslikeks tegevusteks, vaid peaksid olema sihtkoha igapäevase juhtimise osa,” selgitab Kärp.
Samas möönab ta, et soovitused on ainult soovituslikud ja nende rakendamine sõltub paljudest asjaoludest. Praegu mõõdetakse edu külastajate arvu, ööbimiste ja kulutuste kasvu kaudu, samas kui kestlikkus eeldab tasaarengut või kahanemist. “Kestlik turism võib jääda tegelikult ilusa jutu tasemele, kui meie majandusmudel nõuab pidevat kasvu,” märgib nooremteadur.
Samuti võib kestlik turism vajada ka ebapopulaarseid otsuseid. Näiteks võidakse mõnes kohas piirata autoga ligipääsu ja külastajate arvu kas kopsakama parkimistasu või piletihinnaga või teatud alasid ajutiselt sulgedes. “Mõttekoht ongi siin: kas poliitikakujundajad julgevad kestliku turismi nimel teha otsuseid, mis lühiajaliselt vähendavad turisti mugavust, külaliste arvu või ettevõtjate tulu?” arutleb Kärp.
Margrit Kärp ja kolleegid kirjutavad oma uuringust ajakirjas Scandinavian Journal of Hospitality and Tourism.
